Foto: Indrek Sarapuu

(Jätan siinkohal mõistatuseks, et kas sain tasuga või tasuta, sest nagu ütles kaval nimiosaline, et pistsite küll rubla oma kirja vahele, et see pole ilus tegu, kuid aga ikkagi: miks nii vähe sel juhul?)

Olen Kiidjärvel näinud nii mõndagi. Peamiselt ikka tasuta, sest see rand, mida reklaamida väga ei tahakski, on mu jaoks olulise tähendusega. On juhtunud isegi nii, et olen ajatanud oma randatulekuid ja -minekuid valesti – tulin kord ujuma siis, kui menuetendusel oli vaheaeg ja ma muutusin kogemata kombel ise vaatamisväärsuseks, kui otse järvest tulles parfüümitatud ja esimest vaatust ajukoore vahele lahterdav publik mind kaldal sumisedes vastu võttis. Ja kui aus olla, siis püsisime mõlemad kindlas rollis – ma purustasin neljanda seina ja suundusin riietuskabiini ja sain õnneks osaks reaalusest. Neljas sein murenes.

Loodus on peamiselt tasuta. Teatri eest tuleb siiski aeg-ajalt maksta. See on õiglane.

Jah, Kiidjärve.

Kiidjärve fenomen ladus oma vundamenti palju varem, kui me arvame. Kui 16 aastat tagasi siia elama sättisin (olgu öeldud, et Kiidjärve asub Põlvamaal ja mu kodulinna külje all ja on põhimõtteliselt kodukülajärv), siis sain kultuuriajakirjanikuna tõsta üles teemasid ja üks teema oli kindlalt Põlvamaa kadunud pojad ja tütred ja siis sai oma kohaliku lehe Koit kolumnides tihti küsitud, et mis te jamate, teil on ju Kalmer Tennosaar! Miks te ometi midagi ette ei võta? Ja võetigi. Läks mõni aasta ja samuti peaaegu omaküla poiss Ain Mäeots ja Co olid kohal ja lükkasid Kiidjärve raamatukogu platsile „Vana Klaveri”. Loomulikult küsisin ma ka, et teil on ju Ene Järvis, mida te jamate? Aga temani on veel natuke aega ja võib-olla on tollest Kiidjärve tüdrukust põnevam teha lugu hoopis Põlva keskväljakul, kus laius omal ajal turg ja mille direktori tütrena ta üles kasvas.

Baskin.

Baskinil on küll seos Enega, aga seda hoopis hiljem ja siis kui Baskin juba ise lõplikult Taevasse oli kolinud. Ene tegi jubedatel bussiistmetel kaasa meeletuid ringsõite Vana Baskini teatri näitetrupiga. Võimalik, et seoseid oli veel. Ju oli. Kindlasti oli. Seda võiks edaspidi järele uurida, või äkki keegi teab? Aga tänasel päeval võib julgelt öelda, et Baskinil on nüüdseks seos Kiidjärvega, nii nagu meeskvartetil, Ada Lundveril ja lõpuks ka Marko Matverel või siis Georg Otsal?

See žanr, milles nähtud lugu liigub, on õieti määratlemata ja kui see määratlus on, siis see määratlus ongi juba Kiidjärve. Kui mina seda lugu raamistaks, siis mahuks ta dramatiseeritud revüü, kabaree, varietee, muusikhooli hübriidseks lavalooks.

Minu jaoks on iga lavastus, mis vähegi klišeedel ja stereotüüpide loomel ja tahes või tahtmata stigmatiseeriv on, n-ö evangeelne struktuur: ta sündis – selgus, et ta on andeks või „eriline”, ta saab oma hariduse ja kogemuse, ta seikleb ja teda ei „mõisteta”, ta kannatab, ta lüüakse risti, ja hiljemalt kolmandal päeval tõuseb ta üles. Kogu sellesse struktuuri sekkuvad igasugu positiivsed ja negatiivsed kangelased ja kui neile ikka hoolega värve ja kirkust juurde keerata, muutuvad üha negatiivsemaks või positiivsemaks. Jumal paraku, see müüb! See paneb bussid liikuma ja majutusasutused parimaid pakkumisi tegema! See paneb piirkonna elama!

Kui nüüd lugu saab paika, siis tuleb juurde lisada efektseid numbreid. Seekord saab nii pisarateni naerda kui ka nutta. Ja kui dünaamika aeg-ajalt logiseb, ikka juhtub, sest isegi jalgpallis ei saa kogu aeg rünnata, mõnikord peab võtma hüdreerivaid pause ja/või liigendada poolaegu veerandaegadeks. Taasavastatud sketšid toovad mõttele, et meil on vaja ka endiste humoreskide esitamiseks telesaadet stiilis „Su nägu kõlab tuttavalt”. Võib-olla on meie tänastes näitlejates ja avaliku elu tegelastes veel talente, mida avastada ja publikumagnetiks mängida.

Küll aga on jäädud tiba ajale jalgu – tehniliselt pole ta päris see, mida ootab hellikpublik – pole suuri, üld- ega keskplaane, mille mittenägemine oleks katastroof. Lugu on vaadeldav isegi nii, et ekraanidele pilku pole vajagi visata, kuigi need on täitsa olemas. Orkester on jätkuvalt online nagu ka korralikus tsirkuses ja „Rahamaal”. Video pildi- ja heliriba jookseb ideaalselt.

