Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Külli Lokko kasvab koos oma lauljatega

Külli Lokko (vasakult esimene) ja kammerkoori tüdrukud Itaalias koorireisil. Foto erakogust

Värskelt koos kooriga Põlvamaa kultuuripärliks kuulutatud E STuudio dirigent Külli Lokko naudib oma tööd. Kunagi spordikooli õppima minna soovinud naine on tänaseks juba üle 20 aasta dirigendiametit pidanud ning usub, et kui muusikat tema elus poleks, töötaks ta reisikorraldajana.

Erinevate kooridega on Harjumaal sündinud ja kasvanud Külli Lokko edukalt tegelenud alates sellest ajast, kui ta 1989. aastal Põlvasse elama tuli. 2008. aastal pääses E STuudio koor esimesel katsel rahvusvahelisele Tallinna koorikonkursile ja Külli Lokko pälvis Põlvamaa kultuuripärli tiitli. Mullu pärjati sama tiitliga E STuudio tütarlastekoor, kes esines võidukalt Itaalias Riminis toimunud rahvusvahelisel konkursil.

Külli enda sõnul asuvad tema muusikalised juured perekonnas: tema isa oli väga musikaalne mees, ema laulis kooris ja tantsis rahvatantsu. „Ju see sealt tuleb,” ütleb ta. Külligi laulis kooli ajal koorides ning tegeles ema eeskujul rahvatantsuga.

Ka see, et noor Külli muusikakooli läks, toimus isa survel, sest tüdruk ise tahtis pärast põhikooli hoopis minna spordikooli suusatamist või laskmist õppima. „Isa oli mul jahimees. Olen isa tagant õhupüssi võtnud küll ja küll, et minna põmmutama,” selgitab naine.

Isa aga keelas selle valiku ära. „Ta ütles, et sina pead ikka naiseks jääma,” meenutab Külli. „Olen talle väga-väga tänulik. Mida see 15-aastane tüdruk teadis.”

Nii astuski Külli Tallinna muusikakooli (tänane Otsa kool – toim), kus õppis teiste seas koos Tarmo Leinatamme ja Sven Grünbergiga. Harukordselt hea õpetaja oli Gunnar Floss, meenutab Külli. Tema õpetusi üritab koorijuht oma töös praegugi kasutada.

Esimese lapse kõrvalt – kokku on naisel kolm last ja juba ka lapselaps – otsustas Külli, et ta tahab ka kõrgharidust saada ja asus toonasesse Pedagoogikaülikooli kultuuriharidust õppima. Lisaerialana sai noor Külli Merike Aarma käe all ka koorijuhtimist õppida. „Sealt hakkasin tundma, et ma tahan seda tööd teha,” kirjeldab ta.

1983. aastal lõpetas naine kooli kultuuriharidustöötaja ja koorijuhi diplomiga. Kuidas aga sattus Külli Kagu-Eestisse? „Armumise ja abielu kaudu,” vastab ta. „Ma olen selle valikuga ainult rahul.”

Algul Räpina keskkoolis (1995. aastast ühisgümnaasium – toim) töötanud Külli sattus peagi Põlvasse, kus esmalt töötas kultuurikeskuse muusikajuhina, hiljem sai aga selle direktoriks. Aastaid töötas naine ka Tartu laululava direktorina ja pidas paralleelselt dirigendiametit.

„Ühel hetkel, kui ma 12 aastat olin juhtinud majandust ja selle kõrvalt koori, võtsin aastaks täiesti aja maha ja selle ajaga sai mulle selgeks, et ma pigem juhataksin ainult koori ja tegeleksin kultuurikorraldusega,” meenutab naine mõne aja tagust otsust.

2008. aastal direktoriameti hüljanud Lokko sai pühenduda E STuudiole ja koor hakkas edaspidi rahvusvaheliste konkursside näol leidma tõsisemaid väljakutseid.

„Leidsin, et kui me pole käinud konkursil, pole koori olemas. Eesti koorimuusika tasandil teatakse ja peetakse koorist tunduvalt rohkemat, kui see on osalenud konkursil,” räägib Külli.

„Tänasel Eesti koorimuusika maastikul E STuudiot ikka juba teatakse,” ütleb Külli mullu 20-aastaseks saanud koori kohta. „Ma olen nii palju lükanud jalga uste vahele ja see on ka ära tasunud.”

Laulupeole dirigeerima?
Nüüd töötab Külli ka Tartus Heino Elleri nimelise muusikakooli kooristuudio juhatajana. Uus töökoht tekkis naise sõnul nii, et ta oli õigel ajal ühes kohas: Elleri kooli direktor Kadri Leivategija kuulis E STuudiot eelmise aasta vabariigi aastapäeva kontsert-aktusel Vanemuise Kontserdimajas laulmas ja kutsus. Kuigi Lokko töötas siis juba Võrumaa kutsehariduskeskuse huvijuhina, tundis ta õige pakkumise kohe ära. „10 minuti jooksul oli minu jaoks otsus selge,” meenutab Külli.

