Tartu Jaani kirik on Eesti üks omapärasemaid kirikuid nii oma asukoha, mineviku kui oleviku poolest. Jaani kirik pole ainulaadne mitte ainult Eestis vaid ka terves Euroopas ega ka maailmas sarnase ehitus-insenerliku lahendusega kirikut pole.

Kirik on talunud mitmeid ümberehitusi, sõdu, katku ning karme aastaid. Ikkagi seisab sakraal vankumatu teemantina Tartu kesklinnas. Jaani kiriku ajalugu on sama kirju kui Picasso maalid ning pikk kui tee päikeseni. Miks selline kirik Tartusse ehitati pole teada, kuid seda tehti nagu kõike muud taaralinnas – südamest. 

Kirik esiisade ajast

Tartu Jaani kiriku esmamainimise kohta ulatuvad materjalid 1323. aastasse. Sellest ajast on kirjalikke kinnitusi et oli olemas kas kirik või kogudus. Samas võib arvata et samas kohas oli kirik või mingisugune sakraalehitis ka ennem mainitud daatumit. Sellele viitavad puitehitise jäänuste leiud praeguse Jaani kiriku ümbruse kaevetöödel. Sellest võib järeldada ning otsustada, et antud piirkond on ka varastel aegadel olnud asustatud ning Tartu oluline osa, samuti annab see mõista Tartu suurust 14. sajandil.

Ehkki kirikut on korduvalt purustatud ja rekonstrueeritud ning 1944. aastast alates seisab ta varemeis, on praegugi kergesti aimatav tema keskaegne üldkuju. Tugeva läänetorniga kolmelöövilisele basilikaalsele pikihoonele liitub piklik polügonaalse lõpmikuga koor, mille põhjaküljel paikneb käärkamber. Pikihoone lõunaküljel oli nn Lüübeki kabel - meenutus ajast, mil Tartu hansalinnana vahendas ennekõike Lüübeki ja Venemaa kaubandust.

Jaani kirik on saanud purustusi mitmetes sõdades ja konfliktides. Kõige rängemini viimases suure sõjas, II maailmasõjas, mille tagajärjel rusudena seisnud kiriku põhja sein 52 aastal kokku varises. Tõsiselt kannatas kirik ka Põhjasõjas 1708. aastal, mil lahkuvad vene väed linna süstemaatiliselt õhkisid. Peale seda rekonstrueeriti kirikut mitmetel kordadel ning mitmete arhitektide poolt, mille tagajärjel on kaduma läinud suur hulk terrakota kujusid ning ehitusehiseid.

Terrakota ehk põletatud savi ning sellest valmistatud skulptuurid on Jaani kiriku visiitkaardiks number üks. Põletatud savi on kasutatud ka mujal, kuid nii arvukat ning kvaliteetset skulptuuripärandit terrakotast mujal kui Tartu Jaani kirikus pole. Terrakota skulptuuri katsid enamuse kiriku siseruumide seintest ning tänu sellele on kirik leidnu arvestatava koha Õhtumaa gootikas. Muide, juba 1558. aastal Kölnis ilmunud Tilemann Bredcnbachi raamat nimetab, kirjeldades reformatsioonisündmusi Tartus, ülima kunstiosavuse ja suurte kuludega ehitatud Ristija Johannese kirikul, kus muude kaunistuste hulgas olid lõunastaja ja kaheteistkümne apostli kujud.

Ümbruskonna rariteetsus

Suure isamaasõja järel, oli Tartu Jaani kirik samasuguses seisus nagu sajandivahetusel, kui Riia arhitekt Bockslaffi eestvedamisel kirikut restaureeriti. Eesti ajal oli olulisemaid ning kiiretoimelisemaid probleeme, kui kirikud ning kirik seisis sarnases seisus kuni II maailmasõjani, mis nõukogude kirsa tulekuga ka kirik maani maha põles.

Nõukogude võimule oli aga selgelt sirgemaks iseloomuomaduseks labasus ning stiili absoluutne puudumine. Kõik võimalikud tühermaad ja vabad krundid, asugu need siis ääre- või kesklinnas, pisteti täis S. Säre joonestuste järgi projekteeritud koledaid hruštšovkasi. Selline iluideaal ning ehitusinsenerlikkuse tipp laiutab ka Jaani kiriku vasakküljel, mitte rohkem kui paarikümne meetri kaugusel sellest asendamatust kultuuri ja ajaloomälestisest.

