Lõuna-Eestil pole Eesti taasiseseisvumise ajal olnud ilmselt kunagi nii tugevat koalitsiooniesindust riigikogus kui praegu. Siinse valimisringkonna Reformierakonna nimekirjast on parlamenti valitud Liina Kersna, Maido Ruusmann, Eerik-Niiles Kross, Mait Klaassen, Andrus Seeme ja Anti Haugas. Lisaks juhib riigikogu Harju- ja Raplamaal kandideerinud võrulane Lauri Hussar Eesti 200 ridadest. Kui võtta koalitsiooni 50-liikmeline koosseis, siis 14 protsenti sellest tuleb Lõuna-Eestist. Lisaks veel viis opositsioonisaadikut.

Neil samadel Kagu-Eesti riigikogu liikmetel on ka valitsuses käpp kõvasti sees ehk omad mehed Havannas: teede valdkonda kureeriv taristuminister Kuldar Leis, siseminister Igor Taro ja Setomaal Õrsava järveäärses maakodus mõtteid koguv rahandusminister Jürgen Ligi, kes olevat ta enda sõnade järgi ka hingelt lõunaeestlane.

Sellise esindatuse juures võiks eeldada, et Kagu-Eesti huvid on riigi poliitiliste prioriteetide hulgas kõrgel kohal. Tegelikkus on aga masendav. Lõuna-Eesti seis ei ole märkimisväärselt paranenud ja kõige valusamad probleemid on täpselt samad, mis kümme aastat tagasi: kehvad teed, halb internetiühendus, nõrk elektrivõrk, noorte lahkumine ja ettevõtluse vindumine.

Kõige naeruväärsem ei ole isegi mitte see, et probleemid püsivad. Kõige anekdootlikum on see, et riik ise tunnistab seda, põhimõtteliselt Kagu-Eesti poliitikute läbikukkumist.
Riigikontroll andis oma tänavuses aruandes Kagu-Eesti regionaalpoliitikale hävitava hinnangu. Nad kirjutasid otse välja, et eritähelepanu Kagu-Eesti arengule eksisteerib rohkem paberil kui päriselus. See on erakordselt karm hinnang riigilt endalt. Sisuliselt öeldi välja, et tegevuskavad, strateegiad ja poliitilised lubadused ei ole toonud kaasa tegelikke muutusi.

Ja siin ei saa enam süüdistada ainult ametnikke või ministeeriume. Vastutus jõuab lõpuks välja riigikokku ning eriti nende saadikuteni, kes on saanud mandaadi just Lõuna-Eestist.
Eestis on aastatega tekkinud kummaline arusaam, nagu oleks riigikogu lihtsalt valitsuse kummitempel. Tegelikult on asi vastupidi. Riigikogu on valitsuse tööandja. Just riigikogu liikmed peavad valitsusele ütlema, kuhu liiguvad investeeringud, millised piirkonnad vajavad eritähelepanu ja millised on riigi prioriteedid. Kui üks vallavalitsus ei arvesta olulise volikoguliikmete grupiga, siis võetakse see vallavalitsus lihtsalt maha, nii lihtne see ongi.

Soovitan riigikogulastest kagueestlastel Tanel Teini juures õppetunde võtta. Tanel ehk selgitaks, kuidas ta üksinda suutis hasartmängurite huvigruppi edukalt esindada, sest ta seda väga tahtis. Jürgen Ligi „eraldas“ lõpuks, isegi nurisemata, tagasilöökide tõttu puudu tulnud raha ja elu läheb edasi ning valitsus jäi ametisse.

Kui Lõuna-Eestist valitud saadikud oleksid vaid tahtnud ja oma mõju päriselt kasutanud, ei peaks Kagu-Eesti aastal 2026 endiselt võitlema elementaarse taristu pärast. Ei oleks normaalne, et ettevõtjad räägivad jätkuvalt ebastabiilsest elektrist, inimesed kehvast internetist ja vallad kruusateedest, mis meenutavad rohkem eelmise sajandi ääremaad kui Euroopa liidu liikmesriiki.

Kõige piinlikum on see, et ka rahandusministeeriumi koostatud „Kagu-Eesti tegevuskava 2030” tunnistab ise samu probleeme. Dokument räägib kehvast taristust, vähesest tootlikkusest, rahvastiku vähenemisest ja teenuste kättesaadavuse probleemidest. Aga see dokument on ehe näide Eesti regionaalpoliitika suurest hädast – probleemid kirjeldatakse detailselt ära, kuid lahendused jäävad häguseks, üldiseks ja hambutuks.

Selged eesmärgid selles rahandusministeeriumi tegevuskavas kahjuks puuduvad. Mainitud on, et silmas tuleb pidada, et tegemist on pigem konteksti- kui konkreetsete tulemus- või väljundinäitajatega. Puuduvad konkreetsed kohustused, selged investeeringud ja poliitiline vastutus. Selline dokument loob mulje tegevusest, ilma et tegelikult midagi muutuks. Täpselt sellele juhtis tähelepanu ka riigikontroll.

Veelgi tõsisem on aga see, et teadusuuringud näitavad Kagu-Eesti olukorra jätkuvat halvenemist. Üleriigilise planeeringu teaduslik koonduuring kirjeldab väga selgelt, kuidas Eesti majandus ja rahvastik koonduvad jätkuvalt Tallinna ning suuremate keskuste ümber. Väiksemad piirkonnad, sealhulgas Valga- ja Põlvamaa, jäävad sellest arengust järjest rohkem kõrvale.

Sisuliselt tähendab see, et kui riik ei tee jõulisi ja teadlikke regionaalpoliitilisi otsuseid, jätkub ääremaastumine automaatselt. See ei ole enam arvamus, vaid teaduslikult prognoositav areng.

Ometi käitub praegune koalitsioon, nagu piisaks Kagu-Eesti päästmiseks ilusatest loosungitest, kaugtöökeskustest ja järjekordsest arengukavast. Samal ajal liiguvad päris investeeringud ikka sinna, kus surve on tugevam ja poliitiline mõju suurem – Tallinna ja selle ümbrusse.

Ja siin jõuamegi kõige olulisema küsimuseni: mida teeb Lõuna-Eesti nii suur esindatus riigikogus, kui see ei suuda piirkonna jaoks saavutada isegi elementaarseid prioriteete?
Poliitikute töö ei ole lihtsalt erakonna distsipliini järgi hääletada. Nende töö on oma piirkonna eest seista ka siis, kui see tähendab konflikti omaenda valitsusega. Praegu seda julgust näha ei ole. Lõuna-Eesti saadikud on olnud pigem vaiksed koalitsiooni liikmed kui oma piirkonna eestkõnelejad.

Kõige kurvem on see, et inimesed Kagu-Eestis tunnevad selle kõik oma igapäevaelus ära. Nad näevad, kuidas noored lahkuvad, teenused kaugenevad ja ettevõtlusvõimalused kahanevad. Nad näevad, et Tallinn kasvab ja ülejäänud Eesti kohaneb tasapisi mõttega, et ääremaastumine ongi paratamatus.

Aga see ei ole paratamatus. See on poliitiline valik.

Ja praegu tuleb ausalt öelda: Lõuna-Eestist valitud koalitsioonipoliitikud ei ole suutnud seda valikut oma piirkonna kasuks pöörata.

 

Autor: KAUPO KUTSAR, Valga vallavolikogu liige
Viimati muudetud: 21/05/2026 07:32:13