Matverele on see lavastajatöö õnnestumine. Loomulikult on. Nii tema kui nii mõnigi teine saab täiesti legitimeeritult esitada numbreid, mida kas varem tehtud või siis hirmsasti teha tahetud. See on okei. See tekitab turvatunde, mida veel mõni vanem inimene igal pühapäeva hommikul torni ja/või kukega asutusest leiab – liturgiline kindlapärane kulgemine. (Olgu kohe öeldud, et minu jaoks on nii teatril kui kirikul vähemalt üks ühine algallikas – hellenistlik templiteenistus, seega andke mu paralleelid andeks).

Ja tolle jumalikkusega on sel lavalool veel üks ühine seik ja seda ma ise täie teadmisega ka ootasin, sest peategelane sõnastabki selle ise: „Maailmas on kaks juuti, kes on surnuist ülestõusnud, need on Jeesus Kristus ja Eino Baskin!”. Vähetähtis pole ka Chaplini raamistus nii loo alguses kui lõpus.

„Liturgilisele kindlustatusele” viitab kogu keskkond – kujundus on äratuntav ja kindla peale minek, paar fossiilse kütuse jõul lava eest mööduvat uunikumsõidukit, päikeseloojang akside taha ja kogu see kaadervärk, mis publikut erksana hoidma on loodud. See on saanud turvaliseks ruumiks.

Peaaegu juba nagu Draama või Nuku või Vanemuine või Vanalinnastuudio ehitised. Ainult mina ei satu alati ujuma randa. Võib-olla peaks „liturgias” ka sellele koha leidma? (No see on nüüd selge eneseupitamine ja peale selle, ei jõuaks küll ennast kallil suveajal liigsete kohustustega koormata).

Kahe Baskini tegelaskuju võte selles etenduses on hea ja see võte on alati hea. Olles ise paarkümmend aastat laval olnud ja Variuse tükke tehes, on mu autorist ema Heidi Sarapuu seda vähemalt üle ühe lavastuse kasutanud. On ego ja alter ego ja selle tüki omapära ongi see, et need „egod” on tegelikult ühtsed, ent rollid on erinevad – üks on näitleja, teine lavastaja. Ju see on isikulõhe, mis vaevab kõiki, kes lavakooli uksest sisse on astunud: kumb ta siis õieti on, lavastaja või siis näitleja? Ja ka selles loos me vastust ei saa, see dilemma jääb lahendamata, enne on vaja kolida Taevasse. Õnneks jääb seda küsimust lahendama päris tütar ja ega pole kindel, et see küsimus lahenduse leiab. Või-bolla kunagi Kiidjärvel?

Üks asi vaevab aga mind ikka ja see on kestlikkus, „liturgiline järjepidevus”, kultuurikatkestus. Jah, pean möönma, et olen suure osa oma elust tegelenud kultuurilooliste isikute kujutamisega erinevates, peamiselt salongilikemas oludes. Me kõik ühisloomes justkui sooviks tsementeerida meie habrast ja üsna õhukest kultuurilugu koos reklaamiklubide, rametode, estraadikavade, tuntud ja tundmatute kultuurifunktsionääride ja artistide, aferistide ning tuua seda lähemale kasvavale põlvkonnale, kuid saalid on täidetud juba elukaare teises otsas oleva publikuga. Ükskõik, kuidas me ei promoks ja ükskõik kui meeleheitlikult kõiki algoritme sotsmeedias murda püüaks, on tribüünidel kohal sama seltskond. Jah, neid on veel õnneks tuhandeid! Mulle natuke tundub, et Kiidjärve koolkond vaatab sellest mööda ja on valinud tee saada osa igavikust. Küll aga oleks hiiglama tore, kui saaks noored sisse tuua samasse Eesti kultuuriloo infomulli, kus me isegi oleme. Vähemalt mõned meist.

Minu jaoks oli Baskin ise võimas mees. Temasuguseid on vähe. Tema omadus jääda iseendaks ja osata leida kompromisse nii, et kõrgemalt positsioneerinud tshinovnikul jääb justkui mulje, et ta on saanud oma tahtmise („Anna keisrile, mis keisri oma”). Kahjuks soosib jätkuvalt ja pigem meie vaba ühiskond kuulekaid, mis polnud tegelikult grammigi Kristuse kui tegelaskuju, persoona tegelik tähendus („Mõõka tulin mina teile tooma”). Ja see tahk on ka selles „liturgias”, etenduses igapühapäevaselt oma kohta otsimas.

Kuid ikkagi – kuidas viia see sõnum noorteni? Kas nad selles tiktoksilises ja tehisarukas virrvarris leiavad põhisõnumid üles?

Põlvamaal Kiidjärve pargis lavastub sel ja järgmisel suvel muusikaline lavastus „Baskin“, mis on lugu Eesti estraadikuningast Eino Baskinist. Marko Matvere lavastatud „Baskini” selle suve etendused on välja müüdud. Ajakirjaniku Indrek Sarapuu teatriarvustus ilmus algselt veebipäevikus turuveerud.blogspot.com.

 

Autor: INDREK SARAPUU
Viimati muudetud: 06/08/2026 08:34:06