Küsitlus

Mis sobib kõige paremini jõulukingiks?

Ilm täna
Võru
-4°
Põlva
-3°
Otepää
-4°
Tartu
-3°
Antsla
-3°
Valga
-3°
Räpina
-3°
Tõrva
-3°
Võru
-5°
Põlva
-4°
Otepää
-5°
Tartu
-4°
Antsla
-5°
Valga
-4°
Räpina
-4°
Tõrva
-4°
Võru
-5°
Põlva
-5°
Otepää
-6°
Tartu
-5°
Antsla
-5°
Valga
-5°
Räpina
-4°
Tõrva
-5°

Lennumasinatest võlutud Fjodor Koltšin suusahüppemäele ei kipu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

„Mu töö on Otepääl kiirabiauto juhtimine. Muusika ja lendamine on rahuldust pakkuvad harrastused," ütleb omal ajal suusakahevõistlejana tuntuks saanud Fjodor Koltšin (48).

Moskvas tippsuusatajate Koltšinite peres sündinud Fedjast sai otepäälane pooleaastase poisipõnnina. Otepäält tippsuusasporti jõudnud Koltšinil pole elukoha vahetuse mõtteid pähe tulnud. „Otepääl on nii hea elada, see on kaunis ja vaikne linn," sõnab ta.

Riigilippudega sünnipäev

Fjodor Koltšini vanemad Alevtina ja Pavel Koltšin olid N Liidu tippsuusatajad, kelle elu sportlastena möödus laagrites ja võistlustel rännates. Palju kordi Otepääl suusalaagreis olnud, jätsid nad oma ainsa lapse Eestisse heade inimeste hoida.

„Jäin 7-8-kuuselt kasuvanemate Helene ja Gustav Hundi hoolde. Kasvasin üles eestikeelses keskkonnas, õppisin eesti koolis," räägib Fjodor Koltšin. „Muidugi räägin ära ka kõik oma venekeelsed jutud, kuigi enamasti olid mul vene keeles tunnistusel kolmed," muigab ta.

Endine kahevõistleja naerab mõnusalt, et tema on lapsest saati igal aastal 24. veebruari tähistanud. „Minu sünnipäeval on alati riigilipud väljas," ütleb Eesti Vabariigi sünnipäeval sündinud Fjodor Koltšin.

Vanemad muretsesid Fedjale varakult murdmaasuusad. „Vaatasin ammulisui, kuidas poisid päris väikestena Apteekrimäest alla hüppasid. Harjutasid nii talvel kui suvel. Need olid Otepääl „tehtud poisid," " meenutab Koltšin. „Mu vanemad ei sundinud mind suusatama, aga keeldu ka polnud."

Fjodor mäletab, et tegi esimesed hüpped harilike suuskadega Apteekrimäelt kasuvanematest mamma-papa eest salaja. 12-13-aastasena oli ta juba treenerite Meemade juures Dünamos suusahüppeid harjutamas. „Olin mäel iga päev. Hüpped ei tulnud eriti välja, aga suusarajal õnnestus teistest mööda saada."

Koos sõpradega harjutades tuli tasapisi meisterlikkust juurde. Koltšini esimesed võidud noorte ja juunioride klassis tulid aastatel 1973-75. Ainuüksi varustuse meenutamine, millega Otepää noormees N Liidu koondislasena Saksamaal võistlemas oli käinud, kisub meenutaja näo naerule.

„Kolmanda koha sain Saksamaal spetsrõivastes võisteldes. Meie senised lohmakad trjapotshkad takistasid hüpetel. Uued riided pandi selga vahetult enne võistlust välismaal. KGB kõikenägev silm hoidis kõigel ja kõigil silma peal..." jutustab ta. „Venemaa suurvõistlustel hüppasime oma trjapotshkais, kuis oskasime. Murdmaasuusad määrisime ise, olime nii sportlased kui määrdemeistrid. Rexi, Tokko ja Swixi määretega varustati küll hästi," kirjeldab 1977. aasta juunioride MMil hõbedale tulnud ja samal aasta suurmeistri tiitli pälvinud Koltšin seitsmekümnendate aastate tippsportlase elu.