Uue väljakutse üle on Külli väga rõõmus. „Kui hobi ja armastuse eest veel palka ka makstakse,” õhkab ta. „Ma arvasin, et üle 50-aastastele inimestele enam ei tule selliseid häid pakkumisi. Aga tuleb.”

Sellel suvel toimuvale noorte laulupeole läheb Külli lausa nelja kooriga. Kas õnnestub tal endal ka laulukaare all dirigendipulti astuda? Dirigeerimisest laulupeol on isegi räägitud, avaldab ta. „Võibolla, näis. Võibolla pole veel minu aeg,” jääb Külli tagasihoidlikuks.

„See ei ole selline eesmärk, mille pärast tasuks ennast ribadeks tõmmata ja end tõestada,” usub ta ja lisab, et maakondlikke laulupidusid on ta kogu aeg juhatanud. „See pakub mulle täpselt sama palju.”

Oma tagasihoidlikkust Külli tunnistab ja lisab, et teda motiveerivad suurteks tegudeks just tema koorid. „Mitte mina ise ei taha olla suurtes kingades, ma tahan, et minu noored astuksid suurte kingadega. Me oleme nendega hakkama saanud,” arvab ta. „Ise ma pole nii edasipüüdlik, kui oma töö ja koori suhtes. Ma tahan hirmsasti nendega midagi saavutada.”

1997. aastast on koor igal aastal käinud välismaal kontsertuuridel, kokku juba 15 korral. 1999. aastal leiti Külli meenutust mööda, et aeg on hakata tegema tõsisemat koorimuusikat. „Ma arvan, et see oli minu isiklik kasvamine. Lauljad kasvavad koos sinuga,” räägib Lokko, kelle jaoks koor on kui teine pere.

Lähitulevik toob koorile osalemise rahvusvahelisel Tallinna konkursil. Kaugemad ambitsioonid on osalemine mõnel eriti kõrgetasemelisel rahvusvahelisel konkursil, näiteks Iirimaal Corki linnas. E STuudio kammerkooriga on tänavu eesmärgiks võetud rahvusvaheline koorikonkurss Norras ning 2012. aastal konkurss USAs.

„Eks aeg näitab,” tõdeb Külli. „Aga eelkõige muidugi on suurim eesmärk praeguste Elleri kooridega jõuda sama kaugele kui E STuudio kooridega. Ja selleks ei ole mul enam 20 aastat aega! Nüüd tuleb seda teha mõne aastaga!”

Küllile endale on tehtud ettepanek minna USAsse Georgia osariiki erakooli õpetama Eesti muusikat. „Tormist, Pärti,” lisab ta põnevusega.

Vabal ajal muusikat ei kuula
Kõikide tegemiste kõrval on Küllil nüüd rohkem vaba aega kui kunagi varem. Elleris tööl käies on tal reeglina vabad hommikupoolikud. „See on mul oma aeg. Naudin päevast seda osa,” ütleb Külli. „Ma üldse ei põe seda, et ma viskan ennast hommikul pooleks tunniks pikali, võtan raamatu, ajalehe või kudumisvardad või lesin niisama.”

Enim meeldib talle vabal ajal oma kuldse retriiveri Steffiga looduses jalutamas käia. „Kuulan metsakohinat ja räägin oma koeraga,” kirjeldab Külli, kuidas ta kõige meelsamini oma akusid laeb.

Vabal ajal Külli naljalt muusikat ei kuula. Enda sõnul meeldib talle Tõnu Kaljuste ütlemine, et kõige parem muusika on vaikus. Muusikat kuulab Külli tavaliselt autoga sõites – ja enda sõnul hästi kõvasti. Autos on naisel oma plaadikogu, milles leidub kõike rokkmuusikast klassikani.

Mida teeks nii läbinisti muusikainimene aga siis, kui muusikat enam ühel hetkel tema elus ei oleks?

„Olen sellele mõelnud. Siis ma oleks ilmselt reisikorraldaja,” naerab Külli, kes praegugi korraldab kõiki E STuudio reise, uurib reisikirju, koostab marsruute. „Mulle meeldib sellega jubedalt tegeleda,” ütleb ta.

Mida toob Küllile alanud aasta? Dirigent vastab, et tal on täiesti lihtsad ja inimlikud soovid: et pere oleks terve ja et leiduks aega nendega rohkem koos olla.

„Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes halaks: kõik on nii halvasti. Positiivsust ootaksin kõigilt rohkem. Eelkõige tuleb ise olla positiivne,” leiab koorijuht.

Autor: MAARJA PAKATS
Viimati muudetud: 03/02/2011 11:05:46

Lisa kommentaar