Nurme pood Põlvas. Foto Vidrik Võsoberg

Kauba saab kätte riiulite vahel kilomeetreid kõndimata, kassas ei sunni selja taga olev järjekord PIN-koodi toksimisega kiirustama, müüjaga saab juttu ajada, kodu on lähedal ja lisaks võib osta värskeid saiakesi – ilmselt seetõttu armastabki osa inimesi käia pigem väikses poes kui supermarketis. Üksnes kindel klientuur aga ei kindlustaks väikepoodide ja üksiküritajate ellujäämist, kui neil poleks head asukohta. Sest nagu juba laulusalmgi ütleb: depressiivses Eesti väikelinnas keldripoodides on jube kõrged hinnad.

Võru Koidula väikepoodniku Roland Kiristaja hinnangul nöörib väikepoodnikke ebaaus kaubanduspoliitika. „Eesti aja alguses räägiti dumpinguhindade ja kartellikokkulepete keelustamisest. Nüüd müüvad ketipoed suurtes kogustes kaupa alla omahinna, aga seda nimetatakse kampaaniaks, väikepoed nendega sammu pidada ei jõua. Riigi seadused ei soosi väikesi poode,“ kinnitas Kiristaja.

Tema sõnul on Koidula kaupluse eluspüsimise taganud asukoht Võrust Tallinna poole suunduva põhimaantee ääres, lähiümbruse inimesed ja tööjõukulude kokkuhoid. „Oleme müüja Katiga vaheldumisi letis. Ostjad on lähiümbruse inimesed, bussiootajad ja linnast väljasõitjad,“ sõnas ta.

„Pean niikaua, kui kannatab. Puhas matemaatika, kui jääb miinusesse, tuleb uksed ruttu kinni panna,“ on 12. aastat poodi pidav Kiristaja kindel.

Müüja Kati tähelepanekute järgi käivad kaupluses kõige enam naabruses elavad eakad inimesed, kellele järgmine lähim pood, Kesklinna Konsum, jääb juba kaugeks.

Nöörimaa marketi soodne asukoht
Nöörimaa market pole küll pisipood, kuid siiski on see toidukaubanduses üksiküritaja, sest ühegi suurema kaubandusketiga see seotud pole. Hiljuti Kagumarketi avamise järel suuruselt teiseks omasuguseks jäänud Nöörimaa market avas uksed aastal 2001. Kaupluse tegevjuhi Hendrik Vikiski sõnul on poe külastatavust pigem kahandanud ümberkaudsete ettevõtete töötajate hulga vähenemine kui ketikaubanduse pidev kasv.

„Enne majanduslangust peatus poe ees objektile suunduv kahe kabiiniga auto, millest ronis välja viis töömeest, nüüd kaks, sellest tuleb vahe,“ tõi Vikisk lihtsa näite.

Poe asukoht linnast välja viiva tee paremal poolel on soodne: päästeamet, bussifirma ja veel mitu ettevõtet lähiümbruses, Bauhof, politseimaja ja Automaailm tulekul. Tööinimesele on tähtis, et pood on ligidal: saab vähese ajaga ja tunkedes ära käia. Suvel toob klientidele lisa suvilate piirkond.

Vikisk on kaubandusega tegelnud 1990ndatest alates ning läbinud ise kõik müügitöö etapid. Ta peab oluliseks paindlikkust ja kliendikesksust nii sortimendis kui ka teeninduses. „Kohalik inimene peab tundma, et on poodi oodatud,“ tõdes ta.

Suured ketipoed on Tallinna-kesksed, ostjate eelistused on regiooniti erinevad, põhjused sageli emotsionaalsed ega seostugi kauba kvaliteediga. „Õllemaailma turuliidrit A. Le Coqi sõimab Ida-Virumaa näiteks Ansipi õlleks ega osta ühti,“ vahendas Vikisk müügimeestelt kuuldut.

Iseseisva poe eeliseks peab Vikisk paindlikkust. „Me saame kaupa paremini realiseerida, kettide häda on jäikus, kell kukub ja tegelikult veel kõlblik toit läheb hävitamisele, ometi on meil kodutud ja inimesed, kes prügikastist jäätmeid otsivad,“ mõtiskles ta.

Sama tähtis on teenindus. „Suuremate ostude puhul aitab vahetuse vanem kaupa pakkida ja autosse toimetada, samuti aitame eakaid inimesi,“ rääkis Vikisk. Sellise kauba tellimiseks, mida kohe poest võtta pole, on kassas raamat.

Kliendid hindavad kiiret ja tähelepanelikku teenindust. Nöörimaal järjekordi ei ole. Tegevjuhi sõnul tagab hea teeninduse meeskonnatöö ja müüjate põhjalik väljaõpe.

