Võhandu jõe ääres, Kirumpää silla otsa juures seisab mälestuskivi, millel kiri «A.D. 1855 lehekuu 10. päeval läks Kirumpäält Saraatovisse esimene väljarändajate voor».

150 aastat tagasi kogunesid sellesse paika, kus tollal oli kõrts, Väimela mõisa paarkümmend talumeest, et alustada ettekujuteldamatult pikka teekonda Venemaale Saraatovi oblastisse, et saada seal endale vaba maad ja paremat elu.

Mälestuskivi Kirumpääl avati 10. mail 1989. Selle initsiaator oli äsjamoodustatud Idaeestlaste Seltsi esimees Lembit Võime, kes seltsielu korraldab ja mälestusi kogub piirivalvekooli õppejõu ameti kõrval praegugi.

Mälestuskivi tegelik elluviija oli asumisaastail sügavalt vintsutatud, tänaseks manalamees Daniel Konts. Tookord pidas sütitava kõne ka Enn Tarto. Laupäeval tulid siia taas väljarännanute järglased, keda ühendab Idaeestlaste Selts, meenutama kaugeid aegu. Seekordseile kokkutulnuile püüdis tolle ajastu pilte silme ette maalida jälle Lembit Võime.

Tee tõotatud maale

Suurt väljarändamist Venemaale põhjustas 1849. aasta talurahvaseadus, mis andis inimesed vabaks, igaüks võis maa välja osta ja peremeheks hakata. Aga millega? Siis levisidki kuuldused, et Venemaal on vaba maad palju, sisserännanuid toetatakse. Kuigi ametlikult oli väljarändamise luba vaid 1/20 mõisate hingekirjas olevatest inimestest, tõlgendasid inimesed seda vaba volina. Nii algaski sajandi alguses suur väljarändamiste laine.

Teed „tõotatud maale" – Venemaa kõigisse ilmakaartesse – on meil ilmselt üpris raske ette kujutada. Ainsaks liiklusvahendiks oli ju hobuveok, ja hea, kellel see oli. On teada mehi, kes tuhandeid kilomeetreid läksid jalgsi, söögikomps kepiga üle õla…

Välja rännati Volgamaale Saraatovi oblastisse, Krimmi, Siberisse Novosibirski ja Krasnojarski kanti, aga ka Peipsi taha Pihkva- ja Novgorodimaale. Hiljem jõudsid nii mõnedki sealt Uude Ilma – Ameerikasse, Austraaliasse…

Kirumpäält mindi teele kolme kahehobusevankriga ja kahe ühehobusevankriga, koormas hädapärane maja- ja söögikraam. Üks mees, kel hobusemeestest tuttavaid polnud, tulnud kaasa jalgsi. Teed alustati üle Võhandu vana silla Võrru, edasi üle Riia, Vitebski ja Tambovi Saraatovini.
Kilomeetreid kokku arvata on raske, sest ega mingit otseteed olnud. Mindi, oldi laagris, puhati. Hobustega oli sedavõrd lihtsam, et heina kasvas igal pool teede ääres, inimestele toidu hankimine oli ilmselt suurem probleem. Kokku oldi Lembit Võime uurimuste järgi teel 3 kuud ja 20 päeva.

Tulnukaid ei olnud muidugi mitte keegi ootamas. Esimesed ööd tuli sõna otseses mõttes veeta kuuse all. Selle sümbolina istutasidki kokkutulnud Kirumpääle mälestuskivi kõrvale kuuse.
Kohalikelt sakslastelt saadi siiski algul ulualust. Alles kahe aasta pärast anti uusasukatele maad, siis asutati ka Livljanka küla. Visad ja töökad eestlased kohanesid ja kodunesid kiiresti. Peagi olid üles löödud uued palktared. Nagu kiuste edenes neil majapidamine tihti palju paremini kui kohalikel. See oli õnn… ja peagi õnnetus.

Nõukogude võimu päevil said küll tuntuks Eesti miljonärkolhoosid Siberis, kuid peagi kuulutati paljud neist kulaklikeks majanditeks, inimesi saadeti asumisele veelgi karmimatesse paikadesse või lasti lihtsalt maha. Eesti klubid ja kirikud pandi kinni, koolidesse jäi ainult venekeelne õpetus. Noored, kes said, läksid ära linnadesse, külad hääbusid või surid päris välja. Väga vähe oli neid, kes said siin jõukale järjele ja selle järje ka lastele pärandada.

Mõned mälestuskillud

Loreida Heinmaa oli kokkutulnute seas kindlasti vanemaid ja ka rohkem mälestusi talletanud. Ta on need isegi kirja pannud ja kirjandusmuuseumile üle andnud. Tema vanavanemad ei läinud küll teele Kirumpäält, vaid alles 20. sajandi algusaastail.

Heinmaa mäletamist mööda mindi kevadise veel kandva jää ajal üle Mehikoorma ning jäädi pidama Oudova ja Pihkva vahele Polna rajooni Kalikova külasse. Vanaisa oli olnud Tartumaal aednik, aednikuametisse sai ka Venemaal ühte mõisasse. Vanaisa kaksikvend elas Jõgevamaal, tema jäigi siia.

Vanaisa ja nende pere elu läinud hästi kuni 1917. aastani, mil kõik säästud nulliti ja vanaisa halliks läks. Ometi tõusti jalule, elati edasi. Ja jälle kuni 1943. aastani. Siis pannud sakslased koos eestlastest abilistega kõik voori ja saatnud Eestisse. Kohalikud venelased olnud nende peale väga vihased, et reeturid… Mis reeturid, aeti ju väevõimuga minema, küla põletati maha… Kalmistu, kuhu ka vanaisa maetud, künti üles ja tehti maatasa.

