Räpinas tutvustati vanade hoonete palkide vahetuse kunsti

Foto Vidrik Võsoberg

Lõunaeestlased oskavad vanu palkhooneid väärtustada ja tunnevad huvi nende kordategemise vastu. Möödunud nädalal Räpinas peetud Seto Käsitüü Kogo ja Vanaajamaja koolitusel „Palkide vahetamine vanades hoonetes“ huvilistest puudust ei olnud.

Räpina keskkonnamaja saal oli möödunud reedel rahvast täis. Vanade hoonete palkide vahetamise kohta oli teadmisi ammutama tulnud nii neid, kellel tegu juba igapäevase tööga, kui ka neid, kes tulnud lihtsalt maad kuulama, kui keerukas vana palkaida, -sauna või -maja ülesvuntsimine üldse on. Koolitusel kõlas mõte, et raketiteadus see ei ole.

Ragner Lõbu (MTÜ Vanaajamaja, OÜ Saulerman) lõi selgust mõistete osas. Kuulajad said teada, mis on tapp (palkide nurgaseotis), vara (ühele palgile teisega tihedamaks liitmiseks tahutav ehk varatav kumer renn), salapulk (abinõu palkide sidumiseks) ja tenderpost (seinte stabiilsuse tagamiseks avade kõrvale paigaldatav püstine tala). Veel rääkis Lõbu palkide tihendamisest (linavilti tuleb osta, kuid seda on turbasamblast lihtsam kasutada) ja palkide vajumisest (vajuvad ka kuivad palgid).

Ragner Lõbu tõi välja ka ühe tänapäevase ohtliku tendentsi. Nimelt soovivad paljud vana palkmaja omanikud ehitada katusealuse välja teiseks korruseks, kuid ei tea arvestada sellega, et omal ajal olid laetalad mõeldud vaid lae kandmiseks ja teise korruse ülalhoidmiseks ei pruugi need olla piisavalt tugevad. Nii tasuks sellisel juhul talasid postidega toestada.

Lõbu jagas nõuandeid ka ehitusmaterjali ehk palkide varumiseks, töötlemiseks ja kuivatamiseks. Parim palk on suure lülipuidu osakaaluga (tumedam ring palgi südamikus), see peaks olema varutud talvel, kooritud kevadel ja seejärel kuivamiseks korralikult virnastatud (kaitstuna vihma ja päikese eest). Kasutada võib ka metsakuiva puitu, kuid metsakuiva mändi olla meie kandis üsna raske leida. Mis aga puutub palkide koorimisse, siis on selleks kasutatud kõikvõimalikke vahendeid, kuid äraproovitud ja tõhus töövahend on Lõbu sõnutsi labidas.

Vanade palkmajade enimlevinud probleem on mädanenud alumine palk. Põhjuseks asjaolu, et omal ajal ehitati hooned sageli vaid nurgakividele ja korralikku vundamenti leidub neil harva. Nurgakivid on ära vajunud ja maapind tõusnud ning nii on märg muld pääsenud palke mädandama. Kui aga omal ajal ongi vundament ehitatud, siis on sageli jäetud panemata niiskusisolatsioon – betooni ja palgi vahel peaks olema kahekordne kiht tõrvapappi või kiht kasetohtu. Alumine palk oleks soovitatav ka niiskuse vastu ära tõrvata.

Kiireim kahjustaja – katkine katus
„Kõige kiirem kahjustaja on läbilaskev katus,“ tõi Lõbu välja veel ühe palkhoonete kahjustuste põhjuse. „Palkide vahetuse tööd tuleks alati teha koos katusega, jäägu või seisma. Pole mõtet vahetada, kui katust ei pane.“

Kahjustatud on katuses sageli olnud ka näiteks need kohad, kust on läbi veetud elektripost või teleriantenn. Lõuna- ja läänepoolsetel külgedel on kahjustajaks olnud päike, lisaks võib pikapeale seinapalgid ära rikkuda ka kas või näiteks seina vastu toetatud risu või sellele liiga lähedal kasvav põõsas. Mis puutub päikesekahjustustesse, siis oskasid juba meie kauged esivanemad otsida selle vastu abi puudelt – seega ei tasuks näiteks vana maja lõunaküljel kasvavale suurele puule kohe saega kallale minna. Köökide ja lautade puhul on aga palgid sageli kahjustatud hoone seestpoolt – põhjuseks puudulik ventilatsioon.

Ragner Lõbu tegi ilmselt nii mõnelgi suurte plaanidega jännis palkhoone omanikul elu lihtsamaks tõdemusega, et kui hoonet pole kavas kasutada elamiseks, vaid abihoonena, siis tasuks töömahuka palkide vahetamise asemel see lihtsalt laudisega katta.

