Küsitlus

Kuidas mõjutas sind viimane elektriarve?

Viimased uudised:

JÜRI VARIK: olukorrast Eestis

Saabunud on 2025. aasta, mao aasta. Milline saab see aasta olema? Eks iga inimene näeb seda isemoodi, oma informeerituse, majandusliku olukorra ning Eestimaa austamise ja pühaks pidamise tasemelt.

Kui vaadata meie riigi arenguid ilma komplektset ja olematut tervikpilti nägemata, näib see areng justkui seeria eraldiseisvatest etappidest, kus mingid muutused toimuvad suuresti isoleeritult ja rahvale tulevikust ilusaid pilte maalides. Tegelikult on aga tegu peenekoelise, omavahel läbipõimunud süsteemiga, mis talletab avalikkuse eest saladuses hoides meie riigi funktsioneerimist, muutumist, arengut, stagneerumist, degradeerumist ja võimalikku hukku.

Kui vaadata eeltooduid riigi funktsioneerimise faase eraldiseisvalt, ilma tervikliku ja sidusa pildita, jäävad paljud praegust olukorda kajastavad põhjuste ja tagajärgede seosed märkamata ning eksitakse ka üldise protsessi mõistmisel. Kahjuks tänases Eesti ei pööra president, riigikogu, õiguskantsler ja ammugi mitte valitsus tähelepanu sellele, et riigi toimimise mõnes faasis tehtud vead avalduvad sageli alles järgmistes etappides ja seega ei peeta vajalikuks isegi analüüsida mistahes vastuvõetud seaduse või planeeringu kaugemale ulatuvaid tagajärgi.

Vaadates tänases Eestis toimuvat, süveneb paljudes inimestes üha enam mulje, et meie riik on oma tegevuses suuresti unustanud igapäevased kohustused tasakaalu, põhiseadusest tulenevate kohustuste täitmise, elanikkonna elukvaliteedi, kodanike seisukohtadega arvestamise, rahvuskultuuri, maaelu ja kõige olulisema, Eesti looduse hoidmisel ja kaitsmisel.

Riigi majandamise edukamaks muutmise, seega ettevõtluse, maaelu ja elanike elukvaliteedi parandamiseks vajalike kiirete, innovaatiliste ja loodussäästlike tingimuste loomise asemel on meie riik jõudnud degradeerumise faasi.

Mida see tähendab?
Aga seda, et meie riigi toimimise võimekus laguneb, et meie riigis kasvab sisemine vastuolu, püsiva koostöö asemele tekivad konfliktid, institutsioonide töökindlus väheneb, inimeste usaldus riigi ja ametkondade vastu langeb. Eeltoodu kinnituseks saab tuua näiteid riigi poolt algatatud eriplaneeringute ja keskkonnamõjude hindamise avalikelt aruteludelt, kus uuringuid läbi viivad ametkonnad peavad täitma kõrgemalt poolt tulevaid suuniseid ega arvestata kohalike olude, looduse ja inimeste tervise kaitsmise, kohalolijate teadmiste ja ettepanekutega.

Kas keegi riigikogus või valitsuses on mõelnud kõige mustemale stsenaariumile? Ehk sellele, kui meil on riigi edukaks toimimiseks vajalikud materiaalsed ja inimlikud ressursid, moraal ja muud riigi toimimiseks vajalikud vahendid sisuliselt otsakorral ning süsteem ei suuda enam taastada endist tasakaalu ja rahva usaldust ega luua uut stabiliseerivat struktuuri – et siis pole välistatud riigi pankrot või hukk.

Alljärgnevalt pööran tähelepanu ainult mõnele olulisele varjatud põhjusele, mis on juba põhjustanud riigi toimimise võimekuse langemise.

Nagu olen maininud, ei avaldu paljud protsessid kohe. Siinkohal ei hakka kajastama neid protsesse, mis on nähtavad. Kes vähegi jälgib meie riigis toimuvat ja omab ka mõtlemisvõimet, näeb, et ühes etapis külvatud seemned tärkavad alles järgnevas – heas või halvas mõttes.

Näiteks võib tuua
1. Haridussüsteemi puudujäägid (õppekavad, õpetajate ettevalmistus, rahastus, maakoolide ja kutsekoolide sulgemine, hariduse devalveerumine, hobiringide mitte piisav rahastamine jne) võivad küpseda aastaid, enne kui kasvab peale põlvkond, kes ei ole saanud piisavat ettevalmistust ühiskonnaelus või majanduses hakkama saamiseks.

2. Majanduse struktuurne sõltuvus (näiteks odavtööjõud, tooraine allikad, regionaalpoliitika) ei pruugi varases „arengufaasis“ tagasilööke põhjustada, kuid kriisiolukorras võib see muutuda eksistentsiaalseks ohuks.

3. Demokraatlike institutsioonide mandumine (kui muututakse formaalseks, kaotatakse osalusmehhanismid, lubatakse korruptsioonil levida) võib esmalt näida ohutu või isegi kasulik lühikeses perspektiivis, kuid pikas vaates õõnestab usalduse, legitiimsuse ja vastutustunde langus kogu riigi toimimise alustalade purunemist.

