Foto: Mari-Anne Leht

Võru vallas elava Silvi Linderi pensionipõlv kulgeb soojal ajal tempokamalt, kuna linnas on rohkem üritusi, millel ta osaleb enamasti kuulajana, mõnel vabatahtlikuna. Üksi hakkama saamisega 77-aastasel naisel muret ei ole. Kaugemal elavatest lastest on igapäevane suhtlus Tartus elava tütrega.

Paljud Võru-Parksepa bussiliini pidevad kasutajad teavad väikesekasvulist ja avatud olekuga naist, kes paistab silma ka erksavärvilise riietusega.

„Minu sisemus vajab kirevamaid üleriideid. Tumedaid toone ma ei kanna, sest ei pea ju kogu aeg leinama. Kui mõni kangas või riietusese kasutatud riiete poes mind kõnetab, ostan selle kohe ära,” rääkis pensionipõlve pidav Silvi Linder ja lisas naljatades, et kannab ka punast, sest „ei soovi, et keegi peale astuks”.

Temust ja teistest kaubamajadest ei ole ta kunagi midagi tellinud. Pesu ja sokid on ainsad, mille ostab uute riiete poest.

Kasutatud riietest saab oskaja omanäolisi riideid õmmelda. Nii on ta õmmelnud lipsudest seeliku, teise seeliku lausa lappidest. Paar aastat tagasi õnnestus saada seitse lillelist suurt, kuid õhukest pearätikut, millest naine õmbles endale vähem kui päevaga pika kleidi ja sama materjaliga kaetud kübara. „Sain puuetega inimeste koja all tegutseva ühe seltsiga Kuressaarde üle-eestilisele käimise päevale, kus oli ka istumine. Korraldajad soovisid, et osalejad tuleksid sinna pikas kleidis,” meenutas ta.

Õmblemine on tegevus, mida Silvi naudib. Läinud sajandil oli see tema tööks, nüüd hobiks. Silvi korteri elutoa töölaual on kaks õmblusmasinat: üheniidiline ja overlokmasin.

Kui ta nõukogude ajal ja peale sedagi õmbles palga eest seljakotte, siis pensionipõlves õmbleb endale põneva garderoobi kõrval mõnele tuttavale väikesi kandevõrke vihmavarjudest, mida metallosa purunemise järel ei saa enam kasutada. Ta hangib katki läinud vihmavarje peamiselt ühest linna kasutatud riiete poest.

Nüüdki leiab ta, et õmblemises on arenguruumi. Mõni aeg tagasi palus üks tuttav jalgrattasadulale katte õmmelda, mida Silvi varem ei olnud teinud: „Esimene läks aia taha, kuid teine kate tuli hästi välja.”

Osa eakatest eelistab erinevatel põhjustel päevi koduvaikuses mööda saata, usutletav nende hulka ei kuulu. Ta osaleb vabatahtlikuna Võru linna suurüritustel, käib keskraamatukogus kirjanikke kuulamas ja mitmesugustel teadmisi jagavatel üritustel, nagu linna majasid tutvustavatel ringkäikudel.

Võru suurüritustel vabatahtlik
„Augusti alguses avatakse Võrumaa muuseumis näitus linnas sajand tagasi elanud ja tegutsenud Judeikinite perekonnast. See pere oli omal ajal tuntuim juudi pere Võrus. Lähen kindlasti avamisele ja järgmisel päeval jalutuskäigule, kus näen ja kuulen Judeikinite perega seotud kohti linnas, kuna ma ei tea ju Võrus omal ajal elanud juudi perede tegemistest midagi,” tõi ta ühe näite.

Keskraamatukogus toimuvatel üritustel, olgu need siis kirjanikega kohtumised või kirjandusklubi kokkusaamised, on Silvi peaaegu alati kohal.

„Loen praegu Jaapani kirjaniku Sho Ishida raamatut „Kirjutan teile kassi välja”, kuna septembri keskel toimuval raamatuklubi kokkusaamisel on teemaks Jaapani kirjandus,” sõnas ta.