Palkhoone kordategijate elu lihtsamaks tegemiseks andis Lõbu veel ühe nõuande, tõsi küll, esialgu võib see tunduda hoopiski töö- ja ajamahukam. Nimelt on Lõbu sõnul väiksemate hoonete puhul, nagu näiteks suitsusaunad ja aidad, kasulik hoone üleni lahti võtta – kui katus ja alumine palk nagunii vahetusse lähevad.

„Kas taastada või mitte?“ püstitas Ragner Lõbu küsimuse, mis vanade palkhoonete omanikel kõige rohkem kukalt kratsima ajab, ja tõdes vastuseks, et piiri on raske tõmmata ja see sõltub eeskätt omaniku võimalustest ning emotsionaalsest sidemest hoonega.

Küll aga on Lõbu sõnul vanade palkmajade puhul üks üsna kindel tõde.

„Üldiselt, kui kolmandik palke on vaja välja vahetada, siis läheb kordategemine töömahukamaks kui uue palkhoone ehitus,“ märkis ta.

Loengu lõpetuseks kutsus lektor Lõbu vanade hoonete taastajaid liituma MTÜ Vanaajamaja meistrite andmebaasiga (asjalikke tegijaid olla nõudluse rahuldamiseks liialt vähe) ja tulema 1. mail Teeme Ära talgutele koristama Mooste mõisa viljakuivatit, kuhu on kavas rajada õppekeskus.

Kuidas puitu kontrollida
Martti Lainurm Eesti Maaülikoolist esines teaduslikuma ettekandega, mille teemaks põhiliselt „mittepurustavad meetodid puitkonstruktsioonide kontrolliks“.

Lainurm selgitas ka ära, mismoodi lõunapäike (mis ju teoreetiliselt palke vaid kuivatama peaks) seintele pikemas perspektiivis hävitavalt mõjub. Nimelt kõrvetab UV-kiirgus puidust välja seda kaitsvad vaigud.

Lisakonstruktsioonide puhul on lihtsaimad kontrollimeetodid visuaalne vaatlus (kas laudades on pragusid, kuhu vesi võib püsima jääda) ja heli levimise kontroll (puutükiga vastu konstruktsiooni koputamisel peaks kõlama selge hääl). Puutükist tavainimesele kättesaamatum fiiberoptiline boreskoop laseb aga kontrollida suletud konstruktsioone. Selleks puuritakse konstruktsiooni sisse väike auk ja uuritakse seda seadeldisega seestpoolt.

„Kui boreskoopi pole, siis tuleb teha suurem auk,“ tekitas Lainurm lihtsa tõdemusega saalis naerusegust elevust.

Kandekonstruktsioonide kontrolli aluseks on ehituse põhiseadus: tugevus peab olema suurem kui sisepinge. Visuaalse vaatluse käigus leitakse konstruktsiooni (näiteks kahjustatud laetala) kõige nõrgema ristlõike koht.

Üks võimalus kandekonstruktsioonide tugevuse testimiseks on koormamise meetod. Lainurm tõi näite: peretütar hakkab muusikakoolis õppima ja tuppa oleks vaja klaver tuua, kuid perepea ei tea, kas põrand seda ikka kannab. Nii toob too tagahoovist põrandale klaveri kaalu jagu vanarauda, mõõdab põranda läbipainde ja arvutab elastsusmooduli. Sel meetodil on aga mõistagi igati loogiline oht.

„Ei pruugi tabada purunemispiiri – põrand kukub sisse ja tütrel jääb muusikakool lõpetamata,“ viskas EMÜ esindaja nalja.

Kandekonstruktsioone saab veel kontrollida termograafiaga (detailist tehakse vastav pilt), pilodyn’iga (nõelaga seade, mis mõõdab puidu suhtelist pinnakõvadust), ultrahelimeetodiga või resistograafiga.

Viimane seadeldis kujutab endast Lainurme sõnul põhimõtteliselt „kallist trelli“ (hind 60 000 – 100 000 krooni). 1 mm puuriga seade mõõdab puidu vastupanu, ka aitab see lugeda aastarõngaid ja määrata detaili mõõtmeid. Masin põhjustab uuritavale detailile minimaalseid kahjustusi (ühemillimeetrise läbimõõduga auk), kuid ei ole siiski universaalne vahend, sest mõningad sellega seotud probleemid on veel lahendamata.

Palke kaitseb ka korralik aknalaud
MTÜ Vanaajamaja ja OÜ Hobbiton (palkmajade ehitus) esindaja Andres Uusi ettekanne sisaldas ohtralt pikaajalise teooria ja praktika käigus kogunenud tõeterasid ja detaile.

