Mees telekaameraga: Tartu medali kavaler Maido Madisson

29. juunil anti Põlvamaalt Rasinalt pärit Madissonile üle Tartu medal. "Põlv väriseb," tunnistas mees, kes tuhandeid uudiseid AK-le saatnud. "Meelsamini oleksin kaamera taga." Foto: Malle Elvet muheles Madisson

Eile sai Tartu linna päeval raesaalis Emajõelinna tunnustuse, Tartu medali kodulinna ja Lõuna-Eesti elu telepildis jäädvustamise eest 45 aastat operaatorina töötanud Maido Madisson.

Ahja keskkoolis õppinud Maido Madisson mäletab, et 11. klassis käis koolis rajoonilehe Koit korrespondent. Abiturientidelt küsiti, kelleks nad tahavad saada. „Meid oli vaid 11. Enamik unistas kõrgkooli astumisest. Mul veel selgeid soove polnud. Fotondusega olin tegelnud. Ma ei tea, mis mul järsku pähe lõi. Ütlesin, et tahan kinooperaatoriks saada. Kui ma seda lehest lugesin, tundsin, et olen mingi supi sees,“ muheleb Madisson.

Ometi tahtis saatus, et 1964. aastal koolilõpu järel suvepäevadel esines noortele filmimehena töötanud Ants Saar, kelle käest Madisson küsiski, kuidas saada operaatoriks. Mõne nädala pärast läkski ta, omatehtud fotod kaasas, Tallinnfilmi maad kuulama. Seal sai teada, et tuleb alustada valgustajatööga, kuid vabu kohti polnud.

Füüsikaõpetajast ema innustusel astus Madisson Tartu ülikooli füüsika erialale. Poolteise kuu pärast tuli aga teade, et Tallinnfilmi on vaja valgustajat.

Madisson vaatab nüüd väikese nostalgiaga vanu filme nagu „Mäeküla piimamees“, „Me olime 18-aastased“ ja „Aeg maha“. Esimeste juures oli ta stuudiovõtete ajal valgustajaks, viimase võtete ajal kodulähises Mooste mõisa viinaköögis oli ta võttetrupis. Esimestele töökogemustele pidi järgnema õppimine Moskva kinoinstituudis. „Jätsin minemata, kui tuli kutse vene kroonusse. Päästjaks sai teistkordne kiire astumine ülikooli füüsikasse.“

1966 oli Tartus juba ETV stuudio, ülikooli kõrvalt käis Madisson seal tööl. 1968 võeti ta juba režissööri abiks. Moskva kinoinstituuti sai ta sisse teisel katsel. „Minu diplomitööks sai film, mille stsenaariumi autor oli Jaan Tooming. Filmisime Siberis sugulasrahvaste juures dokfilmi „Taevapõdra rahvaste laulud“.“

Õnn olla õige ukse juures
„Seitsmekümnendatel oli kõik plaani järgi ja limiteeritud. Ühe minuti eetriaja jaoks tohtis filmida maksimaalselt kaks minutit. Tartust saatsin filmid uudistega raudteejaamast väljunud marsruuttaksol Tallinna telemajja. Ma olen kõige rohkem oma elus kirjutanud ümbrikuile: Tallinn, Lomonossovi 27, valvelaud. Pool kaheksa Tallinna jõudnud filmid jõuti töödelda AK ajaks,“ meenutab Madisson.
Pika töökogemusega on tulnud oskus leida arvukatel sündmustel uudishetkede jäädvustamiseks sobiv filmimiskoht ja vahel tuleb appi ka õnnelik juhus.

„Vaat siis, kui sain teada, et olen ainus Eesti operaator, kes läheb filmima USA presidendi Bushi visiiti Kadriorgu, võttis küll kergelt põlve võdisema. Mul oli lossis õnn olla ukse lähedal, kust kõrge külaline sisse tuli. Filmimine läks ootamatult hästi, 35 sekundit läks eetrisse,“ räägib Madisson.

Maailma on ta näinud ringi reisides koos kaameraga. „Mäletan aega, kui Ahja koolipoisina noppisime sovhoosipõllul kartuleid, mis kenasti kastidesse pakiti, et Kuubasse saata. Neil aegadel mõtlesin, mis imeline kauge maa see Kuuba on. Elu viiski mind sinna reisifilmi tegema. Olen koos Tiina Pargiga käinud filmimas ka Aafrika riikides ja Türgis.“

Madisson võiks juba pensionipõlve pidada ja maakodus Ahja jõe ääres aega veeta. „Tahan ikka veel teha mulle armsaks saanud tööd. Mulle oli meeldiv üllatus, kui sain hiljuti elutöö preemia. Kindlasti rõõmustab ka linna medal. Aga kõige parem meel on ikka hästi tehtud tööst. Varsti saan moodsama kaameragi,“ tunnistab ta.

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 30/06/2011 10:27:55