Metsavennad võitlesid Eesti maa ja rahva vabaduse eest

Valga Jaani kiriku seinal avati mälestustahvel Valgamaal hukkunud metsavendadele. Foto: Vello Jaska

Eesti Endiste Metsavendade Liit ja SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon korraldasid möödunud nädalal Valgas endiste metsavendade liidu asutamise 20. aastapäevale pühendatud konverentsi „Kes olid metsavennad ja missugune oli nende roll eesti rahva võitluses Nõukogude okupatsioonivõimu vastu”.

„Metsavennad eelistasid orjusele vabadust ja pidasid vabadust kallimaks kui elu,” alustas konverentsi Eesti Riigiarhiivi teadur Tiit Noormets. „Metsavend Arnold Lindermann kirjutas 1955. aastal Järvamaa metsades: „Elamine metsas, elamine eesmärgiga oma elu hoida ja end kaitsta ülevõimu vastu on väga suuresti erinev kõigist eluviisidest. Kes pole seda omal käel tundnud, sel ei ole temast väiksematki kujutlust. Tundub võimatuna kellelegi selgeks teha, kuidas see vaimselt ja füüsiliselt mõjub tervisele ja missuguste raskustega tuleb võidelda, et valmis saada kõigega, mis elu sinult nõuab, olgu hirm, vaev ja mure kui suur.””

Edasi rääkis Noormets, et 1944. aastal vallutas Punaarmee Eesti ja tuhanded inimesed hakkasid ennast nõukogude võimu eest varjama. Esimestena läksid kohe metsa Saksa sõjaväes teeninud mehed, kuid sugugi mitte kõik. Aga juba oktoobris 1944 hakati mehi võtma Punaarmeesse. Mobilisatsioon kestis sõja lõpuni. Paljud mehed läksid selle eest taas metsa. Vastupanu peamiseks vormiks kujunes relvastatud vastupanuliikumine – metsavendlus. Pool sajandit hiljem ütles Eesti riigikohus, et nende varjumine metsas oli võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja rahvale tehtud ülekohtu vastu.

„Teise maailmasõja lõppemisel lootis rahvas lääneriikide sekkumisele ja uskus, et varsti saab Eesti taas vabaks. Selle nimel tuli ennast varjates päästa Siberisse saatmisest. Mais 1945, kui Lääne-Euroopa rõõmustas maailmasõja tapatalgute lõppemise üle, käis Ida-Euroopas juba uus sõda. Punaarmee relvade jõul oli taas Nõukogude Liiduga ühendatud Eesti, Läti ja Leedu ning Ukraina ja Valgevene lääneosa, kuid nõukogude võimu kehtestamisele astusid seal vastu rahvuslikud relvastatud vastupanuliikumised,“ jätkas Noormets.

Verine 1945
1945. aastal oli metsavendade võitlus Eestist Ukrainani kõige ägedam ja verisem. Sellel aastal oli ka metsavendi kõige rohkem. Eesti metsavennad tegid sel ajal ligi kolmsada viiskümmend rünnakut. See oli sõda, kus metsavennad tapsid nõukogude aktiviste ja Moskva võimu käsilasi, ründasid võimuorganeid ja tühjendasid majandusasutusi, pidasid lahinguid ja andsid välja vaba ajakirjandust. Metsavendi ründasid aga hoopis suuremad jõud.

„Loodetud abi läänest jäi tulemata. Üksinda Nõukogude Liidu julgeolekujõudude ja sõjamasinaga võidelnud rahvuslikud vastupanuliikumised kandsid kõikjal raskeid kaotusi. Eestis langes 1945. aastal võitluses üle 500 ja arreteeriti ligi 4000 vastupanuvõitlejat. Samal aastal algas ka legaliseerimise kampaania, mis palju mehi metsast välja meelitas,“ väitis teadur.

1949. aasta märtsis korraldas Nõukogude Liit Baltimaades elanike küüditamise operatsiooni „Priboi”, millega loodeti anda ka surmahoop metsavendlusele. Eestist veeti Siberisse üle 20 000 inimese. Metsavendlus aga ei lõppenud. Nõukogude poolelt vaadatuna poliitiline banditism terves reas valdades viimasel ajal mitte ei vähenenud, vaid vastupidi – tugevnes ja teravnes. Küüditamisnimekirjadesse pandud inimestest õnnestus paljudel pageda ja osa neist hakkas metsavendadeks. Väga palju neid siiski ei olnud. Küüditamisest pääses ümmarguselt 2000 inimest ja metsa läks neist ainult osa. Nii jäi ka metsavendade aktiivsuse ja arvukuse tõus paari aasta pikkuseks, langedes taas järsult.

Edasi tõstatas Tiit Noormets küsimuse: kui kaua metsavendlus üldse kestis?

