Äsja ilmunud Eesti Konjunktuuriinstituudi raport tõestab ilmekalt – Reformierakonna juhitud koalitsioon ei ole oma tööga hakkama saanud. Kui aasta tagasi pidas 50% ettevõtjatest valitsuse majanduspoliitikat ebausaldusväärseks, siis täna on see näitaja juba 87%. Halvenenud on sisuliselt kõik olulised näitajad: välisinvesteeringute keskkond, äritegevuse takistused, ühiskondlik ebavõrdsus ja infrastruktuuri mahajäämus.

Eelarvesse on tekkinud kahe miljardi euro suurune puudujääk ning valitsus üritab seda täita kõige kaitsetumate elanikkonnarühmade arvelt. Kuid raha ei saa leida sealt, kus seda pole ning seetõttu püstitab Eesti rekordeid majanduslanguse kiiruse ja kestuse poolest. IMF-i raporti järgi on Eestist saanud suurima majanduslangusega riik Euroopas. Maailmas hoiab Eesti majanduslanguse kestuse poolest teist kohta – esikohal on Haiti.

Vaeste inimeste hulk kasvab
Järgmise aasta riigieelarve jätkab senist valitsuspoliitikat – raha üritatakse endiselt ära võtta kõige vaesematelt, maksutõusud mõjutavad enim haavatavamaid elanikkonnarühmi. Niinimetatud „julgeolekumaks” võtab keskmise pensioni saajalt 15 eurot kuus, samas tunnistas rahandusminister Jürgen Ligi riigikogu debati käigus, et kogutud raha ei lähe julgeolekusse, vaid lihtsalt haihtub eelarveaugus. 1. juulist jõustuv automaks sunnib maapiirkondade elanikke loobuma autodest, mis põhjustab veelgi suuremat rahvastiku väljavoolu küladest linnadesse. Koalitsioon kärbib sotsiaalvaldkonda: üliõpilased jäävad stipendiumideta, üksikud pensionärid toetuseta ja töötud ravikindlustuseta.

Järgmisel aastal jätkub riigi lahkumine regioonidest. Väheneb Ida-Virumaa toetus, ehitamata jääb Haapsalu raudtee, riigiasutusi viiakse maakonnakeskustest välja. Näiteks Pärnu linna tabab mitu valusat lööki: siseminister plaanib lõpetada Paikuse politseikooli tegevuse, haridusminister võtab ülikoolidelt regionaalkolledžite toetuse ära, seades ohtu Tartu ülikooli Pärnu kolledži tegevuse.

Lõpetatud on investeeringud Via Balticasse – Keskerakonna valitsuse poolt planeeritud teelõigud ehitatakse küll valmis, kuid uusi investeeringuid plaanis pole. Via Baltica jääb kaherealiseks vähemalt aastani 2050.

Järgmisel aastal kaotavad eranditult kõik riigivalitsemise valdkonnad – haridus, siseturvalisus, meditsiin ... Äsja ei suutnud meditsiinitöötajate esindajad tööandjate ja riigiga järgmiseks aastaks kokkuleppele jõuda. Valitsus tõstis arsti visiiditasu neli korda, kuid teatas seejärel, et järgmise nelja aasta jooksul meditsiinisektori palgad ei tõuse, hoolimata jätkuvalt kõrgest inflatsioonist. Arstid pöördusid riikliku lepitaja poole lootuses leida kompromiss, kuid Eesti Arstide Liidu esindaja sõnul ollakse valmis streigiks.

Pankade kasumimaks aitaks
Riigieelarve täiendamiseks on mitmeid tõhusamaid viise kui pensionäridelt või tudengitelt viimase raha äravõtmine või meditsiinisektori kärpimine. Näiteks võiks pankade ülikasumite maks tuua järgmisel aastal riigieelarvesse 400 miljonit. Vaid kümnendik sellest summast võimaldaks tõsta õdede ja arstide palku 4%. Pankade maksustamine ei ole klassivõitluse element. EURIBOR-i tõusu tõttu on pangad Eestis muutunud kasumlikumaks kui kasiinod, kuid peaaegu kogu pankade tulu liigub otse Skandinaaviasse. Huvitav on, et laenuintressid Eestis on endiselt kõrgemad kui Rootsis – kuigi Eesti klientide maksekäitumine ei jää Rootsi klientide omale alla.

Läti ja Leedu on juba kehtestanud pankade ülikasumite maksu ning taganud oma riikide majanduskasvu, kuid Eesti valitsus keeldub seda tegemast. Pole üllatav, et Eesti majanduslangus on Euroopa suurim. Endine peaminister Kaja Kallas lubas pankasid maksude eest kaitsta ja koalitsioon lükkas oktoobris taas tagasi Keskerakonna esitatud pankade ülikasumite maksustamise eelnõu. Reformierakonna lubadustest on see ilmselt ainus, mis on täidetud. Täitmata jäid kõik ülejäänud: pensionide tõus 400 euro võrra nelja aastaga, õpetajate palkade tõus, neljarealiste maanteede ehitamine ... Rahandusministri sõnul ei saanud ta valimislubadusi täita Putini rünnakute tõttu, kuid pankade jaoks olid need rünnakud siiski kergesti tõrjutavad.

