Küünlapäev Emajõelinnas ehk 105 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest





Nagu juba aastaid, korraldavad rahvuslikud jõud 2. veebruari keskpäeval Taaralinnas kõnekoosoleku Tartu rahulepingu sõlmimise puhul. Kahjuks vaikib peavoolumeedia aastaid sellest üritusest ja seekord ei tulnud isegi politsei vaatama-kuulama, miks Petseri- ja Ingerimaa lipud seal lehvisid ning mida mikrofonisse puhuti.
Ilm polnud seekord kõige karmim ja huvilisi võinuks rohkem kohal olla, aga oli nagu oli. Lipuehtes sündmuspaik ja väärikalt kaunistatud Jaan Poska mälestussein ootasid külalisi. Et me ei unustaks, mida tähendab Tartu rahuleping meile ja maailmale, juhtis sellele tähelepanu Eesti, Gruusia, Jaapani, Läti, Moldova, Soome ja Ukraina territoriaalset terviklikkust toetav plakat. Koguneti Petseri kloostrikellade helina ja isamaalise muusika saatel. Siis see ürituse eestvedaja Rein Kochi avasõnadega laual seisnud Petserimaa väikese lipu tagant algaski. Ta meenutas naaberriigi juhi ähvardusi Eesti suunas 105 aastat tagasi, et see rahuleping on ajutine, ja näpunäiteid verise tasumistunni teostamiseks.
Läbi aegade on selle ürituse eestkõneleja olnud Isamaa juhtpoliitik Tõnis Lukas. Nii ka seekord. Ta on vankumatu Tartu rahulepingu toetaja ja sellesuunalisele riigireeturlikule tegevusele vastuhääletaja. Seekord juhtis Lukas tähelepanu meie püha Eesti Vabariigi enama austamise vajadusele. Et meie riiki mõnikord juhib diktaator või kollaborant või koguni mitte kõige suurema asjatundlikkusega riigimees, selles pole süüdi Eesti, vaid need tegelased ise. Tuleb kõrgel hoida Eestit ja tema imelist vabariiki, mis meil kunagi õnnestus luua, kaitsta, kaotada ja uuesti luua!
Kohal oli petserlanna Undina Matteus, kes on tulihingeline oma maakonna ja oma sealse kunagise kodu ja kooli kaitsja. Ta tänas neid, kes mõtlevad siinpool ajutist kontrolljoont tema kodumaakonna peale ega lõpeta enne, kui Eesti Vabariik on taasühendatud oma ajutiselt okupeeritud ja annekteeritud idaaladega. Kõnelejate rivis olid veel Siim Hiedel, Raul Kivi, Ivar Künnapuu ja Indrek Särg. Kõik etteasted olid ühte väravasse: Tartu rahuleping on austamist väärt ja käed eemale need, kelle sõrmed sügelevad selle tähendust kahandama või koguni olematuks tegema!
Olin ka ise kohal ja ütlesin mõned sõnad. Tervitasin kuulajaid Petserimaa suveülikooli, Võru vabadusvõitleja Olev Kasaku ja Petserist pärit Eesti Rahva Muuseumi kauaaegse soome-ugri osakonna juhataja Mare Piho poolt. Tänasin võimaluse eest esineda ajaloolise rahumaja juures. Minu tänusõnad kuulusid Eesti Vabadusparteile – Põllumeeste Kogudele, kes seal järeljätmatult seda üritust heatasemeliselt juba aastakümneid järjepanu korraldab.
Mul endal oli võimalus 1988. aastal verekoerte, pritsimeeste survevoolikute ja võmmide kaitstud rahumaja piirata, kaaslastel aiateibad, mul magnetofon käes. Seekord meenutasin, et viis aastat tagasi ilmus artiklite kogumik „Sajand Tartu rahulepingut 1920–2020“. Mälu värskendamiseks tasub seda huvilistel, eriti aga poliitikutel mõnikord sirvida.