„Algusega on kõik selge. 1944. aasta sügisel liikus rinne üle Eesti. Siin kehtestati nõukogude võim, mille tagajärjel tekkis kohe ka metsavendlus. Lõpp ei ole sugugi nii selge. Üldtuntud metsavend August Sabbe hukkus 1978. aastal. Viimane teadaolev metsavend Johannes Lillenurm suri vaba mehena Läänemaal Vedra külas alles 1980. aastal. Kuid kokkuleppeliselt lõppes metsavendlus Eestis 1950. aastate keskel. Unustamata sealjuures, et ka hiljem oli veel metsavendi, oli võitlust ja langenuid, kuid need olid juba üksikjuhtumid,” rääkis teadur.

„Metsavendlus kestis Eestis kümmekond aastat, suure sõja lõpust 1944 kuni 1950. aastate keskpaigani,” jätkas Noormets ettekannet. „See oli pikk aeg meie väikesele maale ja rahvale vastakuti täielikus ülekaalus oleva vaenlasega. Isegi arvestades, et samamoodi võideldi nendel aastatel Lätis, Leedus, Lääne-Ukrainas, Lääne-Valgevenes ja isegi mõnes paigas Venemaal ning Põhja-Kaukaasias. Vastane, Nõukogude Liit, oli oma ressursside ja sõjalise jõu poolest metsavendadest tugevam. Saamata mingitki abi, pidasid vaprad vabadusvõitlejad vastu pikki aastaid.

Kui palju metsavendi üldse oli? Eri uurijad erinevatel aegadel on pakkunud nende arvuks kuni 30 000. Eesti entsüklopeedia ütleb, et „1944–1953 võttis Eestis relvastatud võitlusest osa 14 000 – 15 000 metsavenda“. See on juba üpris täpne arv, kuigi tuleb kohe öelda, et kõik nad ei võtnud osa relvastatud võitlusest. Ainus allikas, mis meil metsavendade arvu kohta on, on nõukogude julgeoleku dokumendid. Loomulikult ei saa kõike seal kirjas olevat võtta täieliku tõena, aga ajaloo uurimisel tulebki kõikidesse dokumentidesse suhtuda kriitiliselt.”

„Metsavennad olid osa Eesti ühiskonnast,” leidis Tiit Noormets. „Nad olid inimesed nagu meie. Vaenlased olid punased võimumehed ja nende kaasajooksikud. Metsavendlus kui ajalooline nähtus oli rahvaliikumine, mida mitte keegi mitte kusagilt ei organiseerinud, juhtinud ega toetanud. Nõukogude terminoloogias olid metsavennad bandiidid-terroristid.”

Legaliseerimine polnud edukas
Metsavendade legaliseerimisest 1946. aastal rääkis ajaloolane Pearu Kuusk.

„Samal ajal SMi (siseministeerium) ja BVVO (Banditismi Vastu Võitlemise Peavalitsus) 24. mail 1946. aastal allkirjastatud plaaniga „Kodanliku-natsionalistliku põrandaaluse ja selle relvastatud bandede vastase võitluse tõhustamiseks Eesti NSV territooriumil” sai Eestis alguse ka uus ja senisest jõulisem legalisatsioonikampaania. Aluse pani sellele 1946. aasta juunis siseminister A. Resevi ettekanne banditismivastasest võitlusest EK(b)P KK (Eestimaa Kommunistliku (bolševistliku) Partei keskkomitee) büroo istungil. Aruande alusel valmis büroos määrus, kus peamise bandiitliku reservi hävitamise vahendina tõsteti esile legaliseerimist,“ märkis ajaloolane.

Juba 1945. aasta jaanuaris olid Eestis alanud esimesed legalisatsioonikampaaniad, mida SARK (Siseasjade Rahvakomissariaat) ja RJRK (Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat) käsitlesid selgelt vaid ühe võitlusvahendina vastupanu mahasurumisel. Just siit tulenes ka põhjus, miks paljud legaliseeritud hiljem ikkagi arreteeriti. Algne edu, mis üleskutseid saatis, kadus seetõttu kiiresti. 7. juulil 1945 avaldatud NSVL ülemnõukogu presiidiumi seadlus „Amnestia väljakuulutamisest seoses võiduga fašistliku Saksamaa üle” jäigi edukaimaks vabadust tõotavaks kampaaniaks. Paljud juba legaliseeritud inimesed pöördusid hiljem vangistamiste hirmus metsa tagasi.

Kõneleja lisas, et kutse ilmuda ühiskondlikele töödele, sõjaväekomissariaati jne tähendas sageli uute repressioonide ja kannatuste algust. 1945. aastal legaliseeriti SMi andmeil Eestis 3052 inimest, mis jäi koguni 600 isiku võrra alla samas ajavahemikus arreteeritute arvule. 1946. aasta alguses aeglustus legalisatsiooniprotsess veelgi, 1. jaanuarist 1. juunini loendati metsast väljatulnute arvuks vaid 487.

