Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Hispaania antslaka uus romaan jutustab tõsiloo prostituutidest

Jan Beltran. Foto erakogust

Antslast pärit ja praegu Hispaanias Barcelonas elaval kirjanikul Jan Beltránil (Priit Kivi) ilmus mai lõpus juba teine romaan – „Nora“. Seekord on mees võtnud luubi alla Hispaania prostituutide elu, ja nii nagu esimene raamat „La mala vida ehk Neetud elu“, põhineb ka „Nora“ tõsielusündmustel.

Raamatu „Nora“ peategelaseks on prostituut Nora, kelle elukäiku jälgitakse tema lapsepõlvest kuni praeguse ajani. Kuigi nii mõnedki juhtumised Nora elus võivad jätta mulje väljamõeldisest, kinnitab kirjanik, et kõik on asset leidnud päriselt ja mõned karmimad seigad on ta suisa välja jätnud. Nora pingestatud ja psühholoogilise loo taustaks saab aimu hispaanlaste bordellide ajaloost ja suhtumisest prostituutidesse. Lugu pakub nii naeru kui ka pisaraid.


Beltrán sai Eesti kirjandusmaastikul tuntuks mullu ilmunud esikteosega „La mala vida …“. See räägib hispaanlanna, mehhiklase ja eestlase reaalsest elukäigust. Kuigi kaks viimast tegelast eelistavad seksuaalselt oma sugu, ei saa raamatut siiski nimetada homoromaaniks. Küll aga aitab see suurendada tolerantsust seksuaalsete vähemuste suhtes. Esikromaan valiti mullu ka Betti Alveri kirjanduspreemia nominentide hulka.
Mõlemad raamatu on illustreerinud hispaania kunstnik Daniel Torrent ja toimetanud Barcelonas elav eestlane Oliver Topper.

Kes te olete, Jan Beltrán?
Hea meelega vastaks ma sellele küsimusele Tšiili poeedi Pablo Neruda värsiridadega, et „mis tähtsust on minul unustuste tribunalis“. Ma olen väike mutter suures masinavärgis.

Rääkige palun lähemalt „Nora“ prototüüpidest. Kus ja kuidas te nendega tutvusite?
Romaani „Nora“ prototüüpideks on kaks endist prostituuti. Mõlemad naised on praeguseks kuuekümnendates, üks neist elab Barcelonas, teine Salamancas. Mõlemaga kohtusin Barcelonas. Nora tegelaskujuga kohtusin, nagu see raamatuski kirjas on: „Kuigi oli talv, selline, nagu see Barcelonas on – ei soe ega külm –, istus ta keset ööd ühe kohviku terrassil. Võib-olla sarnanes ta mõne naisega, keda ma kunagi tundnud olin, või oli see lihtsalt öö, mis teeb vahel inimhingedega kummalisi trikke, kuid ma istusin tema vastu ja küsisin, kuidas läheb...“
Teise naisega, kes ei esine raamatus kindla tegelasena, tutvusin tema tütre kaudu. Mõlemad prouad on abielus ja kodused, nende päevad mööduvad argiaskeldustes lastelaste keskel, juuksuris ja turul.

Mitu protsenti on „Noras“ tõsielu? Jääb mulje, et päris palju on raamatus ka ilukirjanduslikku väljamõeldist.
Võin öelda, et kõik tähtsust omavad ja Nora elukäiku mõjutavad aset leidnud sündmused on tegelase sõnade järgi kirja pandud. Loomulikult ei ole väljamõeldis ka ajaloolised faktid ja kirjeldused. Mõningaid teose sisu seisukohalt teisejärgulisemaid seiku on veidi muudetud ja ka mõnes dialoogis on kohati kasutatud fiktsiooni.
Kuid mul oleks põnev lugejalt kuulda, kuidas tema seda suhet tunnetas. Ma arvan, et ühe hea ilukirjandusliku teose tegevus peakski kulgema reaalsuse ja väljamõeldu vahepeal nii, et on raske või isegi võimatu aru saada, kust algab fiktsioon ja mis on tõde.