Kordasime siis vajadust Eesti merepiir viivitamata ennistada. See märgiti EV taastamisel rahvusvahelise mereõiguse järgi maha ja see küündis täpselt Soome lahe keskpaika, kus oli vastas sama õigusega meie hõimurahva merepiir (vaba avamerd kitsas lahes polnudki). Selline olukord kehtis 1993. aastani. Sel ajal käisid aga Saksa-Vene läbirääkimised Läänemere põhja Nord Streami gaasijuhtme rajamise teemal. Selle projekti käivitamisel võisid aga takistuseks kujuneda Eesti ja Soome territoriaalveed, kus ilma omaniku loata gaasitoru paigaldamine polnud mõeldav.
Küllap liigutati mingeid mõjutusvahendeid ja EV president, keda omaaegses põrandaaluses kirjanduses tunti ka agendinimega Nikolajev, tuli välja „suurepärase“ mõttega tõmmata Eesti merepiir kolm miili tagasi ja soovitada sama ka Soomele, kes seda millegipärast järgiski. Suur osa Euroopast ja Saksamaa langes nii gaasisõltuvusse Venemaast. Tore, et meie riigikogu on võtnud merepiiri taastamise päevakorda. Kuigi see nõuab vaid suletõmmet, pole sellega veel hakkama saadud.
Tartu rahulepingu juurde tulles teame, et idanaaber ei taha sellest midagi kuulda, sest see on häbiväärne ajaloomärk mitmemiljonilise Punaarmee kaotusest nende arvates olematule „kartulivabariigile“. Ometi püsib selle rahulepingu najal Eesti Vabariik, endiselt de jure territoriaalselt terviklik.
Üks Eesti rahvaliikumise turjal võimule jäänud eilse päeva poliitik rääkis tihti, et tema isiklikult soovis „Garbatšovi“ ja Jeltsiniga arutada Eesti-Vene loogilisemat idapiiri, aga ta tõugati protsessist eemale. Igal juhul soovis värvi vahetanud poliitik revideerida Jaan Poska juhitud rahudelegatsiooni 1920. aastal Tartu rahulepingus vormistatud idapiiri. Kindlasti polnud tal aimu, et selle piiri kirjeldasid kohalike olude järgi Petserimaa eestlased, setod ja venelased juba kaks ja pool aastat enne Tartu rahulepingu sõlmimist. Piiri kirjeldus vormistati enne 1. juulit 1917 Petseri vallamajas 73 volitatud isiku allkirjadega oma ametlikus pöördumises Eesti maanõukogu poole sooviga ühineda Eestiga. Paremini kui kohalikud ei suuda ükski võõras arvestada piiri otstarbekat kulgemist riigikaitselise valvatavuse, tõmbekeskuste, teedevõrgu ja looduslike tingimuste järgi.
Siinkohal võib väljendada hämmingut mõne kõrge tiitliga Eesti ajaloolase arusaama üle sellest piirist. Kas tasub valada pisaraid nende Ostrovi valla mõne vene küla Eestiga liitmise pärast, sest sealsete talupoegade õnnelik elu stalinistlikul kollektiviseerimisel ja jõukamate küüditamisel jäi ära?
Pole ülearune meenutada sedagi, et kommunistliku legendi järgi muudeti EV piire 1944. aasta suvel ja hiljem vastavalt „töörahva“ soovidele ja rahvusliku koosseisu järgi. Tasub mainida, et mitte üht selletaolist Venemaa kasuks koostatud dokumenti pole tänini arhiividest leitud. Küll on olemas Petserist ida pool asuva Vilo valla elanike soov olla Eesti koosseisus. Ühtlasi märkus selle kohta, et ENSV ajalehed ja riigiasutused said sel ajal võimudelt karmi käsu kõik Eestit eelistanud avaldused ja pöördumised jäljetult hävitada.
Elagu territoriaalselt terviklik Eesti ja Ukraina! Maha München, Teheran, Jalta ja Potsdam. Ei uuele Molotovi-Ribbendropi paktile!
Autor: ALDO KALS, Petserimaa sõber
Viimati muudetud: 06/02/2025 08:27:31