Konservatiivse rahvaerakonna kodulehekülg. www.ekre.ee

Poliitika mudaliigas mängival Eesti Rahvuslikul Liikumisel ja Rahvaliidul oli valida, kas teha enda ja isamaa päästmiseks uus partei või revolutsioon. Riigipöörde asemel sünnib Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Peale ühesuguse nimelühendi – ERL – ei seo uueks parteiks ühinevaid Eesti Rahvuslikku Liikumist ja Eestimaa Rahvaliitu pealtnäha suurt midagi, kui jätta kõrvale poliitikute ühine valu Eestimaa tuleviku pärast.

Kahe poliitilise rühma juured on sedavõrd erinevas pinnases, et viis-kuus aastat tagasi olnuks nende ühinemine paistnud sama tõenäoline kui Edgar Savisaare saamine peaministriks – teoreetiliselt võimalik, aga praktiliselt mitte.

Eesti Rahvuslikule Liikumisele panid 2006. aastal aluse sünnilt võrukas Ain Saar ja mulk Aavo Savitsch. Liikumapanevaks jõuks oli tollal Tallinna kesklinnas seisnud pronkssõdur, mille kõrvaldamist liikumine taotles.

Rahvaliidu juured seevastu on sügaval 1990ndates, mil Eestis rokkisid põllumajanduse allakäigu ja vaesuse kasvu najal maaparteid, mille ideloogiat kujundasid endised kommunistid ja okupatsiooniaegse põllumajandusliku suurtootmisega seotud inimesed. Sel põhjusel on Rahvaliitu mõnitavalt kutsutud ka kolhoosiesimeeste parteiks.
Rahvaliit on pärast skandaalseid kohtulugusid kaotanud nii oma endised tipptegijad, populaarsuse kui ka kohad riigikogus.

Rahvusliku Liikumise üks algataja Ain Saar elab tagasitõmbunult Stockholmis ega huvitu enda sõnul sellest, mis tema ja varalahkunud Savitschi loodud liikumisest lõpuks saab. Savitsch suri 2009. aastal.

Kahe marginaalse jõu ühendamisega loodavad asjaosalised välja murda Eesti poliitika meistriliigasse. „Meile sai selgeks, et poliitikas oma seisukohtade kaitsmiseks on vaja kas osaleda parteiliselt või revolutsiooniliselt,“ rääkis Rahvusliku Liikumise juhatusse kuulunud Martin Helme. „See viimane variant ei ole hetkel tõsiseltvõetav, ilmselt nõustute.“

Helme ei näe probleemi selles, et rahvuslikkust rõhutavasse konservatiivsesse erakonda kuuluvad ka endised kommunistid. „Mida ma kostan kriitika peale? Kurb tõde on see, et kõikides parteides on arvestatav hulk endisi kommuniste,“ rääkis ta. „Meie peaminister on selline ja tema partei kubiseb vanadest kommunistidest.“

Eestis omal ajal tegemata jäänud desovetiseerimine oli Helme hinnangul viga, kuid teisalt on tema sõnul vanad kommunistid sama palju probleemiks kui uue aja parteide sünnitatud broilerid-karjeristid. „Nii või naa, nende maailmakäsitlus on sama,“ ütles Helme.

Erakonna ülesehitamisel tuleb tema sõnul eelkõige ära kasutada rohujuuretasandi „poliitilisi instinkte“, mitte neid summutada. Seda on võimalik Helme hinnangul teha vaid juhul, kui erakonna vorm ja sisu üksteisest ei erine. „Vastasel juhul tuleb pool energiast kulutada oma partei lihtliikmete loomulike seisukohtade maandamisele, vassimisele ja valetamisele nii omadele kui valijatele,“ sõnas ta.

Nii on läinud Helme hinnangul näiteks IRLiga, kes esitleb end samuti konservatiivse erakonnana. „IRLil pole tegelikus poliitikas mitte mingit pistmist ei rahvusluse ega konservatiivsusega. Kui Aaviksoo räägib regulaarselt vajadusest rohkem meeldida venelastele, ja Parts räägib, kuidas venelased on lihtsalt venekeelsed eestlased, siis see on õõvastav ja tülgastav,“ ütles Helme.

Millised on erakonna eesmärgid eelseisvatel kohalikel valimistel ja riigikogu valimistel 2015, ei soovinud Helme lähemalt rääkida.

„Kindel on see, et kavatseme neil täie tõsidusega pakkuda konkurentsi kartelliparteidele,“ sõnas poliitikategelane.

Autor: ARVED BREIDAKS
Viimati muudetud: 29/03/2012 10:16:46