Valgamaa graapen. Foto: Jaana Ratas

Muinsuskaitseamet tegi taas väikese sissevaate 2025. aasta arheoloogia-aastasse ning leidudesse, mis said riigile üle antud. Välja toodi kaheksa avastust, mis on ameti ja arheoloogideni jõudnud tänu tähelepanelikele ja ajalooteadlikele leidjatele. Nimekirjas ei ole ameti teatel suured ja hiilgavad aarded, vaid leiud ja paigad, mille väärtus peitub uues teadmises, mida need loovad.

Valgamaa graapen, 15. sajand
Valgamaalt leitud kolmjalgpott ei ole uhke aare, vaid aus tarbeese, mis tuletab meelde, et ka hiliskeskajal pidi inimene elus püsimiseks sööma ja toitu valmistama. Vasesulamist nõu on säilinud terviklikult ning alles on ka rauast sang. Üks poti jalgadest on teistest veidi pikem – nn ankurjalg, mis aitas anumat tuleasemel kindlalt paigal hoida. Poti siseküljel on näha neetidega kinnitatud vaskplekist paika, mis viitab sellele, et nõu oli omaniku jaoks piisavalt väärtuslik, et seda parandada. Leidmise hetkel oli pott tugevalt nõgine, mistõttu on arheoloog Erki Russow oletanud, et nõu võis ehk jääda maha otse tuleasemesse. Nõu kuju ja dekoori põhjal on kolmjalgpott dateeritav 15. sajandisse, kuid maapõue võis sattuda alles sajand või paar hiljem.

Graapeni teeb eriliseks selle rikkalik, kuid raskesti loetav ja tõlgendatav dekoor. Pole päris selge, millised märgid võiksid viidata meistrimärgile, kuid nõu külgedel võib aimata ka tähekombinatsioone. Erki Russowi hinnangul võis meister kujutada sõna „MARIA“ – viide Maarja kultusele, mis oli hiliskeskajal laialt levinud. Võib oletada, et vähene kirjaoskus ei võimaldanud aga jõuda selgelt loetava tulemuseni.

Sudiste kaelaraha, 18. sajand
Kirjaoskuse puudus ei ole takistanud tähti ritta seadmast käsitöömeistrit, kelle valuvormist see pildil olev loetamatu kirjaga mündilaadne ripats ehk kaelaraha pärineb. Viljandimaalt Sudiste külast leitud tina ja plii sulamist kaelaraha esindab ripatsitüüpi, mis levis 18. sajandi lõpus Eesti- ja Ingerimaal. Arheoloogiakogudesse on tänaseks jõudnud sarnaseid kaelarahasid mõnikümmend. Ripatsite esiküljel on kujutatud tavaliselt valitseja büsti, tagaküljel aga hoonet (täpsemalt pagoodi) ning aia ja puude kompositsiooni. Ilmselt on püütud ripatsitel järele aimata motiive, mis oli levinud 18. sajandi Hiina portselannõudel või Euroopas tehtud Hiina-pärase dekooriga keraamilistel taldrikutel. Kes ja kus neid kaelarahasid valmistasid, ei ole paraku teada.

Märjamaa tutulus, 1300–1100 eKr
Tutuluseks nimetatakse koonilise kujuga ehisketast, mida kinnitati nii pronksiaegsete kui ka Rooma rauaaegsete rõivaste või hobusevarustuse külge. Tutulusi on teada eri kuju, suuruse ja dekooriga ning aja jooksul nende vorm muutus.

Märjamaa vallast leitud tutulus on mõõtmetelt pigem ehisnööbi suurune. Selle põhja all peitub väike liist, mis võimaldas eset rõivaste külge kinnitada. Tutulusi on leitud arvukalt Skandinaaviast ja Põhja-Saksamaalt, kuid Ida-Euroopa piirkonnas, sealhulgas Eestis, on need üliharuldased leiud.

Skandinaavia paralleelide põhjal võib Märjamaalt leitud tutulus pärineda keskmisest pronksiajast, umbes aastatest 1300–1100 eKr. Varem on Eestist arheoloogideni jõudnud vaid kaks tutulust. Nende hulgas on 2017. aastal Viljandimaalt Maalasti külast leitud tutulus, mis on pea äravahetamiseni sarnane Märjamaa eksemplariga. Märjamaa tutulus on üks vanimaid metallist ehteasju Eestis ning erakordselt haruldane leid kogu Läänemere idaranniku kontekstis.

Päidre kirves, u 3500-3200 aastat vana
Viljandimaalt leitud kirves on u 3500-3200 aastat vana pronksist õlgkirves. Kirve pikkus on u 10 cm, kaal vaid 242 g. Leiukoht annab meile infot pronksiaja inimese liikumisteedest ja asustusest. Kuigi kirve kanna tipp on veidi murdunud, on leid hästi säilinud. Sarnast tüüpi kirveid on teada nii Skandinaaviast kui Põhja-Saksamaalt. Arheoloog Valter Langi hinnangul ei ole aga neid kirveid Eestisse imporditud valmis kujul, pigem on neid valmistatud kohapeal, seega on tegemist Eesti oma toodanguga. Arheoloogiakogudesse on seda tüüpi kirveid jõudnud koos Päidre kirvega kokku 18.

Jõgevamaa põletusmatustega kalme, hiline rauaaeg
2025. aasta sügisel andis otsinguvahendi loa omanik teada, et Jõgevamaa põllult on välja tulnud mitu pronksist käevõru ning ehtekatket. Nii leidja kui arheoloogid kahtlustasid, et avastatud on seni teadmata matusepaik ja leiud on põlluharimisega laiali kandunud hauapanused. Kalme säilivuse ja ulatuse välja selgitamiseks, viidi leiukohas läbi arheoloogilised välitööd. Arheoloogid kaevasid prooviauke, üles võeti ligi 70 leidu, mis suuremas osas pärinevad hilisest rauaajast. Arvestades, et üsna lähedal paikneb ka arheoloogidele teada olev asulakoht, siis täiendab avastus oluliselt arusaama piirkonna kujunemisloost. Muinsuskaitseameti eesmärk on võtta kalme riikliku kaitse alla, nii et muistis säiliks ja võimaldaks ka tulevikus arheoloogidel mineviku saladusi avastada.

Viikingiaegne aardeleid Saaremaalt, 10.-11. sajand
2025. aastal jõudis muinsuskaitseametini ka mitu mündiaaret. Pildil olev väike hõbeaare leiti Lõuna-Saaremaalt. Kokku tuvastati põllu künnikihist lisaks muudele leidudele kindlalt 18 aardesse kuuluvat münti, mis põhiosas on dateeritavad 10.-11. sajandisse. Numismaatik Ivar Leimus toob välja, et aarde müntidest neli on islamimaailma dirhemid, kaheksa Saksa Rahva Püha Rooma keisririigi denaarid, üks Böömi denaar, kolm Inglise ja kaks Rootsi penni. Aare on kogutud u 11. saj esimesel aastakümnel. Me ei tea, miks aare maapõue jäi. Võime oletada, et ehk peitis omanik varanduse maasse ajutiselt ning lootis hiljem naasta. Leiu avastasid 1000 aastat hiljem hoopis metallidetektoritega hobiotsijad. Leiud lähevad säilitamisele Saaremaa muuseumis.

Merevaikripats Viljandimaalt, u 4000 aastat vana
Käesolev trapetsikujuline ripats leiti 2024. aastal Viljandimaalt Maalasti külast. Arheoloog Mirja Otsa hinnangul võiks ripats pärineda kiviaja lõpust või pronksiaja algusest, ligikaudu 4000 aasta tagant.

Umbes 50–35 miljonit aastat tagasi nõrgus Skandinaavia muistsetes okaspuumetsades tüvesid mööda vaik, mis mattus setetesse ja kivistus merepõhjas. Jääaja-aegsete maakoore liikumistega kandus tardunud vaik laiali eri paikadesse Läänemere ümbruses. Üks suurimaid merevaigumaardlaid asub Leedu rannikul, haruharva uhub meri merevaigutükke kaldale ka Eestis.

Inimeste suhe merevaiguga ulatub kiviaega. Sellest valmistati helmeid, nööpe, figuure ja ripatseid – esemeid, mis kandsid nii ilu kui ka tähendust. Merevaigust esemetele omistati sageli ka kaitsvat või rituaalset jõudu. Kuna looduslikku merevaiku Eestis napib, olid sellised esemed siinmail enamasti imporditud ja väga hinnalised.

Võrumaa matuseleid, kesk- ja/või uusaeg
Võrumaal ühe künka otsas kasvanud suur hiietamm, mis olnud nii püha, et isegi lätlased käinud puu juures ande ja ohvreid toomas. Jutud räägivad, et lätlased olevat ohvrilooma nööriga sidunud puu külge. Riukalikud eestlased aga söönud loomad ära, nii et ohverdajad uskunud, et hiievaimud käinud öösiti ande vastu võtmas. Puu ise on aja jooksul kadunud nii maastikult kui inimeste mälust. Ent nagu pildil olev arheoloogiline avastus osutab, põimuvad mõnikord kohapärimus ja arheoloogiline pärand viisil, mis loob uut teadmist paikadest meie ümber.

Fotol on inimese rangluud ning vasesulamist rõngassõlg. Pildi jäädvustas detektorist, kes otsingute käigus Võrumaal ootamatult leidudele sattus. Mõistes kiiresti, et tegemist on matusega, võttis ta ühendust arheoloogidega ning jättis leiukoha puutumata. Leidude olemus ning paiknemine maastikul viitavad, et tegemist on kesk- ja/või uusaegse külakalmega. Nüüd on oluline, et leiupaik saaks kaitse alla ning põnevat pärimuslikku ja arheoloogilist teavet kandev paik säiliks tulevastele põlvedele.

 

Autor: MUINSUSKAITSEAMET
Viimati muudetud: 12/02/2026 08:49:39