Kui sõjapõgenikud kolm aastat tagasi Eestisse tulid, kõneldi nendega vene keeles. Aegapidi on selgunud, et osa neist ei räägi isegi ukraina keelt. Eesti keelt õpitakse ja nooremad saavad sellest aru, kuid pikka eestikeelset juttu suudavad vähesed rääkida.

Läinud sajandil vene filoloogina Tartu ülikooli lõpetanud Astrid Org töötab projektijuhi töö kõrvalt ka sõjapõgenikega, olles MTÜ Eesti Pagulasabi kogukonnaprogrammi koordinaator Lõuna-Eestis.

Ta mäletab sõja algusest, et vabariigi sünnipäeva aktusel oli hirm ja küsimus, kas see ongi nüüd viimane. „Oli ikkagi tunne, et midagi peab saama teha ja peabki tegema, sest terve mõistus ja inimlikkus peavad võitma,” tõdes ta.

Esimest korda kohtus Org sõjapõgenikega MTÜs Saagu Parem, kui tema sealoleku hetkel saabus esimene bussitäis sõjapõgenikke. „Päriselt jõudis sõja õudus kohale, kui nägin, et emad olid laste kehad markeriga infot täis kirjutanud. Emad ise paistsid hoopis vanemad, kui väitsid end olevat,” meenutas ta.

Org sõnas, et loomulikult ei mõtle siia põgenenud ukrainlased ühtemoodi. „Kõigil on üldinimlik võime ellujäämise nimel kohaneda, sest elu on siin ja praegu ning põgenikud elavad siin tavalist elu. Kolm aastat tagasi mõtlesid nad, et mais, veidi hiljem mõtlesid, et jõuluks lähevad tagasi ja sedagi, et siinolek on ajutine. Kohtasin toona neidki, kes ütlesid, et tunnevad end nagu puhkusel. Mingil hetkel ei nimetanud inimesed enda tutvustamisel enam linna Ukrainas, kust nad tulid, vaid linna, kus elavad Eestis. Nende side kodumaaga pole katkenud, nüüd on neil kaks kodumaad,” rääkis ta.

Org märkis, et südames soovivad kõik tagasi koju, kuid järele mõeldes tõdetakse, et see pole enam nii lihtne.

„On neid, kellel polegi kuhugi minna, on neid, kes juba 2014. aastal sisepõgenikuna on mitu korda pidanud oma elu üles ehitama ja lihtsalt enam ei jõua. On neid, kes on rahul tööga, eesti keelt õppinud, lapsed lasteaias, koolis, huviringides. Elu on siin paigas ja pered kokku saanud, sest osa naisi lastega tulid juba Eestis töötanud meeste juurde. Elu Ukrainas oli ilmselt juba enne sõda turbulentsem ning inimesed hindavad siinset turvalisust ja muudki,” arutles Org.

Ta märkis, et koduigatsus on kõige suurem vanemaealistel. Kuigi nad on siin pereliikmetega, igatsevad ikka endist elu, oma aiamaad, sõbrannasid ja olukorda, kus nad ei sõltunud nii palju nooremast põlvkonnast. „Puuduva eesti keele ja digioskuste tõttu vajavad nad asjaajamisel kogu aeg abi,” tõdes Astrid Org.

Ukraina idaosa elanike emakeel on vene keel
Meid häirib vahel osa põgenike vene keeles kõnelemine avalikus ruumis ning seegi, et ukraina keelt kuuleb harva.

Org ütles, et suuremale osale idaukrainlastele on vene keel emakeel. „Vene keeles räägiti kodus, lasteaias, koolis. Ukraina keelt hakkasid nad õppima siis, kui poliitiline situatsioon riigis hakkas muutuma ja ukraina keelt ja kultuuri hakati uuesti esile tõstma. Paljud peavad end kakskeelseks ehk saavad hakkama võrdselt mõlemas keelest või siis kasutavad universaalset ukraina-vene kõnekeelt suržik’ut (cуржик). Keele ja meele vahele ma võrdusmärki ei paneks.”

Ta lisas, et see, kes näeb oma tulevikku Eestis, näeb eesti keele õppimisega vaeva. „Sageli kurdetakse, et õppisin kursusel, kuid kellegagi ei ole keelt praktiseerida. Meie tahame ruttu oma jutud ära rääkida ja võimalusel läheme vene või inglise keelele üle. Olen tänulik vabatahtlikele nii Võru- kui Valgamaal, kes keelekohvikus abiks käinud,” rääkis pagulasabi koordinaator.

Tema tuttavate ukrainlaste seas on neidki, kellega saab osaliselt eesti keeles suhelda. „Kuna põgenikud teavad, et oskan vene keelt, kipuvad nad vene keelele üle minema. Kes kolm aastat tagasi kohe eesti keelt õppima hakkasid, nende seas on eesti keele rääkijaid, aga kes jäid ootele ja arvasid, et äkki pole vaja, kaotasid keeleõppeks väärtuslikku aega. Noorematel lastel läheb eesti keele õppimine hästi, vanemate laste keeleoskus on õpetajate sõnul sageli seotud koduse hoiakuga. Kui vanem ise keelt ei õpi ja oluliseks ei pea, ei tule tulemust. Kui pere panustab, näiteks eraõpetaja võtmisega, võib tulemus olla kiire ja korralik, peab vaid tahtma,” rääkis koordinaator.