Lisaksin veel, et kui panna kirja ainult reaalsus, siis võib see vahel osutuda liiga karmiks. Seetõttu on ka „Noras“ peategelase elust mõnedki karmimad seigad välja jäetud.

Raamatu lõpuosas on peategelase elus väga karm murdepunkt. Et mitte rikkuda lugemiselamust, jätame selle siin lähemalt kirjeldamata, kuid küsida saab ikka: kas ka see leidis päriselt aset?
Jah, see on tõsi, nagu ma ka eespool mainisin, et Nora elu olulisemad seigad on tõeselt kirja pandud. Siin vist sobiks tunnistada, et see ootamatu pöördepunkt on ka üks peamistest põhjustest, miks mul tekkis selle romaani kirjutamise mõte. See oli kuulates väga karm kogemus, kuid olgem ausad – elu on tihti veelgi karmim. Eraldi küsimus on, kas sellest räägitakse, kuid julgen kinnitada, et pigem on tavaks vaikida.

Millise eesmärgiga otsustasite Nora loo kirja panna?
Mul ei olnud mingisugust kindlat eesmärki. Võib-olla oli see lihtsalt soov jagada midagi nende kahe naise elust, mis oma eripärasuse poolest väärivad kirja panemist. Kuid samas on ju see teos Hispaania bordellinduse ajaloost ja võiks öelda, et selle eestikeelne jäädvustamine, mida on peategelase elu kõrvalt huvitav ehk läbi jalutada. Usun selle olevat paljudele lugejatele uueks kogemuseks.

Kas olete käinud ka ise mõnes Hispaania bordellis, et kogu temaatikat tõetruult lahti kirjutada?
Jah, muidugi olen, ja korduvalt. Loomulikult aga just kirjanduslikel eesmärkidel. Samuti olen ma vestelnud mitmete praeguste prostituutidega. Ka maailmakuulus katalaani kunstnik Salvador Dali käis bordellides, kuid vaid kunstilistel kaalutlustel inspiratsiooni kogumas.

Mida bordellides nägite? Kas need on räpased urkad või pigem puhtad ja glamuursed asutused? 
Eks neidki ole erinevaid ja oma glamuur on neist igas. Mõni neist võib olla veidi väsinud välimusega, mis minu meelest ehk annab seda teatud hõngu juurdegi, kuid räpased need ei ole.

Kas Hispaanias suhtutakse prostituutidesse teistmoodi kui Eestis? Raamatust võib järeldada, et tööd on neil jätkunud varasematel kümnenditel rohkem kui küll.
Ma ei oska Eesti kohta midagi öelda. Mul puudub piisav ülevaade selles valdkonnas. Kuid Hispaania kohta võin ma öelda seda, et prostituut on samasugune inimene nagu iga teine ja neid ei tunne tänaval millegi järgi ära. Kui aga saabub öö, siis muutuvad nad vastavalt oma ametile. Olen isegi korduvalt mõelnud, et igaüks vist sellega hakkama ei saakski ja ilmtingimata mitte ainult sel põhjusel, et ei tahaks, vaid puuduvad olulised omadused ümberkehastumiseks, mida see töö nõuab.

Üks raskusi seda ametit pidades on kindlasti see, et suur osa naisi lihtsalt ei suudaks suvaliste, kohati lausa rõvedate  meestega intiimsusi jagada. Paljud ületavad need barjäärid ilmselt ainult suure rahahimu või -vajaduse tõttu. 
Nii palju, kui mina olen prostituutidega vestelnud, siis julgen kinnitada, et nad tõesti suudavad võtta seda kui tööd. Seega ei ole neile oluline, kui erutav seksuaalselt nende klient on. Kuid tihtilugu ollakse arvamusel, et prostituudid peavad teenust osutama ka ebameeldivatele klientidele. See on ekslik arvamus. Kui klient mingil põhjusel neile ei sobi, siis ei sunni neid keegi temaga ka tegelema. Räpaseid ja kahtlasi kliente aga ei lasta ustest sisse. Ent kui prostituut osutab teenust kellele tahes, siis muidugi on tegu rahahimuga, ja olgu see tema õigus ja risk. Muidugi tuleb siin lisada ka veel seda, et Barcelona lõbumajades on laialt levinud narkootikumid, eriti kokaiin. 