Seega on tervikpildi hoidmine ülioluline. Kui tervikut ei nähta, on oht, et „tulekahjusid kustutatakse“ vales kohas või valel ajal ning süsteem tervikuna liigub vaikselt õõnestumise ja degradeerumise suunas.

Ka on riigi eduka toimimise üheks alustalaks sidusus, mis tähendab, et indiviid, perekond, kogukond, omavalitsus, riik ja rahvusvaheline tasand on omavahel toimivas suhtluses. Näiteks kui riik näeb ette suurprojekti, tuleb küsida kohalike kogukondade arvamust ja nende arvamusega peab ka arvestama.

Meil kiputakse unustama, et eduka riigi toimimise aluseks on ka see, et:
1. igal indiviidile on vaja tagada eneseteostuse võimalused ja isiklik vastutus,
2. kogukonnal on elujõuline kultuur,
3. riigil on stabiilsust ja turvalisust tagav õiguskord, rahvusvahelisel tasandil üleilmne koordinatsioon ja reeglid,
4. nii ametnikel, juhtidel kui inimestel on moraalne õigus ja moraalne vastutus. Kuna meil on seadustega väga puudulikult sätestatud presidendi, riigikogu liikmete, valitsuse liikmete ja riigiametite ning -firmade juhtide materiaalne ja isegi moraalne vastutus, siis paraku meie riigis süveneb eriti poliitikute, valitsuse ja ametkondade juhtide moraalitus, millega kaasneb ka üha süveneb usaldamatus riigi institutsioonide vastu,
5. oluline on ka kultuuriline eneseteadvus, mis tagab kohalike traditsioonide, keele ja looduse hoidmise ning kogukondade eneseväljenduse ja huvide kaitsmise ning koos sellega moraalse toe, sest kogu riigi edukas toimimine ongi meie kõigi ühine asi ja mitte ühegi teise riigi asi.

Siinkohal ma ei piirduks formaalse ehk moraalse õiguse kajastamise kirjeldamisega, kuna see tuleneb meie põhiseadusest, valimisseadustest ja paljudest rahvusvahelistest õigustest (näiteks põlisrahvaste maad ja õiguseid kaitsvad) ja hartadest.

Oluliselt murettekitavam on moraali toimimise lakkamine, mis väljendub selles, et teatud hulk eelkõige võimul ja teistel juhtivatel kohtadel olevaid inimesi hakkab riigis teadlikult või enesepettuse kaudu „kaasa mängima“ ehk meie riigile mitte sobivate või kahju tekitavate otsuste või tegevuste puhul end välja vabandama või oma tegevust õigustama. On selge, et sellise tegevusega kaob moraalne filter.

Elu on näidanud, et ametnikest, poliitikutest, ärimeestest, ajakirjanikest ja ka valijatest võivad saada omakasu püüdvad, valest läbipõimunud, väärituid tegusid heaks kiitvad tegelased, kes lasevad asjadel minna aina madalamale. Elu on ka näidanud, et meil üha enam süvenev formaalne valimissüsteem või parteide registreerimise kord ei taga iseenesest demokraatiat ega moraalset tulemuslikkust. Kui moraalne selgroog nõrgeneb, kui hääletamine võib muutuda pelgalt vormitäitmiseks, kui hääli ostetakse või e-häältega manipuleeritakse ning eriti olukorrad, kus valijatele antakse katteta lubadusi või pisikest meelehead, et sel viisil neid kaasa mängima tõmmata kas ajutise rahu saavutamiseks, isikliku või erakonnale parima valimistulemuse saavutamiseks või lihtsalt isiklikku kasu saamiseks.

Allakäiku on raske ümber pöörata
Sellise tegevuse tagajärjeks on riigi, aga ka kohalike omavalitsuste stagneerumine või koguni sügav allakäik, mida on hiljem äärmiselt raske ümber pöörata. Ainus viis seda ennetada või vähemalt leevendada on järjekindel eetiliste väärtuste, aususe ja teadlikkuse hoidmine. See võib toimida ainult siis, kui leidub kriitiline mass inimesi ja institutsioone, kes tõesti praktiseerivad neid väärtusi, riskides seejuures ka isiklike ebamugavuste või repressioonidega.

Kokkuvõtteks saab öelda, et ainult siis, kui nii valijate kui valitute ehk eelkõige presidendi, riigikogu ja valitsuse liikmete, kohalike omavalitsuste juhtide, riigiametite juhtide ja ametnike vabadus ning vastutus on lahutamatud, saame tagada, et demokraatia ei muutuks näiliseks või manipuleeritavaks, vaid et see kannaks riigi ehk ühiskonna tegelikke huve ja toetaks ühiseid väärtusi.

 

Autor: JÜRI VARIK, mees metsast
Viimati muudetud: 23/01/2025 08:44:25

Lisa kommentaar