Lugemiseelistuste hulka kuuluvad naisel Eesti ja meie naabrite lihtsama sisuga lähiajaloo sündmustest kirjutatud raamatud, sest tema kooliajal ja hiljemgi küüditamistest ja lääne poole põgenemisest ei räägitud, ka kodus mitte. Silvil on tänini meeles isa lause: „Mida vähem teate, seda kergem teil on.”

Tema viimane lugemiselamus ajaloo valdkonnast oli Valentine Nõlvaku, kelle vanemad tulid punaste eest Pihkva kandist Eestisse, raamat „Ellujääja mälestused”, mis pajatab muu hulgas elust Siberi vangilaagris, kuhu autor saadeti ja kust ta tagasi tuli.

Kohe kindlasti ei loe ta seiklusjutte, sest need ei anna midagi, nii nagu ei anna midagi ka seriaalid televiisoris, neid ta ei vaata. Kodus paneb ta raadio seltsiks mängima ja võimalusel kuulab alati ajaloolase David Vseviovi juttu Venemaast.

Vabatahtlikuna on Silvi käinud kõigil Võrus toimunud suurüritustel. Tänavusel lastefestivalil tegeles ta randmepaeltega ehk vaatas, kas sisenejal pael olemas, ja kellel ei olnud, see sai osta. „Lastefestivalil olin abiks neljandat korda, Võru linna päevadel olen torditükke jaganud ja mitu korda jaaniõhtu järel rannas koristamas olnud,” kõneles ta.

Silvi selgitas, et käib tihti igasugustel üritustel, nagu linna majade lugusid tutvustavad ringkäigud, sest need võimaldavad kodust teiste sekka minna, midagi kasulikku teha või omandada ja muidugi teiste inimestega suhelda. Väärikate ülikooli loengutest on ta viie aasta jooksul vaid korra eemale jäänud.

Parksepas kodunenud, kuid Viljandi on meeles
Usutletav on sündinud Viljandis 1949. aastal ja elanud Parksepas viimased kaheksa aastat, neist esimesed kaks samas elanud noorema tütre Katerina pere juures. Katerina elab juba mõnda aega Tartus, kuid tema pere elukoha vahetuse eel ostis tütar emale korteri ja tütre mees tegi remondi ämma soovituste järgi. Korteris on olulisel kohal erksad toonid, nagu roheline ja punane.
Teine tütar Kristina elab Tallinnas ja poeg Toomas ei ela Eestis.

„Olen Parksepas kodunenud, koht on vaikne ja siit on hea ühendus Võru linnaga. Viimased paar aastat on liinil uued bussid, mille uksi ei saa vist avada nii, et inimesed saaksid Parksepas vaevata platvormilt bussi astuda ja vastupidi. Raskusi valmistab see eelkõige ratastoolis ja kepi toel liikujatel,” tõi ta välja kohalike murekoha.

Majandusliku toimetuleku kohta märkis Silvi, et ta ei osta toiduaineid kunagi emotsiooni ajel, vaid mõtleb enne, mida milleks vaja on, sest nii toimides ei pea midagi ära viskama, seda enam, et ta ei pea ennast kuigi suureks kokkajaks. Kala ei osta ta aastaid, sest nõukogude ajal oli elus periood, kus tuli läbi ajada odavate kalakonservidega, ja sealtmaalt on täielik vastumeelsus igasuguse kala, isegi korraliku lõhe ja forelli vastu. Lemmikuks on juurviljatoidud.

Toeks on korilus. Metsas kukeseeni ja marju nagu mustikaid ja peagi jõhvikaid korjamas käib Silvi enamalt jaolt üksi ja iga ilmaga. Vihma kaitseks on ta endale pika kerge keebi õmmelnud.

Elanud üle poole sajandi Viljandis, on tal seal häid tuttavaid, keda aastas vähemalt kolm korda külastab. Viljandisse sõidab naine ikka neljaks-viieks päevaks, sest nii saab kõigi tuttavatega silmast silma juttu ajada.

„Ühel heal tuttaval on suur elamispind, kus saan alati ööbida,” lisas ta.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 06/08/2026 08:39:32