Nii et prostituut on auväärne amet? 
Ma ei sea auväärsemaks ühte ametit. Minu arvates on auväärne iga amet, mille inimene on endale valinud. Igatahes olen ma veendunud, et ameti valiku järgi ei ole sobiv inimesi lahterdada ja alavääristada. Kõik me oleme ühesugused – oma heas ja halvas.

Prostituutide teemal kirjutatud raamatust võiks eeldatavalt leida päris palju erootilisi pornostseene. Miks neid vaat et polegi?
Jah, neid ei ole just palju. Samas aga ei kirjutanud ma pornograafilist raamatut. „Nora“ jutustab vaid lihtsalt ühest ametist ja iga külje pealt. Nimelt on tihtilugu inimestel ettekujutus, et prostituut on mingi kummaline tegelane. Unustatakse, et ka nemad elavad oma töö kõrvalt ju täiesti tavalist elu ja oskavad ameti imekspandavalt hästi oma argipäeva sulatada. Lisaks on ju erootikast kirjutatud nii palju teoseid ja kes soovib saada seksuaalset elamust ning „Norast“ jääb väheks, siis kahtlemata on ju võimalik sex shop‘ist alati laenata vastavasisuline DVD.

Kui lõpuosas teie raamatute tegelased mõnes kohas veidi kattuvad, tekib tunne, et tegelikult peaks kõigepealt lugema „Norat“ ja alles siis „La mala vidat ehk Neetud elu“. Millises järjekorras need lood teie peas tulevasteks raamatuteks kujunesid?
„La mala vida ehk Neetud elu“ oli mul kahtlemata plaanis esimesena välja anda ehk siis nii, nagu see ka läks. Kuid võib tõesti ka teisiti arvata. See annaks ehk lugejale tõesema arusaama ka kummagi romaani sõnumist. „La mala vida“ puhul kuulsin ma Eestist igasuguseid arvamusi. Ka seda, et olen keegi vähemuste huvide eest seisja.
No kui lugeda kas ühte või teist minu romaanidest, siis küllap peaks lugeja märkama, et kummaski teoses pole minu enda seisukohavõtte. See ei olegi olnud eraldi eesmärk. Kes olen mina või kes tahes teine inimene, et võtta endale õigus kritiseerida, laita ja õpetada? Meil ei ole seda õigust, küll aga on igal inimesel õigus oma elu üle otsustada ja omi valikuid teha, mis siis meelepärasem näib. Lisaksin veel küll seda, et omamoodi tõepoolest täiendab üks teos teist. Seda võib isegi nimetada sarjaks, mille motoks võiks olla näiteks „Elust endast Hispaania ajaloo kaudu“.

„La mala vida…“ jutustab ühe peategelase Rosa kõrval ka kahest homoseksuaalist, „Nora“ prostituutidest. Millise vähemusrühma võtate järgmisena ilukirjandusliku luubi alla?
Tõepoolest ei paku mulle huvi kirjutada sellest, kuidas Malle uue auto ostis või Kalle palka tõsteti. See on ju nii tavaline ja mitte kellelegi ei rohkemat ega vähemat kui argipäev. Mind tõesti köidavad teemad, mis ei ole lugejale igapäevaelus kuigi nähtavad ja mõne jaoks on sootuks võõrad.
Vähemused on kahtlemata inimesed meie keskel, meie igapäevases elus ka siis, kui neid ehk ei märkagi, ning ka nemad nagu iga teine meist vajavad tähelepanu ning oma õigusi. Me peame seda lihtsalt aksepteerima. Et aga kummutada neist igasuguseid eelarvamusi ja hirmujutte, siis on ju täiesti selge, et reaalselt kirja pandud lood annavad ka tõese ettekujutuse nende elust ja me märkamegi ootamatult, et nad ei olegi mingid „imeolendid“ teiselt planeedilt, vaid inimesed nagu me kõik.

