Küsitlus

Mis sobib kõige paremini jõulukingiks?

Ilm täna
Võru
-2°
Põlva
-2°
Otepää
-2°
Tartu
-2°
Antsla
-2°
Valga
-1°
Räpina
-2°
Tõrva
-1°
Võru
-4°
Põlva
-4°
Otepää
-4°
Tartu
-3°
Antsla
-3°
Valga
-3°
Räpina
-4°
Tõrva
-3°
Võru
-3°
Põlva
-3°
Otepää
-4°
Tartu
-3°
Antsla
-3°
Valga
-3°
Räpina
-4°
Tõrva
-3°

Elu võimalikkusest saapasääres

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Põlvamaa Värska valla Saatse küla kutsub rahvasuu ikka Saatse saapaks. Pilt saab selgeks, kui vaadata Eesti kaardilt piirijoone kulgemist Vene Föderatsiooniga Kagu-Eesti kaugeimas sopis: kolm kilomeetrit enne Peipsi rannal olevat Kruppa (ka Ruuba) küla, mis kuulub Venemaale, teeb piirijoon sisse suure saapa laadse looga, et jätta endasse Eestimaale kuuluv Saatse küla. Et Saatsesse – omaaegsesse Satserinna – pääseda tuleb tegelikult kaks korda avalikult piiri rikkuda: kruusatee Värskast Saatsesse läheb kilomeetri jagu läbi Venemaa territooriumi. Kuna see on ainus ühendustee, ei peeta seda piiririkkumiseks, kui see ilma peatumata läbida.

Ega sellest kandist ikka päris selget ettekujutust enamikul eestimaalastest vist ole küll, julgen arvata. Mingi mahajäetud nurk seal Peipsi rabade servas, õiget piiri justkui pole, kus see Eestimaa lõpeb või Venemaa algab… Isegi teedeatlase järgi ei saa selget sotti, kuidas ja kuhu sõita.

Minul on igatahes hea teejuht, kes mitte ainult seda teed, vaid kogu Võru- ja Põlvamaa, osa Tartumaast ja sealhulgas Setumaa eriti pea iga päev nii ligi viiesaja kilomeetri ulatuses läbi sõidab: see on E-Piima piimavedaja Jaak Mark, kes siit oma kümme tonni piima päevas taludest kokku kogub. Tema arvamus sellest kandist on hoopis teine: lahked ja vastutulelikud inimesed, visad ja töökad, rabelevad kõige kiuste, et elule mitte alla jääda, kuigi tingimused heaks tööks ja ettevõtluseks on palju raskemad kui mujal. Aga kes vastu on pidanud ja paigale jäänud, on tema sõnul kiitmist väärt. Kutsus mind endaga kaasa Saatse küla kõige piiriäärsemasse talusse, et selles ise veenduda.

Saatse farmides elu sees

Saatsesse jõuame hommikupimeduses, sest piimaring algab kell kolm hommikul. Kaks korda oleme sinise-oranžitriibulistest vene piiripostidest mööda sõitnud, kahel pool teed rehitsetud piiririba näinud, aga piirivalvureid mitte. Tahan neid poste pildistada, aga Jaak arvab, et parem mitte: kuigi kedagi näha pole, võivad "laigulised" iga põõsa taga olla ja neile see vast ei meeldi. Mitte ainult vene, vaid meie omadele ka…

Mõttepildis oodatud söötis põldude ja lagunenud majade asemel näeme hoopis värskelt küntud põlde, siloruloone, kenasti ülesputitatud vanu talumaju ja ka hoopis uusi, päris moodsaid hooneid. Jõuame küla keskele, kus paistab vana, ilmselt lõpuni ehitamata või muidu lagunenud kirik ja suured farmihooned. Need ei ole aga tavapärased mustavate aknaavadega suured monstrumid, nagu neid Eestimaal igal pool võib näha, vaid neid näikse ikka elu sees olevat. Jaak seletab, et need on vanad Saatse sovhoosi suurfarmi hooned, mis nüüd kuuluvad Mikitalo perele, omaaegsetele farmibrigadiridele Heljole ja Vollile, siinsetele põliselanikele. Ta saab siit praegu tonni jao, suvel ligi poolteist tonni piima. Selle kandi suurim piimaandja.