Ukraina noored pole varemgi silma paistnud tahtega eesti keelt õppida. Eesti saatis Krasnodarka kooli Krimmi eesti keele õpetaja 2002. õppeaastast 2014. aastani. Praegu Viljandis keeleõpetajana töötav Helle Aunap õpetas Krimmis kaks õppeaastat. Ta ütles, et kuigi õpiti meeleldi, siis kõigile eesti keel külge ei jäänud. „Andekamad omandasid rohkem ja abiks oli seegi, kui kodus keegi, enamasti vanaema, eesti keelt rääkis. Kuid eesti keelekeskkonna tegemistes osalesid kõik meeleldi,” kirjeldas õpetaja.

Aunap oletas, et Eestisse tulnud eesti juurtega noored räägivad eesti keelt ja tänapäeval võib Krimmis ehk paar-kolm inimest seda osata.

Astrid Org näeks meeleldi, et siia tulnud sõjapõgenikud võiksid üksteist rohkem toetada ja kokku hoida. Rõõmustava poole pealt märkis ta, et on ukrainlastega korraldanud mitu jõulupidu, käinud looduses matkal, teinud mitmesuguseid töötubasid ja muidugi aidanud neil siinses kogukonnas kohaneda. Ta on õppinud ukrainlastelt tänutunde väljendamise olulisust.

„Imetlen nende jõudu ja julgust ehitada elu uuesti üles uues kohas ja vähesega. Osa põgenikest panustab siinsesse kogukonda, nagu Rõuges Kunstikuuris toimetavad ema ja tütar ning lastele Võrus tantse õpetav koreograaf,” rääkis pagulasabi koordinaator.

Noor ukrainlanna räägib vabalt eesti keelt
Tuleval kuul möödub kolm aastat, kui ukrainlanna Valentyna Vinska jõudis Kiievist Võrru. „Kaks nädalat enne Eestisse sõitu alustasin eesti keele õppimist internetis. Mul ei olnud siin ühtegi tuttavat, kuid bussis lugesin „Ukrainlased Eestis” grupi liikmete kirjutisi. Seal märgiti, et Tallinnas napib kortereid, et Eesti inimesed on sõbralikud ja siin on palju väikesi linnakesi. Mõtlesin, et võiksin neist ühte minna, ja nii otsustasin Võrru tulla,” rääkis 29-aastane Vinska eesti keeles.

Naine töötab praegu kokana ühes Võru linna sušibaaris ja õpib Võrumaa haridus- ja tehnoloogiakeskuses kokanduse erialal. Ta tunnistas, et alguses kartis, et keegi ei taha grupis temaga suhelda, kuid kõik on väga sõbralikud.

Vinska on õppinud loomaarstiks, kuid töötanud Ukrainas nii administraatorina restoranis kui ka kuraatorina näitlejate koolis.

Kui ta Võrus tööle läks, suhtles esimesed kolm kuud inglise keeles, pärast seda ainult eesti keeles. „Rääkimine ja ka käänamine ei ole raske, kuid mulle ei meeldi vigu teha ega seegi, et mul on eesti keelt rääkides aktsent tunda,” andis ta mõista, et eesti keelt tuleb veel õppida.

Naine on seisukohal, et inimesed, kes on siia tulnud, peavad õppima Eesti riigikeelt, sest see näitab lugupidamist vastuvõtjate vastu.

Küsimusele, miks Võrus tänavatel ja poodides kuuleme sõjapõgenikke omavahel vene, mitte ukraina keeles suhtlemas, vastas Vinska, et Ukraina idaosas räägitakse vene keelt, Kiieviski räägivad pooled vene keelt, kuigi kõik saavad ukraina keelest aru. Ühe põhjusena nimetas naine, et paljudes ukraina kodudes on põlvest põlve vene keelt räägitud. „Suhtlen siia tulnud ukrainlastega ukraina keeles,” lisas ta.

„Olen rahuliku loomuga, sellepärast on mulle Eesti lähedane, ja julgen öelda, et me kõik oleme siinsetele inimestele varjupaiga eest väga tänulikud,” sõnas Vinska.

Veidi arve
Võru linnavalitsuse avalike suhete spetsialist Marianne Mett sõnas, et praegu elab linnas ajutise kaitsega 395 sõjapõgenikku, ülekaalus on 20- kuni 64-aastased, 249 inimest. Alanud aasta kahe kuu jooksul lisandus 13 sõjapõgenikku.

„Riik maksab toimetulekutoetust ühesugustel alustel kõigile Eestisse sissekirjutatud inimestele. Läinud kuul said toetust 48 sõjapõgenikku kokku ligi 19 000 euro ulatuses,” edastas ta.

Mett märkis, et Ukraina sõjapõgenikud on eluasemeturul võrdsetel alustel Eesti kodanikega. „Nad kas üürivad või soetavad eluaseme omal kulul või saavad tulenevalt sissetulekust toimetulekutoetust, mille määramisel arvestatakse taotleja eluasemekulude suurust ja mis sisaldab vajadusel eluasemekulude hüvitist.”

Põlvamaal elab ajutise kaitsega 243 sõjapõgenikku, neist 168 Põlva vallas, Kanepi vallas vaid 26.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 06/03/2025 09:08:36