Juunis avaldati kõigis kohalikes ajalehtedes N. Karotamme artikkel pealkirjaga „Kõik ülesehitavale tööle!”. Kirjutis jagas inimesed, kes „ülesehitavast tööst osa ei võta” kahte liiki: „bandiidid, või nagu nad endid ise nimetavad – „metsavennad”, teiseks lihtsamad või vähemad kõrvalehoidjad, end varjajad”. Esimestele N. Karotamme artikkel muidugi vastutusest pääsemist ei tõotanud, kuid hoiatas neid „libisemast järjest sügavamasse kuristikku, kus nende paratamatu hukkumine on kindel”. Seevastu enese varjajaid, kel on „vähemad patud ja patukesed südamel, nagu Saksa Armees teenimine, Punaarmeest ära jooksmine jne”, vastutusele ei võeta, ei karistata, vaid antakse „võimalus ausalt oma talus või mujal tööd teha”.

1946. aasta juunis registreerisid võimud 277 legaliseeritud inimest, mis ületas küll eelmiste kuude näitaja, kuid jäi ikkagi selgelt alla võimude loodetud tulemustele. 7. juulil allkirjastasid Eesti NSV MN (ministrite nõukogu) esimees A. Veimer ja EK(b)P KK sekretär S. Sazonov määruse, milles tõdeti, et seis legalisatsiooniga on endiselt vilets. Pärnumaal ei olnud viimase dekaadi teisel poolel legaliseeritud ainsatki isikut, Valga-, Järva- ja Saaremaal olid metsast vabatahtlikult välja tulnud taas vaid üksikud. Legalisatsiooniga tegelevaid rahvakomissariaate kohustati välja selgitama ebaedu põhjused ning veelgi tõhustama propagandat kohaliku elanikkonna hulgas.

EK(b)P KK ja Eesti NSV MN ühismääruses mainiti veel vajadust läkitada illegaalidele ja nende sugulastele kirjalikke üleskutseid, kus tuleb esitada innustavaid näiteid inimeste kohta, kes on juba metsast välja tulnud ja nüüd kodudes rahulikku elu elavad. Samuti nägi määrus ette sarnase sisuga artiklite ilmumise kohalikes ajalehtedes ning viimaste laialdase levitamise. Lisaks propagandaartiklit sisaldavatele ajalehtedele tuli metsadesse tagasi läkitada ka agentideks värvatud vastsed legaliseeritud.

„Legalisatsioonikampaania teise osana avaldatigi 1946. aasta juulis ajakirjanduses pealkirja all „Tänulik nõukogude võimule” järjekordne N. Karotamme artikkel, mis oli üles ehitatud kui vastus Võrumaa ajalehe Töörahva Elu toimetusele saabunud „nimeta kirjale”. Artikli alguses kirjeldab „anonüümse” kirja autor, kuidas „esimene päikesekiir” saabus tema „pimedasse elamisse”, kui ta luges kirjutist „Kõik tööle!”. Väidetav kirjasaatja oli enne 1940. aastat olnud küll Kaitseliidu lihtliige, kuid hiljem Omakaitsesse ei kuulunud. Töötas omavalitsuse politseikordnikuna, kuid haarangutest osa ei võtnud, seltsides seevastu hoopis „endiste kommunismitegelastega”. Saadeti politseipataljoni, kust põgenes enne Eestist väljasõitu. Nüüd varjavat ta ennast küll metsas, kuid metsavendadega mingit tutvust ei oma, tundes vaid hirmu ja viha nende kuritegude pärast.

Selgelt konstrueeritud lugejakirjale vastates kordab N. Karotamm üle juba esimeses artiklis esitatud väited ning kinnitab suuremeelselt, et „nõukogude võim annab Teile andeks ja võimaldab teil eksimused heaks teha vaba, ausa tööga oma sünnimaa hüvanguks”,” tsiteeris Pearu Kuusk.

Perioodil 1. juunist 25. juulini 1946 legaliseeriti Eesti NSVs SMi andmeil 896 inimest. Statistiliselt ületas 1946. aasta juunis-juulis legaliseeritute arv ligi kahekordselt sama aasta varasemate kuude kogutulemuse, kuid tulemustega rahuloluks see põhjust siiski ei andnud. 1. juuli seisuga oli SMi poolt Eestis registreeritud 2089 illegaali, 15. juuliks oli nende arv mitmetest BVVO hävitusoperatsioonidest ja hoogsast legalisatsioonikampaaniast hoolimata langenud vaid 1770-le. Eelkõige tõestas see asjaolu ümberlükkamatult, et end nõukogude võimu eest varjavate inimeste arv on ametlikest statistilistest näitajatest tunduvalt suurem ja kirevam ning julgeolekul puudub selge arusaam vastupanuliikumise tegelikust ulatusest.

