Vend August Eelmäe ja õde Lisette-Marie Ibrus Holdre sünnitalu õuel. Augusti selja taga Andrus Eelmäe ühes tütre Anette Mariaga. Foto: Hanno Valdmann

Lembit Eelmäe Põrgupõhja Jürkat teab vist pea iga eestlane. Kes oskaks aga arvata, et kui Jaan Tooming Eelmäele nüüdseks ainuvõimalikuna tunduvat rolli pakkus, imestasid selle üle Vanemuises paljud. Pühapäeval kogunesid näitlejat, luuletajat ja mulgi kultuuri eestvedajat meenutama lähedased ja kaasteelised ning hulk Tõrva ja ümbruse rahvast.

Ilmar Kõveriku korraldatud mälestuspäeva juhatas Tõrva kirik-kammersaalis sisse kohaliku naiskammerkoori laul Maie Kala juhtimisel, edasi viis tee Eelmäe sünnitallu Holdres ning Holdre lossi juurde. Ala surnuaeda on maetud Lembit Eelmäe vanemad. Karksi-Nuias on üleval juubelinäitus aastast 2007 – Vanemuises omal ajal eksponeerituna võinuks see Raivo Adlase sekkumiseta minna lihtsalt prügimäele. Päev lõppes Helmes.

Eelmäe Vanemuise garderoobikaaslane Raivo Adlas tunnistas, et on numbrisse 212 üksi vanemast põlvkonnast jäänud ja jagab praegu ruumi üksnes külalisesinejatega. Kunagi olid aga kuldsed ajad.

„Kui Lembit sisse tuli, läks elu käima. Alati oli tal mingi nali varuks. Sama toa mehed olid veel Ao Peep, Benno Mikkal – kõik läinud manala teele,“ meenutas ta. „Tõsi, vahepeal pakkus seltsi ka Tõnu Kilgas, tema oli meie boheemikus seltskonnas korralooja.“

Kuningas tuleb!
Suvel lavastab Silvia Soro Nava laval mulgi kultuuri festivali raames enda ja Jaak Kõdari Eelmäe-elulise näidendi „Kuningas tuleb“ – tüki nimi pärineb legendaarsest teatrinaljast, mis sündis sügaval nõukogude ajal.

Lembit Eelmäe tuli Pärnu teatri juubelilt, oli väga-väga purjus, kuid kohusetundliku mehena läks mängima rolli, kus tal oli õigupoolest vaid üks repliik. Väino Uibo, kes armastas kolleegide kallal nalja visata, küsis, kas kaaslane lavale ei lähegi, tema number ju.

Eelmäe läks, lõi sauaga vastu maad ja ütles: „Kuningas tuleb!“ Selgus, et veel mitte paras aeg. Aga mis kehvasti, see uuesti, ja etenduse lõpuni nii oma kolm-neli korda – aga ikka vale koha peal.

Kulli pilguga
Kultuuriloolane ja kriitik Aivar Kull on kirjutanud Lembit Eelmäest „Näitlejaraamatu“; ta usub, et see sai Lembitu maitse järgi. Kull hindab kõrgelt Eelmäe filosoofilist meelt, osa teosest tugineb omavahelistele vestlustele: „Mina käisin tema pool külas, tema käis minu pool.“ Kompaktses väljaandes on üsna vähe juttu Eelmäe kaasast, usutavasti tuleb Herta Elvistest kunagi samuti raamat. Ise Kull selle koostamiseks vekslit välja ei andma siiski ei soostunud.

„Toomingal on väga eriline intuitsioon. Ta oli Lembitut mitmeid aastaid jälginud – niipalju kui ma olen aru saanud –, teistele tuli nagu välk selgest taevast, et pani ta Põrgupõhja Jürka osasse,“ selgitas Kull tipplavastuse tausta. „„Veli Joonatan“ oli veel enne, selle proovis oligi Jaan Tooming Lembitule öelnud, et sina hakkad Jürkat mängima.“

Eelmäe oli väga palju estraadi teinud (sagedaseks kaaslaseks Einari Koppel) ja arvati, et ennast ära lörtsinud. Vanapaganana oli ta juba 49-aastane.