Riigisektori olematud kärped
Pankade ülikasumite maks ei ole kaugeltki ainus samm, mis aitaks Eesti majandust august välja. Näiteks riigisektori efektiivsuse tõstmine võiks riigieelarvele aastas säästa 300 miljonit eurot ja võimaldaks riigil loobuda kõige valusamatest finantsotsustest. Ühe ametniku aastapalk maksab riigile umbes 50 000 eurot, kuid ministeeriumid ei kiirusta personali vähendamisega. Näiteks plaanib kultuuriministeerium järgmisel aastal koondada vaid ühe ametniku. Võrreldes sellega, et teatrite ja muuseumide eelarveid kärbitakse 4–5% ulatuses, tundub selline ministeeriumi „säästmine” pehmelt öeldes silmakirjalik.

Riigiaparaadi tõhususe tõstmine on võimalik ainult uute tehnoloogiliste lahenduste abil, kuid Eesti riigisektor on Euroopa liidus tehisintellekti investeeringute osas tagantpoolt kolmandal kohal. Rahandusminister Jürgen Ligi, kelle ministeerium on kehtestanud mitmeid uusi makse (sealhulgas „julgeolekumaksu“), vastas minu päringule, et rahandusministeeriumis järgmisel aastal automatiseerimist ei plaanita ja ühtegi ametnikku ei koondata. Jürgen armastab teisi kokkuhoiule õpetada, kuid ise selles valdkonnas suuri pingutusi ei tee. Koondamisi ei plaani ka majandusministeerium, kes eelistab raha säästa hoopis välisinvesteeringute kaasamise programmide pealt.

Terviseminister Riina Sikkut, kes ei leidnud raha arstidele ja medõdedele, vastas minu päringule ja selgitas, et tema ministeerium kavatseb järgmisel aastal kokku hoida igal võimalikul viisil. Lisaks otsusele mitte tõsta meditsiinitöötajate palku vähendatakse mitmete sihtprogrammide rahastamist. Näiteks vaimse tervise programmide pealt õnnestub kokku hoida lausa 70 000 eurot (umbes ühe ametniku palk). Kärpe alla lähevad ka vaktsiinikahjustuste fondi väljamaksed, geneetilised uuringud, kulutused meditsiiniseadmetele ja palju muud. Kärpimisest pääsesid vaid ministeeriumi ametnikud ise. Loomulikult ei ole üllatav, et tervishoiu automatiseerimist personaalmeditsiini näol minister ei plaani.

Läbipaistmatu eelarve
Keskerakonna fraktsioon on teinud riigieelarvesse sisulisi muudatusettepanekuid, kuid ei pea olema selgeltnägija, et nende kurba saatust ennustada. Muudatusettepanekuid riigieelarvesse teha ei ole aga nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Ja põhjus pole selles, et keegi ei jaksaks 700-leheküljelist eelnõud läbi lugeda, vaid selles, et sealt vastu vaatavad andmed on tihti puudulikud või isegi valed.
Vaid ühe näitena toon regionaalministri Piret Hartmanni vastuse minu päringule, kus ta selgitas, et tema ministeeriumi suurim kärbe on ühistranspordi dotatsiooni vähendamine kuue miljoni euro võrra aastas. Põhjaliku arutelu käigus selgus, et reaalselt ühistranspordi dotatsioon hoopis suureneb kahe miljoni võrra, kuna valitsus on leppinud kokku, et igal aastal pannakse sinna raha juurde. See kokkulepe pole riigieelarves kajastatud. Küsimus pole siin isegi selles, kuidas juhtus nii, et tasuta ühistranspordist loobudes läks see kuluartikkel riigi jaoks hoopis kallimaks. Küsimus on selles, kuidas vähemteadlikud riigikogu liikmed saavad teha muudatusettepanekuid olukorras, kus riigieelarve read ei peegelda reaalset seisu.

Teine eelarve läbipaistvuse probleem on see, et väga suured summad on sageli lahti kirjutamata. Kui riigikogu liige soovib teha ettepaneku näiteks rongidotatsiooni suurendamiseks lennuliinide arvelt, siis sellist võimalust ei pruugi tal olla, kui vastavad read on kõik koos ühe ühistranspordi dotatsiooni all. Keskerakonna fraktsioon on algatanud eelnõu, mille kohaselt peab eelarves detailselt lahti kirjutama kõik kuluread, mille summa ületab 500 000 eurot. Põhiseaduse järgi peab riigieelarve sisaldama kõiki kulusid ja tulusid ning riigikogu liikmetel peab olema võimalus neid ridu muuta. Täna seda võimalust ei pruugi olla ja sellele põhiseaduslikule vastuolule on tähelepanu juhtinud näiteks õiguskantsler.

Eelarve läbipaistvuse suurendamise asemel on valitsus otsustanud minna hoopis teist teed. Uue baasseaduse järgi jääb ministritele võimalus eelarvevahendeid jooksvalt ümber jaotada. Teisisõnu, kui riigikogu liige suudabki teha muudatusettepaneku ja see imekombel läheb läbi, siis järgmisel päeval võib minister vahendeid uuesti ümber mängida. Sisuliselt ei ole parlamendil riigieelarve menetlemisel enam mingit sisulist rolli ning valitsus saab riiki juhtida dekreetide kaudu. Arvestades tänase valitsuse võimekust, on selge, et see on Eesti majandusele surmaotsus.

 

Autor: ANDREI KOROBEINIK, riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees (Keskerakond)
Viimati muudetud: 07/11/2024 08:36:03