Jaani kiriku ümbrust võib pidada selgelt üheks rariteetsemaks Tartu piirkonnaks. Kõik ümbruskonna majad on mälestised möödunud aegadest. Näiteks võib tuua kasvõi Jaani kiriku naabriks oleva endise arestimaja, mis vast ühe kuriossema ajalooga majana kogu linna piirkonna ehteks on. Seal on ka Treffneri kool ning Lutsu teatrimaja – kõik olulised ning oma ajastut kandvad hooned. Ainus mis sellesse pilti kindlalt ei sobi on Lutsu 16 magala. Linn on pakkunud välja plaani nii maja likvideerimiseks, kui ümberehitamiseks. Siiani pole ühtegi reaalset sammu astutud. Raskendab otsust ka tõik, et maja on siiani suuremas osas kasutuses. Eriti raskeks muudab tehingu, aga asjaolu, et milline tervemõistuslik inimene tahaks loobuda korterist ning elukohast sellises märkimisväärses linnaosas, maja konditsioonist hoolimata. Hoones on 1504 ruutmeetrit kasulikku pinda ja majas on 19 korterit. Linna arhitektuuri- ja ehitusosakonna andmetel on peale linna majas veel 14 korteriomaniku. Kuidas saaks maja lammutada või mil moel kompenseerida elanikele võrdväärne elamispind, hetkel ei teata. Küll aga on linnaarhitekt veendunud, et maja välisvaade peab muutuma.

Tartu kesklinnas läbi viidud kiirküsitluse tulemusena, leidsid kõik kümme vestluskaaslast, et linnupasakarva hruštšohvka peab linnast kaduma, seda siis ükskõik, millisel moel – kas lammutada või ümber ehitada. Pakuti välja ka paar huvitavat mõtet hoone aluse maa kasutamiseks. Vanem daam kellega sellest teemast rääkisin, leidis, et kesklinn peaks olema avatud kõigile ning pakkus välja mõtte, et hruštšohvka asemele võiks ehitada kontserdilava, mida muul ajal saaks kasutada kohviku või restoranina. Hiilgav idee ju – kes meist ei tahaks selg vastu puhast ajalugu juua väikese espresso. Perspektiivikam idee, mis mulle hinge läks, pakuti välja grupi noorte trefneristide poolt kes juhulikult koolitundidest lahkusid. Nende idee kohaselt võiks hruštšohvka ehitada ümber noorte keskuseks, kus asuks kino, huviringid, treeningsaal jne. Idee on geniaalne, kas aga maja sellist asjavälja kannataks ning kus tuleks raha seda ei oska kommenteerida, kuid kes ei julge unistada, sellel pole ka tuleviku.    

Arhitektid, kellega on sellest teemast räägitud on välja pakkunud ka ideed, kuidas hoone muuta totaalsest võõrkehast vähegi keskkonda sulanduvaks objektiks. Varik Projekti disaineri Üllar Variku idee kohaselt tuleks majalt lammutada sinna ebaseaduslikult ehitatud neljas korrus ning selle asemele teha klaasidega ümbritsetud laste mänguväljak. Värvidest kasutataks maja muutmisel karmiinpunast ning koobaltsinist. Maja tuleks katta vanatatud fassaadikiviga ning otsaseinad klaasiga, mille taha peituksid rõdud. Varik pidas seda lahendust oma lihtsuse kõrval ka odavaks.

Tulevik?

Jaani kiriku tulevik tundub roosiline ning helge, seda nii arhitektuurilise mälestisena kui reaalselt toimiva koguduse ning sakraalehitisena. 2003 aasta jõuludel peeti kirikus avalik jumalateenistus ning käesoleva aasta lõpuks peaks valmima ehitusfirma Rand&Tuulbergi veetav rekonstruktsioon. Kirik on modernse õhkkütesüsteemi ning vastu-pidavate metallakendega muudetud ajale jällegi vastupidavaks ning 1990. alguses toestatud kirik on lõpetanud vajumise. Jaani kiriku ümbrusest saab tulevikus väga oluline linna piirkond, mis paelub linnlasi kui ka turiste oma kirevuse ning ajalooga. Jaani kirik on vaid osa n.ö. hansakvartalist, kuhu kuuluvad veel kõik Lutsu tänava hooned, Uppsala maja, Treffneri kool ning renoveerimistöödes vana arestimaja. Lutsu tänav peaks saama Hansakvartali peatänavaks, kus seisavad kõrvuti teatrimaja, mänguasjamuuseum, Antoniuse Õu ning tänavat kroonib Jaani kirik kogu teda ümbritseva planeeringuga. Tulevik ootab suuri muutusi ning jutuks olnud kvartal peaks puhuma elu sisse kogu uuele „supilinna" linnaosale. Hetkel on linna keskus väändunud liigselt urbanistlikusse kaubamaja ümbrusesse, mis aga ei paelu ei stiili, arhitektuuri ega modernsusega. Siiski peab paika vanasõna, et kes minevikku ei mäleta elab tulevikuta.

Autor: Martin Hanson
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07