Kork suhu
Praegune tõrvakas, kunagine tartlane Heiki Kont meenutas, kuidas ta 45 aastat tagasi EPA tudengina Lembit Eelmäe juhendatud kõnekunstiringis sai väärt soovituse – mehel on tõepoolest hea diktsioon –, kes tahab kõnet pidada, pangu pudelikork suhu, aga ärgu õllepudelikorgiga proovigu, muidu ei saa pärast üldse rääkida (õllepudelikorgil on nimelt kidalised servad).

Õunapuuõielises sünnitalu õues luges Anette Maria vanaisa Lembitu luuletuse ning Andrus Eelmäe esitas naiskoori toel omakorda enda vanaisa Juhani 1955. aastal kirjutatud meenutuslaulu.

Poeg Andrus mäletab isa esimest rolli 3-4-aastase poisikese silme läbi „Irkutski lugudes“. Kõige liigutavamaks peab ta aga Joonatani.

Ka ise pikalt näitlejaleiba söönuna nimetas ta oma kõige suuremaks õpetajaks isa. „Kodus oli üldiselt vaba kasvatus, isa vihastas küll mõnikord ja siis ma kartsin teda – seda juhtus üsna harva, kui ta oli minus mingil põhjusel hingepõhjani pettunud.“

Silme ette kerkib Jürka leebus ja plahvatus.

Krambist lahti
Kirjandusteadlane August Eelmäe vaatas ära enam-vähem kõik venna etendused ning Lembit usaldas talle oma rõõme ja muresid. „Ird ironiseeris ja oli nagu pilkav, aga Tooming toetas, ja loeb ikka see klapp, et inimesed saavad üksteisest aru. Lembit ütles mulle pärast, et ta ise ka ei uskunud enam enesesse, aga kui ta krambist lahti sai, ei olnud enam mingit kartust.“

Lembit Eelmäe õde Lisette-Marie Ibrus (Eelmäe) õppis Tõrvas juuksuriks, töötas Pärnu konservivabrikus, paneb paberile mälestusi ning tal käib 92. aastaring. Ta tunnistas parimaks Põrgupõhja. Õetütar Tiiu Nikopensius lisas Joonatani: „See oli lummav, ma mõtlesin, see ei ole tõsi, et see ei ole võimalik.“

Viimaseks tipuks jäi aga liigutav duett Herta Elvistega, kurbhelge „Vladimiri väljak“.

Pastor Arvo Lastingu jumalasõna järel juhatas Taagepera kiriku kell isa Juhani ja ema Tiiu ning lapsena surnud vend Johannese kalmule. Samas puhkamise soovi ütles välja 2009. aasta surnuaiapühal, mõni nädal enne surma ka Lembit, kuid tema tuhk on sängitatud Tartu Raadi kalmistule.

Helme lossivaremete kõrval Iivi Lepiku loetud Lembit Eelmäe luuletuse „Kodu maa“ viimane salm andis nime ka sellelesamale juurte-sarja üritusele – ning sellele loole. Ja mõistagi etles ta meelespeaväljal.

 

 

Lembit Eelmäe (26.9.1927–2.7.2009)

Eesti näitleja, lõpetas 1951. aastal ENSV Riikliku Teatriinstituudi, töötas 1951–57 Pärnu Endlas ja aastast 1957 Tartu Vanemuises. Avaldanud luulekogud „Mu tõne maailm“ (1997) ja „Tundelisi pärjavärsse“ (2003); murdekeele lugemiku „Mulgi keelen ja meelen“ kaaskoostaja.

 

 

Autor: HANNO VALDMANN
Viimati muudetud: 24/05/2012 09:42:06