Kas kirjutate juba oma kolmandat raamatut ja mis teemal see tuleb? 
Jäägu see esialgu saladuseks. Olen ka varem maininud, et sahtlisse on nii mõndagi huvitavat kogunenud, mis ehk kunagi ka kaante vahele jõuab. Ja mis siin salata, kus iganes ma liigun, väikesed tagasihoidlikud töövahendid – pliiats ja paber – on mul alati kaasas. 

Kas Hispaanias on teie isiklikest kogemustest lähtudes vähemuste elu kergem?
Kuivõrd nüüd isiklikest kogemustest (naerab), kuid ainuüksi mõelda selle üle, kas kergem või raskem... Küsimus on ootamatu, ma tõesti ei ole mõelnud sellele. Ent kui rääkida Hispaaniast, siis siinne küps ühiskond tõepoolest aktsepteerib erinevusi. Seda tõendavad muu hulgas ka siinsed seadused. Kuid mitte ainult – kui järele mõelda, siis inimeste suhtumist märkab selle avatud rahva juures tõepoolest väga lihtsalt ja see ei ole pea kunagi mingil moel negatiivne. Samas ollakse otsekohesed ja võltsnaeratusi ei esine just palju.

Paistab, et olete koos oma toimetaja ja kirjastaja Oliver Topperiga suurepärane meeskond. Kes on Oliver?
Oliver on tõesti uskumatult hea toimetaja ja kummagi teose sünnis mulle paljus abiks olnud. Oleme juba ligi kakskümmend aastat väga head sõbrad. Nõukogude Liidust lahkus Oliver kaheksakümnendatel. Ta on elanud Moskvas, Stockholmis, Amsterdamis, Helsingis, Lissabonis ja nüüd siis Barcelonas. Lissabonis tegeles ta harrastusena Eesti Seltsi juhtimisega ning toimetas neli aastat populaarset Lissaboni Eesti Seltsi netilehte. Aastaid on ta ka kogunud väliseestlaste elulugusid ning olnud tegev meedia valdkonnas. 

Millal ilmuvad teie raamatud hispaania keeles? Toimub ju nende tegevustik peamiselt selles riigis. Kas kardate salamisi hispaanlaste reaktsiooni?
Jah, see on tõesti plaanis ja esimese romaani osas oleme selles suunas liikuma hakanud, sest tundus, et nüüd ehk oleks see õige aeg. Mis puudutab hispaanlaste reaktsiooni, siis karta ei ole siin paraku midagi. Täpsustuseks olgu öeldud, et ei homoseksuaalid ega prostituudid ei ole neile mingi uus teema.
Küll aga on näiteks „La mala vidas“ neile ka palju uut ja huvitavat, mis on sootuks teisest valdkonnast, kui eesti lugejale huvi pakkus. Nimelt on esikromaanis paljastatud tõde ühe tuntud poliitikupere eraelust, samuti huvitab kohalikke väga, kuidas paistab nende kodu välismaalase silmade läbi.
No ja muidugi kodusõjajärgne teema on neile küll omamoodi valus, kuid huvitav tänaseni. Lisaks see kooslus „La mala vidas“ – hispaanlanna, mehhiklane ja eestlane, kes kohtuvad Barcelonas. Nimelt ei tea nad ju kuigipalju Nõukogude okupatsiooni detailidest Eestis ja olgu ka mainitud, et hispaaniakeelses variandis on see märksa laiemalt lahti seletatud. Eestikeelsest sai osaliselt välja lõigatud see, mis eestlasele polnuks midagi uut.