Siin omakorda oli elu väga raske alustada. Eesti keelt enam ei osanud, Peri koolis oli esimesel aastal eesti keele hinne kolm kahe miinusega… Aga ometi lõpetas Heinmaa pedagoogilise instituudi, on aastaid pidanud õpetajaametit. Tütar, tütrepoeg ja väimees elavad Tallinnas, ise praegu Moostes.

Eestlane ei ole oma suguvenna vastu sõbralik. Nii üks kui teine ida poolt kodumaale naasnu on kuulnud ikka põlastavat väljendit Venemaa eestlane. Justkui peaks ka nemad olema vastutavad Venemaal valitsenud vägivalla eest, sealse madala kultuuri ja mentaliteedi eest, mille all ometi nemad ise kannatasid ju kõige rohkem! Samal ajal kui uhkelt kõlas Ameerika eestlane! Ometi olid nii need kui teised olnud saatuse pillutada. Ainult et Ameerikas oli hõlpsam saada jõukale järjele ja ka vaeseid kodueestlasi aidata.

Võru keel Novosibirskis

Siinkohal tahaks meenutada ühte omaenda mälestuskildu Siberi eestlaste juurest Novosibirski lähedal Borovuška külas. Aastaid on sinna tagasi oma kolmkümmend ja toda pilti seal praegu kindlasti enam ei näe. Aga see on ehe pildike just siit Võrumaalt välja rännanud eestlaste elust.

Borovuška oli üks neist ligemale kolmesajast Eesti külast Siberis. Esimesi asukaid seal olnud vana Hans Bergmann Võrumaalt. Kaasas polnud tal midagi muud peale pliidiraua, katla ja 50 kopika raha. Istunud mees kase alla maha, et tõsiselt järele mõelda, mis nüüd edasi saab. Metsa oli palju, muld viljakas, riik andis väikest laenu. Kisti üles puid, künti maad…

Varsti oli küla üks jõukaimaid. Kui tuli kolhooside loomise aeg, tehti siia Edasi kolhoos. Oli kuulus üle krai. Olid suured puu- ja juurviljaaiad, oli oma kool ja klubi, laulukoor ja rahvatantsuring… Juba tookord räägiti: oli… Enam polnud oma kooli, õpetamine käis ainult vene keeles. Lauljaid-tantsijaidki oli veel vanade hulgast, noored kõik Novosibirskisse ja mujale läinud…. Sellest kõvasti ei räägitud, et nende kuulus kolhoos tehti kulaklikuks majandiks, mehed viidi kõik ei-tea-kuhu…

Aga näe, isegi meie külaskäigu ajal elati ikka jõukamalt, kui me tookord sealkandis mujal nägime. Võrumaa mitmest nukast pärit Hallopi Robert, Värte Liide, Laskeri Karla, Listoki Hilda, mesinik Raagi Julius kõnelesid kõik nii puhast võru murrakut, nagu oleksid eile sinna tulnud. Tegelikult aga nemadki juba teine-kolmas põlvkond. Saime käia ka ehtsas võrumaa suitsusaunas, juua maapiima ja maitsta musta koduleiba, mida muidu kuskilt ei saanud.

Tookord paistis see elu seal veel päris ilus olevat, repressioonid ja muud alandused justkui unustatud. Vähemalt ei räägitud sellest palju. Aga muudkui kordus: küll enne oli ikka ilus elu! See enne oli enne kolhoose, enne küüditamisi, ka noil mail! Enne repressioone ja varade äravõtmist. Nüüd ilmselt pole sedagi, nagu kuulsime kokkutulekul mõned aastat tagasi sealmail käinud Eesti Kirjandusmuuseumi teadurilt Anu Korbilt.

Puudest alles kännud

Nii võiks piltlikult öelda eesti asunduste saatuse kohta Venemaal. Oma mõne aasta tagusest käigust noile maile räägib Anu Korb.

«Livljanka küla kui sellist pole enam olemas. On teine, Koretski küla, kus elab üks eesti pere, kaks vanainimest. Ja paar venelast. Inimesi, kes omaaegses Livljankas elasid, elab Lavrovkas. Kümmekond eestlast, kes omal ajal tagasi ei tulnud.

Praeguses Saraatovi oblasti Krasnõi Kruti rajoonis elab Põhja-Eestist välja rännanuid. Estonka küla on kadunud, Baltika küla alles. Aga Baltika küla kohaliku surnuaia asemel on nüüd loomafarm… Külas elab kümmekond eestlast, nende hulgas oli veel saja-aastane Ida, kes laulis vanu laule lindile.

Põhja-Samaaras on alles kaks külakohta, varem oli seal mitu lähestikku asuvat küla. On alles Lohuküla, kus omal ajal oli isegi 7-klassiline kool. Eestlasi on seitse, külast on saanud tšuvaši küla. Eestlasi on veel rajoonikeskuses Koškis ja Tšesnokovkas. Sealt on palju eestlasi Eestisse tulnud. Koškis on ka oma koduloomuuseum, kuhu aastas paar korda veel alles jäänud eestlased kokku tulevad.

Kõige rohkem eestlasi on alles jäänud Siberi külades, ka Volgamail ja Peipsi-tagustel aladel. Aga eesti meel ja keel on igal pool kadumas, noored räägivad põhiliselt ainult vene keeles…»

Mida ei ole suutnud nõukogude võim, vägivald ja repressioonid, seda teeb aeg ise. Kunagisest tõotatud maast on saanud nukrate mälestuste ja valusate kaotuste maa.

Autor: Ülo Tootsen, ylo@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07