Piimalüps parasjagu käib, aga kuna töö teevad, nagu moodsas laudas ikka, masinad, on perenaine Heljo päris jutualtis, tundes ilmselt heameelt tavarutiini tulnud vaheldusest. Minu pisut provotseeriva küsimuse peale, et kuidas sellises "saapasääres" siis elatakse ka, tuleb nagu reklaamprospektist lausa kiidulugu oma küla kohta. "Mis meil viga? Meil on kirik, meil on surnuaed, meil on kool, meil on kauplus, kolm korda nädalas käib veel kauplusauto ka, meil on raamatukogu, meil on muuseum, meil on klubi, meil on kordon… Meil on kõik, mis vaja!" Ja naerab lustlikult. Ja-jaa, piirini on viissada meetrit, järveni kolm kilomeetrit. Ainult otse minna ei saa, tuleb minna Värska kaudu…

Rahvast oleks, kuid tööd pole

Kui lüps läbi, saab ka peremees Volli mahti jutusse sekkuda. Siis lähevad ka teemad tõsisemaks. On mis on, aga külaelu on ikka vaiksem kui omal ajal. Suurfarmis oli siis üle 300 lehma pluss mullikad. Oli kaks lüpsilauta, kaks sigalat ja vasikalaut. Tööd said mitukümmend inimest. Praegu on neil 48 lüpsilehma ja 52 noorlooma, muid loomi peale kanade pole. Tööga tulevad põhiliselt ise toime, vaid hooajati on abilised Leo ja Rein. Maad on saja hektari ringis, sellest söödateravilja all 35-40 ha. Põhiküsimus ongi maa puudus, see ei luba karja suurendada. Siin on olnud väikesed majapidamised, väikesed maalapid – pole kelleltki ka rentida. Peale nende on siin veel suuremaist tootjaist köögiviljakasvatajad Elmar Hunt ja Toomas Rein, kartulikasvatajad vennad Arvo ja Paul Peedumäed… Tööstusi pole, ka väikeettevõtteid mitte. Vaid Värskas on kaks saekaatrit. "Rahvast oleks, aga tööd ei ole…", nendib Volli mõtlikult. Rahvast on ikka rohkem ära läinud kui juurde tulnud, ka manalateele: kevadest saati on surnud kümme inimest, sündinud pole ühtegi… Ka oma tütar Milja, kes õppis küll veterinaariks, on töö leidnud Võrus. Tütretütar käib koolis, tütrepoeg alles lasteaias. Kohalikus põhikoolis õpib kahekümne lapse ringis. Hea seegi, sest kuni on külas kool ja lapsed, seni küla ikka elab.

Aga samas - kultuurielu käib, läheb perenaine kiiresti meeldivamale teemale. Klubis tegutsevad mitmed ringid, muuseum on täiesti elujõus ja isegi huvitavamate eksponaatidega kui Värska oma, tänu kunagisele koolidirektorile Viktor Veeberile, kes sellele aluse pani. Noortele on diskoõhtuid, pensionäridele oma kooskäimised, koolis on oma üritused. Kui igavaks läheb, võib Värskasse minna, kus ikka rohkem kultuuriüritusi. Alles mõni päev tagasi käidi vaatamas värsket dokumentaalfilmi Värskast…

Tööturaha ja kukeseened

Aga ikkagi… Meelakkumist siin pole. Peamine elatusvahend inimestele on ikka töötu abiraha. Ümbruskonna metsad on rikkad kukeseente poolest, see on paljudele suur sissetulekuallikas, samuti kui marjad. Pole saladus, et oma osa annab ka piirikaubandus.

"Nojah, mis siin viga, astu kus tahad metsa sees üle piiri ja too mida tahad?", arvan muigamisi. "Mitte sinnapoolegi!", läheb perenaine selle peale ägedust täis. Kui veel kümme aastat tagasi tõepoolest käidi üle piiri kust juhtus, siis nüüd ei saavat isegi marjul-seenel käies sammugi üle "rohelise joone" minna – kohe kas "seis!" või "stoi!". Kohe ära proovigi!

Volli ja Heljo on põlised Saatse inimesed, 54 aastat. Siin on nad sündinud, siin üheskoos koolis käinud ja siin ka abiellunud. Kodutalu on siinsamas farmi lähedal. Volli isa oli siin omal ajal vallavanem. "Head ajad olid, kui veel Venemaa turg lahti oli", meenutab Volli nostalgiliselt. "Petseri, Pihkva, Leningradi turg – need tõid siia lausa jõuka elu, sellel ajal elati!" Nüüd ei tasu ei kapsast ega kartulit või muud aiavilja kasvatada, Tallinna turule viimine tähendab oma toodangule peale maksta.

Aga lõpetuseks on Mikitalo pere tänase päevaga rahul. Kõik võetud laenud nii piimajahuti kui muu tehnika ostmiseks on tasutud, mingeid "sapardeid" kaelas ei ole. Piimahinna omaaegne langus kroonini liitrilt suudeti ilma loomi tapamajja viimata üle elada, praegune 3.80 on päris rahuldav. Ainus viga, et loomapidaja ei saa endale päevagi puhkust lubada, kuigi seda oleks juba nii vaja. Kuigi ümberringi on tööpuudus, siis selliseid inimesi, kelle hoolde puhkuse ajaks talu usaldada, ei näe… Nii et kes jõuab, see teeb, ja teeb niikaua, kui jõuab.

Autor: Ülo Tootsen, ylo@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia