Küsitlus

Kas oled kaalunud koju päikesepaneelide soetamist?

JÜRI VARIK: haldusreformist viis aastat hiljem

Sageli kuuleme, et eestlane olla on uhke ja hää. Vähem kuuleme aga seda, et eestlastena tahame austada oma maad, kodukohta, kultuuri, emakeelt, kombeid ja oma inimesi. Eriti paistab see silma, kui nii riigikokku valitud rahvaesindajad kui riigikogu poolt paika pandud valitsused unustavad, et mistahes reformide või tegevuste ettevalmistamisel peab endile teadvustama, et meie maarahva kultuur on alati olnud kodu- ja perekeskne, oma elukohale, selle loodusele ja nendega seotud toiminguile keskenduv.

Vastavate eripäradega seotud traditsioonid ja oskusteave ongi see, mis on põliskultuurina põlvest põlve edasi kandunud ning inimeste elule mõtte ja väärtuse andnud. Nendest põhimõtetest tulenevalt on kujunenud külad, seejärel vallad ja kihelkonnad, on meie esivanemate poolt rajatud koolid, rahvamajad jne. Hando Runnel on öelnud: „Kultuur on kõigepealt kodu, see on vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal omas kodus on“. Kui kohalik loodus ja kultuur inimese jaoks ei kõnele, siis ei saa ta seda oma hinges hinnata, hoida ja armastada. Just kohalike eripäraste väärtuste, tavade ja teadmistega täidetud omanikutunne loob nii täiskasvanuile kui lastele põliskultuurilise eneseteadvuse.

Kahjuks on Eesti taasiseseisvumisest alates Eestimaal millegipärast kombeks saanud, et paljusid valdkondi juhivad või võtavad nende valdkondade teemadel sõna inimesed, kellel puudub kompetents kõnesolevas valdkonnas. Filosoofiadoktor Valdo Ruttas on selliseid igas valdkonnas ennast kõiketeadvateks arvamusliidriteks sättivaid inimesi nimetanud „jada-inimesteks“, kellele reeglina teiste arvamused ei lähe kuidagi korda. Ühe ilmeka näitena võiks siinkohal tuua 2017. aasta lõpus teoks saanud niinimetatud haldusreformi, mida kavandati vähemalt 20 aastat, kuid mille hapusid vilju on paljudes omavalitsustes juba maitsma hakatud.

Ettevõtjana nägin juba 2000. aastal ohtusid, mis võivad kaasneda kavandatud haldusreformiga. Nii avaldas ajaleht Koit 17. juunil 2000 murettekitava loo „Läbimõtlemata reformid võrduvad vundamendita maja ehitamisega“ ja mõni päev hiljem ajaleht Valgamaalane pikema loo „Mida taotleb haldusreform?“. Pidasin väga oluliseks, et riigivõim teadvustaks kõigil tasanditel regionaalpoliitika olulisust. See tähendab, et oluliste otsuste tegemisele eelneb analüüs, kuidas haldusreformiga kavandatavad eesmärgid tegelikult mõjutavad Eesti maaelu, meie eripalgeliste regioonide arengut.

Kogu teadliku elu oli ja on minu nägemuses oluline, et riigil oleks selgepiiriline arusaam maaelu arengust ja regionaalpoliitikast. Maaelu ei ole asi iseeneses, vaid Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise üks peamine garant. Meie igapäevased otsused peavad lähtuma eesmärgist pärandada järeltulevatele põlvedele maa ja riik Virust Võruni ja Peipsi rannast Ristnani, kus räägitakse eesti keelt emakeelena ja kus säilib traditsiooniline külaelu. Riik peab olema mõistev, küllaldaselt paindlik ja hooliv, et märgata ning aidata Eesti erinevaid piirkondi ja nendes elavate inimeste vajadusi.

Juba esimeste valitsuse tasandil avaldatud haldusreformi käsitlevate materjalide hulgas märkasin paari ettevõtlusega seotud ohtu. Ka leidsin, et haldusreformi elluviimisel peaks ääremaa vallavanema kohal istuma vanajumal ise, et mitte millestki ettevõtluse areng ja inimeste heaolu tõus välja imeda.
Hämmastav oli lugeda 2013. aasta kevadel regionaalministri valitsemisala infolehest „Haldusreformi eesmärke“, milleks oli:

1. Peatada maapiirkondade tühjaksjooksmine.
Juba enne 2017. aastat liitunud valdades oli suurenenud väljaränne. 2005. aasta valimiste järel liitusid Türi linn, Türi vald, Oisu vald ja Kabala vald. Juba esimese kaheksa aastaga vähenes elanike arv 1538 elaniku võrra. Meenutan ka ajalugu. Näiteks 1922. aastal oli hiljutise Mõniste valla territooriumil kolm valda: Mõniste vald pindalaga 94,2 km² ja 1585 elanikuga, Saru vald 65,8 km² ja 894 elanikuga ning Vastse-Roosa vald 28,1 km² ja 405 elanikuga. 1. jaanuaril 2013 elas kunagise kolme väikese valla asemele loodud Mõniste vallas kokku ainult 952 elanikku.

Ka nüüd näitavad ametlikult avaldatud andmed, et maapiirkondade elanikest tühjenemine ei ole peatunud. Nii on ajavahemikus 01.01.2017-01.01.2021 lahkunud Antsla vallast 324, Rõuge vallast 679, Võru vallast 541, vahemikus 01.04.2018-01.01.2021 on Põlva vallast lahkunud 638 elanikku jne.

2. Omavalitsussüsteemi korrastumine, mille käigus tekivad võrreldava suuruse ja võimekusega üksused. Kohalikus volikogus ja kohalikel valimistel otsustatakse rohkem küsimusi, mis inimeste reaalset elukvaliteeti mõjutavad, kaugemal elavatel inimestel tekib parem ligipääs lähima tõmbekeskuse teenustele. Teenuse kvaliteet keskuses ja tagamaal ühtlustub, kvaliteet paraneb.
Kohe kuidagi ei saa nõustuda, et valla keskusest kaugemal elavatel inimestel paraneb teenuste kättesaadavus ja kvaliteet. Rõhutatakse, et üha rohkem kasutatakse e-teenuseid, kuid unustatakse, et äärealadel on piisavalt kohti, kus eriti eakatel inimestel pole võimalik e-teenuseid kasutada kas internetilevi, vajaliku tehnika või oskuste puudumise tõttu. Ka on küsitav, kuidas on paranenud vallakeskuse külastamine, kui peale liitumist on vallamaja kaugus varasema mõne kilomeetri asemel pikenenud kuni 40-50 kilomeetrini. Ilmekas näide Pärnu linnast, kus näiteks Kivaste, Kastna jne küladest Pärnusse on 40-50 kilomeetrit. Võib ju väita, et osavalla keskuses saab ka mured lahendada, aga kas ikka kõiki probleeme saab? Ka Keema, Udsali, Päka või Piusa külast on Võrus asuvasse vallamajja kordades pikem teekond, kui omal ajal Sõmerpalu või Orava vallamajja.

3. Tugevneb omavalitsuste ja kogukondade vaheline koostöö.
Praktika on näidanud, et mida suurem omavalitsus, seda tagasihoidlikumaks jääb reaalne koostöö omavalitsuste ja kogukondade ehk külaseltside vahel. Enne valdade liitmist Tartu- ja Jõgevamaal korraldatud uuringute põhjal sai kõigis valdades näha, kui tihe oli külade ja vallavalitsuse vaheline koostöö. Ka kinnitati, et mistahes mure korral on isegi vallavanem kohal ja aitab probleeme lahendada. Inimesed tundsid vallaametnikke ja vallaametnikud teadsid oma valla territooriumil iga talu, ettevõtjat, kohalikku teed jne. Nüüd olen mitmetes omavalitsustes kuulnud, et nad pole peale valdade liitmist vallavanemat ega isegi asevallavanemaid näinud.

4. Juhtimiskulude osakaalu vähenemine eelarves.
Valdade liitmise üheks eesmärgiks oli ka juhtimiskulude vähenemine. Juba selle eesmärgi sõnastus oli küsitavusi tekitav. Nii sai statistikast teada, et enne 2017. aastat liitunud valdades suurenesid juhtimiskulud võrrelduna liitunud valdade kõigi juhtimiskuludega enne liitumist näiteks ühinenud Türi vallas 11,2 % , Põlva linna ja valla ühinemisel 11,3 %, ühinenud Anija vallas 11,3% jne.
5. Omavalitsus ühtib suures osas seal elavate inimeste toimepiirkonnaga ning suudab luua lahendusi ka ettevõtluskeskkonna arendamiseks.
Võru- ja Põlvamaaga väga tihedalt seotud inimesena saan ainult küsida, milles seisneb näiteks endises Sõmerpalu vallas Keema, Udsali või Haidaku küla toimepiirkonna ühtsus näiteks endises Vastseliina vallas asuva Loosi, Kündja või Viitka külaga?

6. Paraneb investeerimisvõimekus.
Huvitav on teada, et enne haldusreformi avaldatud info põhjal oli 2016. aasta omafinantseeringu võimekus ühe elaniku kohta näiteks 1530 elanikuga Mooste vallas ligi 90 eurot, 5250 elanikuga Räpina vallas ligi 75 eurot, 1670 elanikuga Laekvere vallas koguni 151 eurot, siis praeguse interneti arengu juures osutus võimatuks investeerimisvõimekuse kohta andmete saamine.

Ettevõtjana sooviksin teada saada kasvõi ühe põhjuse, miks peaksin rajama ettevõtte näiteks Kurenurme, Vaabinasse, Kangstisse, Jüriööle, Linnamäele, Oravale, Niitsikule jne jne. Tahan sellega väita, et eriti keskustest eemale jäävates külades on märgata ääremaastumise suurenemist.

7. Tekivad suhteliselt sarnase võimekusega omavalitsused.
Haldusreformi üheks tingimuseks oli vähemalt 5000 elanikuga omavalitsuste moodustamine. Nii sunniti liituma alla 5000 elanikuga omavalitsusi vaatamata sellele, et vallad olid väga edukad nii investeeringute, teenuste pakkumise kui spordi ja kultuuri vallas. Näitena saaks tuua Tähtvere valla. Väga põgus tutvumine näitab, et tänasel päeval on üpris palju omavalitsusi, kus elanike arv jääb kaugele 5000st. Saab ainult küsida, kuidas võrrelda ca 23 150 elanikuga Rae valla või 24 650 elanikuga Saue valla võimekust näiteks 2849 elanikuga Setomaa valla, 4222 elanikuga Antsla valla või 4880 elanikuga Rõuge valla võimekusega?

Kindlasti huvitab paljusid küsimus: miks ühinenud valdadest elanikud lahkuvad? Põhjuseid pole raske leida. Peamiseks põhjuseks on teenuste pakkumise kontsentreerumine keskustesse. Äärealade elanikel tuleb teha märkimisväärselt suuremaid kulutusi teenuste kättesaamiseks ja seega on mõistlikum lahkuda kodukohast. Veelgi suuremateks probleemideks on:
1. pole täidetud valdade ühinemisel sõlmitud lepingulisi kohustusi,
2. riik on valdadele pannud lisakohustusi, milliste täitmiseks raha pole eraldatud,
3. juhtimine on muutunud poliitiliseks ja kaugenenud inimestest,
4. üha enam annab tunda, et valitsust ei huvita omavalitsuste toimetulek ja valitsus ei adu, et haldusreformi tulemusena ebavõrdsus omavalitsuste tulubaasi osas suurenes.

Üha sagedamini kuuleme maapiirkondades kaupluste, koolide, raamatukogude ja rahvamajade sulgemisest, väikeettevõtete ja sideasutuste tegevuse lõpetamisest, arstiabi kättesaadavuse raskenemisest.

Kahjuks ei saa nüüd, viis aastat hiljem, ka parima tahtmise juures nõustuda sellega, et suurvaldade moodustamisega lahenesid automaatselt kõik või enamus valdade haldussuutlikkusega seotud probleemidest ning oluliselt paranesid elanikele osutatavate teenuste kättesaadavus ja kvaliteet. Täna saame ainult tagantjärele tunnistada, et kaasaja nõuetele vastava haldusreformi läbiviimiseks ei suudetud või ei tahetudki enne tegudeni asumist teha vajalikke uuringuid ja analüüse ning sellekohaseid põhjalikke ja sõltumatute ekspertide poolt tehtavaid uuringuid pole siiani isegi silmapiiril terendumas.

Ainult tõmbekeskuste baasil suurvaldade moodustamisele orienteeritud tegevust ei saa kohe kuidagi nimetada Eestimaa tasakaalustatud majanduselu edendavaks haldusreformiks. Teadaolevate materjalide põhjal saab kõvasti reklaamitud haldusreformi parimal juhul nimetada Eestimaa territoriaalseks ümberjagamiseks. Jäeti kaardistamata, mida kujutab, millised tegevused ja kohustused, millised rahastamismudelid jne sisalduvad riigireformis, omavalitsusreformis ja haldusreformis, ühes või teises reformis. Ei püütud isegi kaardistada ning avalikustada haldus- ja omavalitsusreformi lähtekohti.

Kokkuvõtteks saab öelda, et haldusterritoriaalse reformi tulemusel ei vähenenud maalt väljaränne, vaid väljaränne suurenes. Ilmselt oli see ka reformi korraldajate salajane eesmärk. Kui pole inimest, pole ka probleemi valitsuse jaoks.

Mis teha, aga meie riigis unustatakse, et ühiskonna keskmes on INIMENE. Unustatakse ära, et igasugune tegevus, mis toimub inimeste tervise, vabaduse ja väärikuse, kultuuri, looduse (elukeskkonna) arvel, on vääritu ja võõrandub – pöördub iseenda vastandiks, muutub nende süsteemide loojatele ning mahitajatele vaenulikuks jõuks.

 

Autor: JÜRI VARIK, mees metsast
Viimati muudetud: 26/01/2023 08:43:10

Lisa kommentaar