Mis hoiab teid juba kuuendat aastat Hispaanias kinni? Millal kodumaale tagasi kolite?
Jah, enne Hispaaniat sai elatud üle nelja aasta Lissabonis ja nüüd siis tõesti Hispaanias ja Barcelonas viis aastat. Mis mind siin hoiab? Ma isegi ei oska seda seletada, kuid miski see kindlasti on. Võib-olla on see täiuslik terviklikkus – meri, mäed ja tore rahvas. Selles linnas on oma hõng ja seda seletada on raske, kuid seda tunneb, väga selgelt.
Tagasi kolimisele ei ole ma kunagi mõelnud, kuid samas ei tee ma ka aastakümneid plaane ette, seega ei või iial teada. Tooksin ühe naljaka näite. Nimelt üks ameeriklane küsis sõbralt, kes elab samuti aastaid juba Barcelonas, et mis teda ometigi siin nii köidab, et ta USAsse tagasi ei taha kolida. Teine vastas: „Oh, ära parem küsi. Siin on kõik lubatud – isegi lapsed suitsetavad tänaval.“

Millega peale raamatukirjutamise veel Hispaanias tegelete?
Loen, käin näitustel, suhtlen sõpradega, jalutan linnas, avastades pea igal korral midagi uut, naudin taasalanud pikka suve... Kuhu minna või kuhu on kutsutud – seda kõike on märksa rohkem, kui minu ajast piisab. Seega tegemist on küllaga. No ja unustasin sootuks – loomulikult on mul alailma külalised.

Kui tihti oma kodukanti – Võrumaale ja Antslasse – satute?
Tuleb tunnistada, et mitte just eriti tihti. Viimati koguni vist ligi kolm aastat tagasi.

 

KOMMENTAARID
Kerttu Rakke, kirjanik:
Jan Beltrán on heas mõttes klassikaline kirjanik. Ei mingit eputamist sõnamängude ega räigustega, elu on kirjeldatud nii, nagu see on. See ei tähenda, et tema raamatuis poleks edevust ega räigusi – on, aga need pole esmatähtsad. Palju olulisem on lugu, nii elu- kui ajalugu. Ja see, kui kaasakiskuvalt Beltrán neid jutustab.
Tutvusin Beltrániga peaaegu seitse aastat tagasi Lissabonis – siis ta veel kirjanik polnud. Sellest ajast saadik oleme kohtunud peaaegu igal aastal.
Beltránil on kirjanikuks olemiseks mitu väga head omadust: ta on tagasihoidlik, tähelepanelik, hea mälu ja suurepärase analüüsivõimega. Sellepärast ei üllatunudki ma eriti, kui ta eelmisel kevadel teatas, et kirjutab raamatut. Kui „La mala vida” läbi lugesin, olin aga meeldivalt üllatunud: üle väga pika aja olin saanud lugemiselamuse raamatust, mille on kirjutanud eestlane.


Karl Madis, muusik: Kuna Oliver Topper töötas kunagi Viru hotellis, kus minagi laulsin, siis sain Priiduga tuttavaks just tema kaudu. Olen tal külas käinud nii Lissabonis kui ka Barcelonas ja palusin, et kui raamat valmib, siis olen suur huviline, kui nad mulle ka saadavad. Nii olengi alati esimeste seas, kes neid teoseid loevad.
Olen huviga lugenud mõlemat. Aga viimasel ajal on kaks raamatut, mis on kohati külmavärinad peale löönud. Üks on Mihkel Raua „Sinine on sinu taevas” ja nüüd siis Jan Beltráni „Nora”. Jan Beltrán on mulle selgeks teinud, kui naiivne ja roosa on minu maailm. Ja kui vähe ma tean elu nurgatagustest. On hea, kui ei tea, ja parem, kui tead.

Autor: ELINA KONONENKO
Viimati muudetud: 17/06/2010 12:44:36

Lisa kommentaar