„Võtan tööle ka „valgeid lehti“, kaubandustöö kogemus suures ketipoes polegi alati kasuks, tuleb palju ümber õppida,“ kinnitas Vikisk.

Konkurents suurtega: košmaar
Põlvalasele tulevad väiksematest toidukauplustest esmalt meelde bussijaamas asuv Aasa pood ning haigla kõrval keldrikorrusel paiknev Nurme pood. Kas viimane enam üldse tegutseb?

„Tegutseb küll,“ kinnitas ka Põlvas asuva pisikese Nurme poe üks omanikke Raili Karpats, et 1996. aastast tegutsev väikepood pole kuhugi kadunud.

Karpats tõdes, et väikepoe pidamine pole sugugi meelakkumine ning suurte tegijatega konkureerimise teemat kommenteerides kasutas ta isegi sõnu „alatu“ ja „košmaar“.

„Suurtele antakse koguse pealt allahindlust, meil on sisseostuhind sageli sama, millega suured ketid välja müüvad,“ nentis väikepoe pidaja.

Karpatsi sõnul on Nurme poe hea külg selle asukoht. Kohe poekese kõrval asub haigla ja näiteks paljud haigeid külastama tulnud ei hakka vajaminevat kraami kaugelt kaasa tassima, vaid soetavad need kohe haigemaja kõrvalt. Lisaks on läheduses hulk väikseid eramaju, milles elavad eakamad inimesed ei tahagi suurde kauplusse minna.

„Pensionärid ei viitsi minna koplisse galoppima, otsima üht pudelit siit ja teist sealt poe otsast, tihti neil on liikumispuue ka,“ selgitas Raili Karpats. „Siis veel kaardimakse: kui suures poes on pikk saba selja taga, siis vanem inimene tunneb end psüühiliselt surutuna. Siin on aega, inimesed saavad müüjaga juttu ajada, ja tihti toksime need koodikesed ise sisse.“

Karpatsi sõnul on tööjõud tänapäeval kallis lõbu, sestap tuleb ka omanikul endal vahepeal leti taha asuda. Lisaks aususele peab väikepoe müüja olema väga hea suhtleja: tal tuleb ühtviisi hakkama saada puberteedieas noortega ja pensionieas papidega ning politsei tulekuni kantseldada purjus noori.

Mis puutub poe käibesse, siis lõi suure Edu keskuse valmimine selle omaniku sõnul tõesti alla. Et aga Edu ehitamise ajal piirkonnas poode pea et polnudki, siis oldi tol ajal klientide massiga pisikeses poes lausa hädas. „Siis läks natuke metsikuks, meil pole nii suuri ruume,“ selgitas Karpats.

Käive on aga üldiselt selline, et pood tuleb omadega nulli või kergelt plussi ning ka omaniku enda töö saab „kuidagi tasustatud“. Mis puutub Nurme poe hindadesse, siis on omaniku sõnul inimestel igati õigus öelda, et pood on kallis. Mitte aga seepärast, et omanikud tahaksid ratsa rikkaks saada, vaid juba eelmainitud hinnapoliitika pärast: tootja seab väikepoele oma tingimused.

Raili Karpats tõdes, et ühest küljest ei oota ka poeomanikke kuskil piimajõed. Teisalt aga ei pea ta enda sõnul ka vajalikuks poodi iga hinnaga edasi pidada.

Kas on meeles mõlkunud ka poe sulgemise mõte? „Nii meeletut seisu ei ole olnud,“ tõrjus Karpats.

„Aga vere hinnaga edasi teha...“ kõhkles ta samas. „Väikepoe pidamine on väga töömahukas ja leidub ka lihtsamaid viise raha teenimiseks.“

Pisipoode hoiab entusiasm
Põlva bussijaamas asuva Aasa poe omanik Endel Olli ütles Eesti Päevalehele, et selle väikepoe eelis on hea asukoht. Siiski kasumit ei teenita, pigem tullakse ots otsaga kokku. Põhjus on sama mis Nurme ja Koidula poelgi: suured ketid hangivad kaupa suurtes kogustes ja saavad seepärast hulgimüüjatelt suuri soodustusi.

Siiski leidub inimesi, kes eelistavad, et müüja neile kauba ulatab, mitte ei pea seda ise riiulite vahel taga ajama. Lisaks tõmbab inimesi juba aastakümneid Aasa poodi soojade saiakeste lõhn ja sellist kaupa on Põlvas vähe saada.

Olli tõdes, et poe sulgemise mõte on meeles mõlkunud, kuid siiski on ta seni otsustanud seda mitte teoks teha.

Mis saab edasi? Kas väikepoed surevad tulevikus välja või jääb muist neist siiski püsima?

„Entusiaste leidub alati,“ arvas Põlva Nurme poe omanik Raili Karpats.

Autor: KÜLLI PIIRISILD, VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 29/07/2010 12:36:17