Mehed ja naised, keda võib seostada Eesti vastupanuliikumise kandvama osaga, legalisatsiooniüleskutsega kaasa ei läinud. Kokku andis end vabatahtlikult välja ja legaliseeriti Eestis 1946. aastal 2715 inimest, neist vaid 136 endised „bandiidid”.

Metsavendadel puudus keskjuhtimine
Okupatsioonide muuseumi teadur Martin Andreller rääkis organiseeritud metsavendlusest pärast Teist maailmasõda.

Ettekandja sõnul polnud Eestis relvastatud vastupanu organiseeritud samal tasemel kui Leedus või Ukrainas. Keskne juhtimissüsteem puudus. „1946. aasta suvekuudel loodi Läänemaal Vigala vallas Relvastatud Võitluse Liit. Eerik Varrak organiseeris Järvamaal Vahastus samuti metsavendade koondamist ühtseks võitlussalgaks. Nagu ka Eesti Rahva Vabastamise Komitee Viljandi- ja Pärnumaal. Kõik need katsed näitavad metsavendade tahet võidelda ühise eesmärgi nimel ja teha seda koos.

„Peamine organiseerumise põhjus oli üles leida mehed, kes on vajalikul hetkel valmis relv käes sööstma võitlusse, nii nagu tehti seda 1941. aasta sõjasuvel,” möönis Martin Andreller.

Ta väitis veel, et organisatsioonide loomine ja grupeerumine naabervaldade meestega oli kõige aktiivsem aastatel 1945-1946, kui üldine metsavendlus oli kõige aktiivsem. Kuid võitlusvalmis mehi oli metsas hiljemgi.

Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi juhatuse esimees Hanno Ojalo tõi välja Eesti meeste valikud Teises maailmasõjas.

„Eesti mehed pidid Teises maailmasõjas valima halva ja veelgi halvema vahel,” ütles kõneleja otse välja. Ta lisas, et Eesti rahva eest langetas Eesti juhtkond valiku 1940. aasta suvel, kui Eesti okupeeriti ja annekteeriti NSV Liidu poolt. Hullemini läks nendel Eesti meestel, kes sundmobiliseerituna NSV Liidu territooriumile viidi. 1943. aasta alguseks oli neist peaaegu 15 000 surnud. Ellujäänud aga olid sunnitud võitlema Punaarmees ja kaasa aitama stalinliku okupatsiooni taastamisele Eestis.

Eesti Endiste Metsavendade Liidu juhatuse esimees Arnold Ojaste tõi kuulajateni, kui palju hukkus metsavendi eri maakondades. Tema sõnul langes haarangutes või hukati Valgamaal 34, Saaremaal eri andmetel 22–26, Viljandimaal 182, Harjumaal 111, Tallinnas 21, Võrumaal 314, Tartumaal 196, Jõgevamaal 6, Pärnumaal 284, Järvamaal 128, Läänemaal 100 ja Hiiumaal 4 metsavenda.

Metsavendade mälestuseks
Järgnevalt siirdusid konverentsil osalejad Valga Jaani kirikusse, mille seinal avati mälestustahvel Valgamaal langenud metsavendadele. Selle õnnistas sisse Valga Peetri-Luke koguduse diakon Kaido Metsoja. Mälestustahvlile on raiutud sõnad: „Teie enesevarjamine metsavennana oli võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse eest rahvale tehtud ülekohtu vastu nõukogude okupatsiooni aastatel 1941 ja 1944–1978.” Tahvli avasid Eesti Endiste Metsavendade Liidu esimees Arnold Ojaste, Valga maavanem Kalev Härk ja Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht major Meelis Kivi.

Siis aga sõitis rahvahulk Harglasse, kus ootas avamist tulihingelise vabadusvõitleja ja metsavenna August Käärmanni auks paigaldatud mälestuskivi, millel on read „Legendaarse Eesti metsavenna, veendumustega kaitseliitlase ja isamaalise kirjamehe Alfred Käärmanni sünnikoht”. Kivi õnnistas sisse Vastseliina Katariina koguduse õpetaja Toivo Hollo. Ajalooliselt tähtsa sündmuse juures viibis ka Käärmanni poeg Asso Kond. Kaitseliidu Võrumaa maleva aukodaniku Alfred Käärmanni elust ja võitlusteest rääkis üksikasjaliselt sama maleva liige Valdur Raudvassar.

Autor: VELLO JASKA
Viimati muudetud: 14/06/2012 11:27:18