Nado, Fedja!

Treenis Koltšin individuaalgraafiku alusel omal käel Otepääl. Koondislasena sai ta kuupalgaks 120 rubla ja varustuse. Murdmaal aitas teda nõuannetega Kalev Aigro, hüpetel Silver Eljand.

„Hüpete eel tundsin end suurvõitlustel ebakindlalt, suusatamine oli mul palju kõvem külg," tunnistab Koltšin. „Hüpped on tunnetatav ala. Alati, kui sain mäega kohaneda, läks paremini. Toona polnud veel praegu populaarset Nykäneni V-hüppestiili."

1980. aasta Lake Placide'i taliolümpia lõppes talle 15. kohaga. „Hüpped läksid mul nigelamalt, kaotasin stiilipunktidega. Suusatasin, kuidas jaksasin, aga sellelt positsioonilt oli ebareaalne sõita medalile, mida minult lausa nõuti - nado, Fedja, nado!" mäletab Koltšin tänaseni oma olümpiaponnistusi.

Ühtlasi möönis ta, et Liidu meestekoondises oli palju raskem konkurentsis püsida kui juunioride omas.

1983. aasta sügisel lõi Koltšin sportlasekarjäärile käega, kuigi kahevõistluses muutus reeglistik huvitavamaks ja paremaks, ning töötas kolm aastat noorte kahevõistlejate treenerina Otepääl. Ülikoolis on ta lõpetanud kehakultuuri teaduskonna.

„Tööd sai kõvasti tehtud, kuid sportlaste, treenerite ja spordijuhtide vahel polnud üksmeelt." Nii võttiski Koltšin vastu talle pakutud töö kiirabi autojuhina. Pere, kus kasvasid poeg Kristjan ja tütar Kristina, vajas toitmist.

Muusika ja mootorid

Tippsuusaspordis olnud Fjodor Koltšinit tuntakse ka pillimehena, keda oma kitarri ja süntesaatoriga kutsutakse  musitseerima nii pulma kui pidudele ja pubidesse mitte ainult Otepääl. „Muusikat ja laulmist ma õppinud küll pole," täpsustab ühemehebändina rahvast tantsitav Koltšin.

Poisipõlves 25 rubla eest ostetud punnvõrriga hüppemäele treenima sõitnud, hiljem võimsamate mootorratastega Otepää ümbruses liigelnud Koltšin on Otepää motoklubi liige. Esimene auto oli talle tippsportlastest vanemate preemiarahaga ostetud Ziguli. „Eks see mootorrataste värk ole natuke edevusest. Ma pole eriline tsiklifanaatik," on Koltšin talle omaselt tagasihoidlik. Oma 750-kuubisele punasele Yamaha Viragole paneb ta vahel hääled sisse ja tuuritab mööda Eestit.

„Murdmaasuuski pole ma neljal-viiel aastal enam alla pannud. Tehvandil hüppamas ei käi. Seal käin vaatamas tähtsamaid võistlusi," kostab Koltšin.

Mõne aasta eest innustus ta väikelennukiga lendamisest ja läks lendurikursustele.

Kahe aasta eest juulis sattus Koltšin kodu juures oma paraplaani putitades tõsisesse avariisse.

„Kõrgust ma ei karda, käisin detsembri alguses Pühajärve kohal 650 meetri kõrgusel pilvi filmimas. Ehitasin Itaalia spetsmootori jõul töötava motovari-paraplaani paari aasta eest," räägib Koltšin ja lisab, et motohulluks teda nüüd küll nimetada ei saa.

„Mu töö on Otepääl kiirabiauto juhtimine, muusika ja lendamine on rahuldust pakkuvad harrastused."

Aastakümnete eest Eestisse kolinud Alvetina ja Pavel Koltšin naudivad Otepää lähistel talus pensionipõlve. „Ema tõi Moskva muuseumidest Eestisse ka oma võidetud medalid," sõnab poeg Fedja.

Autor: Malle Elvet
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia