Nii nad tulid sinimustvalgete lehvides. Kõige ees Indrek Hirv. Foto Hanno Valdmann

24. juulil tähistas rahvas lähemalt ja kaugemalt Helme Köstrimäe konverentsi 140. aastapäeva. 6. juulil 1870 andsid tooni Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Johann Voldemar Jannsen ja Lydia Koidula, seekord astusid üles Karl Martin Sinijärv, Andrus Kivirähk, Priidu Beier ja Indrek Hirv ning Koidula osa täitis Livia Viitol.

Toona muretseti eestluse elujõu ja kestvuse pärast, samad toonid kostsid ka nüüd.

Läbi lokkava nisupõllu köstrimaja varemetesse suundunuid tervitasid rajal muusikalised vahepalad ja lehvisid sinimustvalged.

Hirvel, Kivirähal ja Sinijärvel oli peas Eesti Üliõpilaste Seltsi tekkel (Karl Martinil koguni rohekas kuldrebase oma, mehe enda sõnul õllest ja porist läbi käinud), Priidu Beier jäi aga soliidse musta bareti manu.

Jumalasõnaga õnnistanud Helme koguduse õpetaja Arvo Lastingu ning ürituse korraldaja Ilmar Kõveriku ja Helme vallavanema Tarmo Tamme järel sõna saanud Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv kiitis kohalikku kirjameest Vello Jaskat, kes on nagu maa sool, millest võrsuvad Sinijärved, Kivirähad, Beierid, Hirved ja ei tea kes veel.

Sinijärv oli eelmisel õhtul hakanud aukõnet kirjutama, kuid heitis selle poole pealt kõrvale – paberile pandu meenutanud liiga aruandlikku lehelugu. Õige sõnavõtt sünnib ikkagi kohapeal, kuumuse ja kärbestega võideldes.

Tartu Linnamuuseumi teadur ja varasem direktor Heivi Pullerits avaldas, et tänane päev (laupäev niisiis) on igatpidi pühendatud Jakob Hurdale, kelle sünnikohas Himmastel avati samal ajal kodutalu taastatud hooned. 140 aastat tagasi kutsus Hurt üles saama suureks vaimult, kui me seda arvult ei saa, ning lausus karme sõnu oma rahva keele ja meele unustajate kohta. Paraku asjalood korduvad – nagu siis ütlesid peenemad härrad, et võtan spatsiertoki, ja prouad lisasid, et teen luftakna lahti, kuulduvat praegu kõikjalt „tšau“ ja „okei“.

Andrus Kivirähk sedastas, et oli temaatilist internetilehekülge kammides avastanud, et kõik Kivirähad on Helmest pärit, ja avaldas lootust, et kuulsa konverentsi aegu juba mõni temataoline võsas hiilis ning Jakobsoni ja Koidulat piidles.

Livia Viitoli vana-vana-vanaisa, Helme koolimehe Märt Jakobsoni osavõtt konverentsist andis kirjandusloolasele ja poetessile õiguse rääkida oma suguvõsast, mis mõne kuulaja nihelema pani, kuid teisele huvitav oli. Teine oluline kohalik oli köster Andreas Erlemann, kelle pool ärkamisaegne kokkusaamine toimuski (tegelikult üksnes esimene päev, 7. juulil oldi juba Tarvastus).

Luuletaja ja Hugo Treffneri gümnaasiumi kunstiajaloo õpetaja Priidu Beier tuletas meelde, et Helmes osales ka toonane üliõpilane Hugo Treffner, ja luges kübaraga dekoreeritud püüne pealt, millele ta vihmavarju lisas, ette katkendi Mats Traadi novellist „Esivanemate varjud“, kus Otepää pastor Jakob Hurt Rebaste kooli õpilaste vaimuvalgustusele pilgu peale heidab.

Eelmisel päeval Hispaaniast saabunud poeet Indrek Hirv kutsus ka teisi ulgumerel purjetavaid eestlasi kodutanumale.

Asi väärib tsiteerimist: „Minul on mure. Pooled mu sõbrad on läinud. Osad on läinud teise ilma – nendega on kõik korras. Aga osad on kadunud merede ja ookeanide taha, üks siia, teine sinna. Nad on läinud vaikides, hüvasti jätmata, mõni 20 aasta eest, mõni 10 aasta eest. Ma tean, et nad elavad, aga ma ei tea neist õieti midagi rohkemat ja see teeb kõhedaks, see ei ole õige asi. Me peame tegema tööd oma esivanemate väljadel, me ei tohi kaduda laia maailma, me ei tohi kasutada seda võimalust, mida praegu ajalugu on meile andnud. See on petlik. Ja nõnda mu sõnavõtt on väga lühike – lõpetan ta sellega, öeldes siit, kust Hurt selle tõstis: tulge tagasi. Tulge Eestisse tagasi. See ei ole õige asi, et te ära olete.“

Kostsid laulud eesti keeles ja meeles.

P.S. Tähtpäevalt tulles palus Karl Martin Sinijärv praavitatud põlvede tõttu pisut vaiksemalt kõndida. Seega võis punkbändi Psychoterror frontman Freddy Grenzmann ka eksida, kui ta heas tujus olles läinud aasta kevadel Triin Soometsa raamatu esitlusel Sinijärvelt jalutuskepi edevuse asja pähe rekvireeris.

Autor: HANNO VALDMANN
Viimati muudetud: 29/07/2010 12:31:21