Esmalt selgitas Uus ehituse ja parandamisega seotud mõisteid, mida pahatihti valesti kasutatakse: 1. konserveerimine on kahjustuste arengu peatamine ja/või korrastamine, 2. restaureerimine on säilinud, kuid kahjustatud mälestise võimalikult originaalilähedane taastamine, 3. rekonstrueerimine on hävinud mälestise taastamine ajaloolise materjali põhjal, 4. rehabilitatsioon on ennistamine, mille käigus muutub kasutusfunktsioon, 5. kuulub siia ritta veel selline lihtne mõiste nagu korrashoid ja hooldus (ingl k maintenance).

Ühe hoone kahjustuskohana tõi Uus veel välja aknaalused palgid: pahatihti on sealt puudunud korralik aknalaud või veenina. Mis puutub aga näiteks palkide putukakahjustustesse, siis aitab Uusi sõnul nende vastu see, kui palk viia kolmeks-neljaks päevaks kuivatisse.

Uus tõi eespool loetletud palkide kontrolli meetoditele lisaks välja lihtsa meetodi: palgi sisse puuritakse auk ja vaadatakse, kas sellest tuleb välja puhast sae- või mädasegust puupuru.

Avaramaid ruume ja rohkem valgust ihkavad inimesed eemaldavad sageli majast vaheseinu ja paigaldavad senisest suuremaid aknaid, jättes tenderpostid panemata. Need heas usus tehtud tööd aga võivad kaasa tuua hoonete „vedelaks“ vajumise ehk seintele „kõhu ette“ tuleku. Teisisõnu eemaldatakse stabiilsust tagavad konstruktsioonid. Iga seitsme meetri palkseina kohta peaks aga vähemasti üks vahesein või stabiilsust tagav latt olema. „Kõhtu“ aitab tagasi tasaseks trimmida sirutuslattide panek.

Mis puutub seinapalkidesse ajapikku kuivavatesse pragudesse, siis ei pea neid Uusi sõnul tingimata täis toppima, sest mädanemist võib aidata vältida juba seegi, kui prakku puuritakse altpoolt viltune auk, mille kaudu sellesse kogunev sademevesi ja niiskus välja pääsevad. Ning ka näiteks maja seina vastu toetava puukuuri mahalõhkumisega ei tasuks tingimata kiirustada – abihooned kaitsevad seinu.

Enne lõhkumist aeg maha
Üleüldse tasukski, kui Uusi uskuda, enne palkhoonete kallale asumist aeg maha võtta: „Tuleks luua selge pilt tulevasest kasutusest, uurida ajalugu. Alles seejärel saab teha õigeid otsuseid. Igal juhul on palkmaja remont pikk ja loominguline protsess. Mõtted tahavad laagerduda, visioonid ja mõtted muutuvad. Kui tehniline teostus – mäda – ei nõua, siis lükake lõhkumist edasi.“

Lahtivõetav hoone tuleks esmalt põhjalikult dokumenteerida: mõõta kõiki võimalikke kohti, mida mõõta annab, sealhulgas ka põhjadiagonaale (tihti ei ole vanad hooned täiesti täisnurksed, vaid rombjad). Kui lahtivõetavaid palke nummerdatakse, siis tuleks seda teha selgelt ja arvestusega, et palgid võivad ka pikemaks ajaks uuesti kokkupanemist ootama jääda. Ka on mõistetavatel põhjustel kasulik, kui hoone lahtivõtja ja kokkupanija on sama.

Veel tuleks uurida, millises ulatuses palke vahetatakse. Uusi jutust jõudis ilmselt nii mõnegi kuulaja ajusoppidesse rõõmustav tõdemus, et palgid ei pruugi vajada täies ulatuses vahetamist. Väikeste kahjustuste korral aitab kahjustatud koha puhastamine ja proteesimine. Protees peaks aga oma pesasse minema nii, et selle puutepunkt aluspalgiga on väljapoole kaldu – ikka selleks, et vesi minema pääseks ja konstruktsioonide vahele ei voolaks.

Kui siiski palkide asendamiseks läheb, siis peaks asenduspalk olema originaaliga võimalikult sarnase suuruse ja kujuga või 1 cm jagu jämedam. Kui kahjustus on väga suur (terve seinalõik), siis on mõistlik kahjustuskoht asendada püstpalkidega. Ning palke saab ka vahetada osaliselt ehk jätkata.

Uus tõdes, nagu Lõbugi, et kui 13 palgireaga hoonel vajab vahetamist kolm palgirida, siis on majanduslikult kasulikum uus hoone ehitada. Suure kahjustatud palkhoone laialivõtmine ja elamuks kohendamine võib minna maksma poole miljoni krooni ringis.

Siiski ei tasuks, nagu koolitusel kõlama jäi, palki karta ega palgivahetust raketiteaduseks pidada. Eestimaa väärikad vanad palkhooned on nähtus, millega tasub – nagu koolitusel väljendus Andres Uus – pusserdada.

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 17/04/2010 18:43:12