Lõuna-Eesti põliste keelte tunnustamine keeltena on pärast taasiseseisvumist Eestis korduvalt päevakorrale tõusnud, kuid alati on see lõppenud nii, et võru keel on taandatud samale pulgale Põhja-Eesti murretega.

Sajandivahetusel toimis aastaid riiklik programm „Lõunaeesti keel ja kultuur“, millest rahastati paljusid võru, seto ja mulgi keelt toetavaid ettevõtmisi. 2002. aastal pakkus programmi nõukogu välja, et seaduses tuleb defineerida võru keel kui põline kohalik keel, kuid see ettepanek kusagile ei jõudnud.

2004. aastal tegi kultuuriminister Urmas Paeti juhitud valitsuskomisjon ettepaneku, et seadusesse kirjutada „Lõunaeesti keel, mis koosneb mulgi, tartu, võru ja setu keelest, on Eesti põline piirkondlik keel“, aga ka see ei jõudnud kusagile.

2009. aastal alanud keeleseaduse uuendamisel tegid võru ja seto keelt puudutavaid ettepanekuid Võru Instituut ja Setomaa Valdade Liit ning riigikogu liikmed Kalvi Kõva ja Georg Pelisaar, kuid paljud vaidlesid neile ettepanekutele vastu. Riigikogu kultuurikomisjon kiitis 2011. aasta jaanuaris heaks kompromissettepaneku, mille pakkus välja haridus- ja teadusministeerium (HTM): „Riik toetab Eesti kultuuripärandisse kuuluvate põliste murde- ja piirkonnakeelte (võru, setu, mulgi, kihnu) kaitset, kasutamist ja arendamist“. Paraku juba nädal hiljem vaidlustasid Reformierakonna liikmed selle HTMi pakutud kompromisslahenduse, misjärel jõudis keeleseadusesse „Riik toetab eesti keele piirkondlike erikujude (edaspidi murdekeel) kaitset, kasutamist ja arendamist.“ See sõnastus kehtib praeguseni vaatamata sellele, et rahvusvaheliselt on võru keel tunnustatud iseseisva keelena ning keeleteadlased näitavad juba aastaid uurali keelepuul lõunaeesti keelt eraldi keelena.

Praegu on taas töös keeleseaduse muutmine, kuid riigikogu kultuurikomisjon on otsustanud mitte arvestada võrokeste, setode, mulkide, Tartu ülikooli ja paljude teiste, sh riigikogu 19 liikme ettepanekuga lisada seadusesse lõunaeesti piirkonnakeel. Lahendusena pakutakse üksnes eelnõu seletuskirja täpsustamist, kuid seadusesse jääks endiselt „piirkondlik erikuju“. Piirkonnakeelest keeldumise põhjendustena on kasutatud HTMi argumente, et põhiseadus ei lubavat riigikeele kõrval teisi keeli, et lõunaeesti keel ei saa olla riigikeel ning et ühe keele sees ei saavat olla teisi keeli. Lisaks on aruteludes korduvalt välja toodud, et lõunaeesti piirkonnakeelt ei saa keeleseadusesse tuua, sest „siis tahavad venelased ka“. Kuigi Eesti seaduste kohaselt on vene keel võõrkeel, millel ei saa olla eriõigusi võrreldes teiste võõrkeeltega.

Lõunaeesti piirkonnakeele vastu toodud argumendid ei päde. Esiteks riigikeele asi. Nii nagu põhiseadus ütleb, et Eesti riigikeel on eesti keel (§6), nii ütleb seda ka kehtiv keeleseadus (§3 lg1). Mitte ükski võrokene, seto ega mulk ei ole teinud ettepanekut selle muutmiseks. Selles osas mingit küsimust ei saa olla. Keeleseaduse §3 lg1 kehtib ja jääb kehtima muutmata kujul.

Teiseks väide, et riigikeele kõrval ei saa Eestis olla muid keeli, mis ei ole võõrkeeled. Kehtiv keeleseadus juba kinnitab, et saab küll. Eestis juba on üks iseseisev keel lisaks riigikeelele ja võõrkeeltele ja see on eesti viipekeel (§3 lg2 ja §5 lg1). Ei ole mingit segadust, kas eesti viipekeel on ka riigikeel või mitte, sest keeleseadus ütleb, et ainult eesti keel on riigikeel ja eesti viipekeel on eesti keele kõrval iseseisev keel, mis ei ole ei riigikeel ega võõrkeel. Seega ka võrokeste, setode ja mulkide soov ning 19 saadiku ettepanek lõunaeesti piirkonnakeele kohta ei saa kuidagi olla põhiseadusega vastuolus. Ka näiteks Soraineni advokaadibüroo juristid on kirjutanud Võrokeste Kongressi Vanemate Kogule, et lõunaeesti piirkonnakeele puhul vastuolu põhiseadusega ei ole.

Kolmandaks tasub vaadata meie naabrite kehtivat õigust. Soome keeleseadus ütleb, et Soomes on kaks riigikeelt (soome ja rootsi keel) ja lisaks on Soomes veel saami keel. Soome saami keeleseaduse järgi koosneb saami keel Soomes kolmest iseseisvast saami keelest ja mingit probleemi ega vastuolu riigikeeltega ei ole. Lisaks on Soome keeleseaduses eraldi keelena nimetatud soome viipekeelt, mis on maailmas tunnustatud iseseisva keelena sarnaselt eesti viipekeelega. Loomulikult tahavad Soomes elavad venelased ka vene keelele lisaõigusi, aga soomlased on ennast kehtestanud ja räägivad selgelt, et Soomes on kaks riigikeelt ja saami keeled ja soome viipekeel oma õigustega, aga vene keel on võõrkeel. Seega Soomes kehtib keeleseadus, kus on nimetatud mitmeid kohalikke keeli, ja selle kõrval soomlased ei ole venelastele teinud elu vene keelega nii kergeks, nagu seda Eestis on venelaste jaoks tehtud.

Läti keeleseadus sätestab, et Lätis on riigikeeleks läti keel, aga lisaks riigikeelele on Lätis veel kolm eraldi keelt, mis ei ole ei riigikeel ega võõrkeeled, aga on riigi kaitse ja toe all: läti viipekeel (§3 lg3), latgali kirjakeel (§3 lg4) ja liivi keel (§4). Ka Lätis on palju probleeme venelastega, kes soovivad vene keelele suuri õigusi, aga ka lätlased on ennast selles osas senisest märksa jõulisemalt kehtestama hakanud ja öelnud, et Läti keeleseaduse kohaselt ja ajalooliselt on Lätis olnud ning on praegugi mitu Läti jaoks ainuomast keelt, aga vene keel on võõrkeel samamoodi nagu ülejäänud võõrkeeled.

Nii et Soomes ja Lätis kehtivad juba ammu keeleseadused, kus kirjas, et lisaks riigikeel(t)ele on neis riikides veel keeli, mis on ajalooliselt ja kultuuriliselt seotud nende riikidega, aga mis ei ole võõrkeeled. Loomulikult on nii Soomes kui Lätis probleeme venelastega, kes vene keelele soovivad igasuguseid eriõigusi, kuid ometi on Soome ja Läti suutnud ennast venelaste suhtes kehtestada suuremal määral kui Eesti. Oht riigikeelele ei tule mitte sellest, kui mitu keelt on riigis tunnustatud lisaks riigikeelele, vaid ikka muust. Eesti võiks oma naabritest eeskuju võtta nii oma ajaloolis-kultuurilise keelerikkuse tunnustamise kui ka enesekehtestamise osas venelaste tahtmiste suhtes.

Tuleb veel ära nimetada, et HTM küsis juba 2023. a lõpus keeleteadlaste käest seisukohta lõunaeesti keelte osas ning keeleteadlased oma selge ja põhjendatud seisukoha ka andsid. Paraku tsiteerivad HTM ja kultuurikomisjon sellest keeleteadlaste seisukohast ainult poolikut osa ühest lausest, millega moonutatakse keeleteadlaste seisukohta. Täpne lause keeleteadlaste kirjas on selline: „Riiklikku tähelepanu ja toetust väärivad ja vajavad kõik eesti murded, kuid lõunaeesti murdekeeled on eriasendis, arvestades nii nende põlvnemist omaette läänemeresoome keelest, suuremat erinevust eesti kirjakeelest kui ka praegust sotsiolingvistilist olukorda.“ Tähtis on välja tuua, et need keeleteadlased on selles samas viidatud vastuses kirjutanud täiesti ühemõtteliselt: „Põhjendatud on lõunaeesti keelele anda piirkonnakeele staatus.” Kas keeleteadlastelt saab veel tulla selgemat seisukohta? Miks keeleteadlastega ei arvestata?

Eesti Keelenõukogu saatis juba kaks aastat tagasi seisukoha: „Keelenõukogu ei nõustu murdekeele status quo hoidmisega keeleseaduses, vaid soovitab ekspertide pakutud lõunaeesti piirkonnakeele staatuse seadmist keeleseaduses. Lõunaeesti keelevariandid (võru, seto, mulgi, tartu) on teise hõimukeele järeltulijad ning keeleteadlased on korduvalt põhjendanud kõrgendatud vajadust nende säilitamiseks ja toetamiseks, sh Jüri Viikbergi, Karl Pajusalu, Liina Lindströmi ja Sven-Erik Soosaare eksperthinnangus. Ehkki tegemist on võrreldes põhjaeesti murretega suure kõnelejate arvuga kogukondadega, on noorte keeleoskus madal ning keele säilitamiseks on vaja täiendavaid abinõusid ning tugevamat seadusandlikku staatust.“

Näis, kas riigikogu liikmed arvestavad võrokeste, setode, mulkide, Tartu Ülikooli ja Eesti Keele Instituudi keeleteadlaste ning Eesti Keelenõukogu seisukohtade ja ettepanekutega. Peame seda meeles ka kevadistel valimistel.

 

Autor: RAINER KUUBA, Võrokeste Kongressi Vanemate Kogu peavanem
Viimati muudetud: 04/06/2026 09:09:26