Kooli- ja kirjamees Enn Tuuling (aastani 1937 Meinhard Aleksa) sündis 7. juulil 1906 Võrus kaupmehe pojana. Peatselt suundus isa perega Haanjasse. Enn Tuuling lahkus meie hulgast veidi enne oma 75 aasta juubelit, 12. juunil 1981, ja on maetud Võru kalmistule. Mis jääb nende kahe tähise vahele? Mida me teame populaarse luuletuse „Vana sann” autorist?

Oma koolitee kohta on tulevane luuletaja 1938. aastal ankeedis öelnud, et see kulges 1914. aastast Haanjas Plaksi vallakoolis, Võrus algkoolis, mida koolijuhataja järgi Plaki kooliks kutsuti, ning Rõuge kihelkonnakoolis. 1917-1922 õppis Tuuling Võru gümnaasiumis. Edasise kohta seisab ankeedis: "...1922.-1925. a. Võru Õpetajate seminaris, 1925.-1926. a. Petseri Gümnaasiumis, mille lõpetanud, 1926.-1927. a. Võru Õpetajate Seminaris, mille samal aastal lõpetasin."

Sama kurviline kui õpingute rada on olnud ka teenistuskäik. Esimesel töökohal Misso valla Luhamaa algkoolis töötas ta pärast prooviaasta edukat läbimist ja algkooliõpetaja kutse omandamist 1927-1935 õpetaja ja koolijuhatajana. Õpetaja-ameti kõrval, eriti Luhamaa perioodil, võttis Enn Tuuling aktiivselt osa kultuuri- ja seltsielust ning vabaharidustööst. Ta oli 1930. aastal üks pedagoogilise ühingu Võru Seminar loojaid ja 1940. aastani abiesimees, 1931. aastast Vastseliina õpetajate ühingu abiesimees ja esimees, 1932. aastast Eesti Kirjanduse Seltsi usaldusmees Võrumaal.

Pärast Luhamaad oli Enn Tuuling kuni 1944. aastani veel mitmes ajaloolise Võrumaa koolis - Tabina, Põlva, Vana-Koiola - juhatajaks. Sõja järel juhatas Tuuling 1949-1952 Võru III 7-klassilist kooli Võrusool, kust ta kõrvaldati poliitilistel põhjustel. Koolitööd sai Tuuling jätkata alles 1955. aastast Külitsel ja Pilistveres, viimaks ka Võrumaal Vana-Saaluse algkoolis ja kuni pensionile jäämiseni 1966. aastal Linnamäe erikoolis.
Koolivälistest ametikohtadest tasuks ehk nimetada ajalehe Töörahva Elu toimetust, kuhu toimetaja Jaan Vahtra kutsus Enn Tuulingu sekretäriks 1944. aastal.

Luuletav koolmeister
Enn Tuulingu kirjanduslik anne avaldus juba koolipõlves. Kooliaega jääb ka tema tuntuima luuletuse "Vana sann" valmimine. Raamatukoguhoidja Matti Russi koostatud "Enn Tuulingu personaalbibliograafia" annab teada, et esimest korda on luuletus "Sann" trükis avaldatud 1924. aastal Tallinnas ilmunud noorsooajakirja Vikerkaar 49. numbris.

"Sanna" leiame ka Meinhard Aleksa nime all ilmunud luulekogu "Tulease" (1931) kolmandast tsüklist, mis sisaldab mälestusi sünnipaigast ja kodust. Abstraktse kaanejoonise autor on Võru Õpetajate Seminari kooliveli Albert Ivask. Nüüdseks kuulub see pooletuhandelise trükiarvuga kogumik bibliograafiliste harulduste hulka. "Tulease" on trükitud Võrus Songi trükikojas Räpina paberivabriku vesimärkidega paberile.

"Sann" on ka kirjutajale väga südamelähedane olnud, ta on seda korduvalt viimistlenud. Nii võib luuletust kohata erinevais variantides. Minu esimene kokkupuude selle luuletusega oli 1950. aastatel, kui käisin keskkoolis. Isa laulis Võru meeskooris. Koorijuht Paul Elken oli luuletuse viisistanud pealkirja all "Vana sann". "Vana sanna" on laulnud Võru meeskoor ja RAM. Nüüd on ta jõudnud ka samanimelisele laserplaadile, kus seda laulab Võrumaa juurtega Indrek Kalda. Seda justkui Võrumaa rahvalaulu on esitatud lavadelt ja lauldud isekeskis seltskonnas, nii pulmades kui ka peietel.

Ajalehe Töörahva Elu 1. jaanuari 1983 numbris on 1939. aastal tehtud foto Enn Tuulingust oma luuletuse "prototüübi" taustal. Pildi järgi näib, et saun ei asunud Haanja rahvamajast kaugel. Praegu ei tasuks vist selle sauna asetki otsida. Aga ta püsib luuletuse ja lauluna, samuti kunstnik Günther Reindorffi loomingus.

Följetonimeister Pipra Tõnu
"Vana sanna" autoriga tutvusin isiklikult 1960. aastate teisel poolel, kui ta pensionile jäänuna hakkas Võru lehele hoolega kaastööd tegema. Ta oli terava silma ja sulega vestete ja följetonide meister, need ilmusid mõnikord Pipra Tõnu pseudonüümi all. 1970. aastate alguses võttis Enn Tuuling osa rajoonilehe toimetuse juures tegutsenud ajakirjanduse rahvaülikooli tegevusest. See tegutses aastatel 1971-1973 ning selles osalesid autorid, kirjasaatjad ja muidu huvilised. Lektoritena esinesid Tartu ülikooli ajakirjanduskateedri õppejõud eesotsas Juhan Peegliga ja ajalehe Edasi toimetuse töötajad.

Endine kolleeg Virve Ots rääkis, kuidas ta noore muuseumitöötajana 1970. aastate alguses korraldas muuseumis Tuulingu luule päeva. Päris palju inimesi kogunes kuulama. Tuulingu värsse luges rahvateatri näitleja Peeter Koreinik. Ürituse lõppedes arvas luuletaja ise: "Hää, et niigi läts! Hää, et tappa es saa!"

Võib-olla olude tõttu, võib-olla tagasihoidliku loomuse pärast ei saanud Enn Tuulingust luuletajat, kes oleks üksnes luuletamisega tegelnud. "Tulease" jäi tema ainsaks raamatuks. Tema luulet on avaldanud ajakirjad Looming, Kultuur ja Elu jmt. Tuulingu looming on jõudnud Eesti Kirjandusmuuseumi, kus asub käsikiri 281 luuletusega. Enn Tuulingul on koht "Eesti kirjanike leksikonis" ja Võrumaa keskraamatukogus kirjanike galeriis.

Kirjandusteadlane Silvia Nagelmaa on kirjutanud, et Enn Tuulingu kirjanduslik pärand on veel uurimata. Linnulennulise vaatluse järel võib öelda, et olemasolevast materjalist oleks võimalik koostada paar-kolm valimikku, mis ei tunneks puudust lugejatest.

Lõpetuseks põigakem korraks tagasi luuletaja kaugesse noorusaega. 1934. aasta Võru jõulualbumis on Enn Tuulingu kohta kirjutatud: "Eraelus on ta kooliõpetaja. Aga kui tulevad õhtud, niisugused vaiksed ja pimedad Luhamaa koolimaja kohale, siis jätab Aleksa kooliraamatud ja vihikud kus seda ja teist ning hakkab luuletama.Tal ei puudu eeldused riimiriidest ilusamategi tuleasemete tegemiseks, kui seda seni teinud."

(Allikad: Heino Sikk, "Enn Tuulingu "Tuleasemest" ja "Vanast sannast"", Töörahva Elu, 1. jaanuar 1983; Silvia Nagelmaa, "Enn Tuuling - kooli- ja kirjamees", Viruskundra, juuli 1996.)

Vana sann
Sa saisat alan lohon, lumbi veeren,
mii´ küürüvaonu, laonu vana sann.
Mu, latsõ meelest nigu mere veeren,
ku üsän sanna veie imä Ann.

Ma pelksi sinno, toda joht ei salga,
ku olli suur, või-olla´ aastat kolm.
Sõs ega kõrd säält püüdse laskõ jalga
ma tarõ mano nigu tuhk ja tolm.

Es miildü mullõ sis nuu´ sannapäävä´,
sest sannan mõnikõrd oll väega kuum.
Ma tahtsõ sanna sis, ku poisi´ käävä´,
ku tossu täüs es olõ sannaruum.

Nii saiõ minost tillo poisimolu,
kel miildümä jo nakas inämb sann.
Sis mõsksõ ma jo poiste seltsin kollu,
es vii´ no sanna inämb imä Ann.

Sis sannan kävven saiõ pallo nalla,
ku soputimi, loputimi viin.
Ka lumpi suvõl joosi, kindsu´ palla´
ja kaalani ma olli jahhen viin.

Ka mõnikõrd sääl vihakandsu saiõ,
ku midägi sääl kurja, koerust tei,
ma puhta hammõ kuuma vette aiõ -
vai seebi kereselle kuuma vei.

Nüüt ammu müüdä armsa´ ao´ lännü,
om pallalt mäletüs noist päivist häist!
Ma olõ joba pallo sannu nännü,
kuid rahuldust ei olõ tundnu näist.

Ku tulõ suvi, saa ma jälki kodo,
sis kütä sinno jälki, vana sann.
Tuu halla viha hindäl mõtsast kodo,
tuu ao seen sanna vii vii imä Ann.

Sa hoia´ uma´ saina´ seeni pistü,
ka katust visaku-i ärä päält!
Mis tuust, et sammõl sainu vahelt kistu -
tuu noorõlt suitsuhädän võetu säält!

(Luulekogust "Tulease", 1931)

Autor: LIINA VALPER
Viimati muudetud: 21/07/2011 10:14:15