Täna kell 11.02 jõuame kalendrikevadesse. Kevadine päike annab energiat, lumikellukeste õitsemine rõõmustab silmi ja vee vulisemine kosutab hinge. Taluperedel tuleb meeles pidada, et metsades on kiskjaid rohkem kui sõralisi ning isegi šaakalid on jõudnud Mikitamäe ümbrusse.

Kevadlilled õitsevad ja veed vulisevad
Mare Tamtik on programmijuht-giid Mõniste talurahvamuuseumis. Ta teab, et kevadega koos hakkab muuseumi rohkem külastajaid tulema, seda enam, et ilusa ilmaga on muuseumi maa-alal ringi jalutades võimalik lindude laulu kuulda.

„Päikest on kevadel rohkem, päike annab energiat ja see parandab inimeste meeleolu,” sõnas Tamtik, kes käib iga päev paari kilomeetri pikkuse tee kodust tööle jala.

„Minu kevad algab linnulauluga ja vahel ka suurveega, sest tee, mida mööda tööle tulen, viib üle Mustjõest, mille luht on mõlemal pool jõge aeg-ajalt vee all. Olen seal parte näinud ja vahel ka kopraid silmanud. Tänavu kevadel suurvett ei ole, aga mõnus on ikka värskes õhus kõndida,” kõneles ta ja lisas, et nii nagu tänavu paljud, on ka tema näinud jaanuaris lumikellukesi õitsemas.
Muuseumi töötajad joovad täna, selle kevade esimesel päeval teed ja kohvi ning söövad kevadekooki.

Nad teavad, et ajal, kui põllutöömasinaid oli vähe ja maal majapidamisi praegusest palju enam, tehti kevadel kõigepealt karjaaiad korda või vajadusel hoopis uued aiad. See töö pidi Tamtiku sõnul jüripäevaks tehtud olema. „Kui loomad karjamaal, hakati vankriga põllule sõnnikut vedama,” sõnas ta.

Üks esimestest töödest oli varem taludes puunõude pesemine. „Nõud pandi suurde katlasse keeva vee ja kadakaokstega ning nad tirrutati seal puhtaks,” selgitas Tamtik.

Päikesetõusud Haanjamaal
Aire Allas töötab viiendat aastat OÜ Merling Reisides bussijuhina. Ta alustas bussijuhina maavalitsuse kaotamise järel. Kooliõpilasi sõidutab ta Haanjamaal kooli ja koju neljandat aastat.

„Mulle meeldivad Haanjamaa käänulised teed. Kui hommikul ringile lähen, näen kevadeti päikesetõusu ja see on imeline vaatepilt. Teine kevadega Haanjamaal kaasas käiv vaatepilt on vee vulisemised sealsetelt kõrgendikelt alla,” rääkis ta ning lisas, et tänavu hakkasid veed vulisema juba jaanuaris.

Allase sõnul on kevadeti tema õpilasringi teed kohati auklikud ja mudased, kuid naine on sellega harjunud. „Teedele tekkivad augud kuuluvad maastiku eripära juurde. Samadel teedel sõidetakse suvel ka rallit,” sõnas Allas. Ta tunnistas, et kuigi külmal ajal on bussil talverehvid all, sõidab ta libedaga ikkagi ettevaatlikult.

„Õpilastega on väga tore sõita, sest nad on kõik nii südamlikud, ja mul on nende vanematega ka head suhted,” kiitis ta.

Loodus lubas varem koristada
Põlva linnakalmistu vaht Aare Lepaste ütles, et nägi esimesi kuldnokki juba märtsi teisel kolmapäeval Põlva kiriku juures, kus linnud olid ilmselt pesakasti otsingul.

„Lumikellukesed läksid minu koduaias õitsema juba 12. jaanuaril ja seda näidati isegi õhtuses uudistesaates. Varem on lumikellukesed õitsenud küll vabariigi aastapäeval, aga tänavu nägin nende õitsemist esmakordselt jaanuaris,” rääkis Lepaste.

Ta märkis, et on koos abilistega veebruari keskel kalmistu vana osa kolmanda kvartali võsast puhtaks raiunud ja see osa on nüüd korras. „Kuna lund oli tänavu napilt, oli sinna kerge ligi pääseda ja puugid ei ole ka veel liikvel,” täpsustas kalmistuvaht.

Kuna mullune sügis võimaldas hauaplatsid lehtedest puhtaks riisuda, on saabunud kevadel kalmistul lehtede vedamist vähem.

„Proovige head olla ja terveks jääda,” on kalmistuvahi kevadesoov.

Jahihooaeg sai otsa
Põlvamaa jahimeeste üks ootus kevadele on ulukite populatsiooni kasvamine. „15. aprillist algab metsades pesitsusrahu, mis kestab juunini,” ütles Tanel Kapp, kes on maakonna jahiseltsi ja Peri jahtkonna esimees. Ta lisas, et tänavune kevad tähendab jahimeestele rahu ja vaikust, sest jahihooaeg lõppes 1. märtsil. Metssigu võib küll küttida, kuid kuna neid on niigi väga napilt, ei kiusa jahimehed vähemalt ühtegi emist. Juunist on lubatud sokujaht, kuid Põlvamaal ei pruugi see lubatud ajal alata, sest loomi napib.

Põtrade arvukus on Eestis samuti nigel, õnneks Põlvamaal neid veel liigub.

Kapp märkis tagasivaatavalt, et maakonnas kütiti lõppenud hooajal kümmekond hunti ning etteantud limiit sai küll täidetud, kuid hunte liigub Põlvamaal piisavalt.

„Põlvast Värskani ei tohtinud ühtegi hunti küttida, kuigi me tegime kolm taotlust detsembrist veebruarini. Piirkonnas liigub paarkümmend hunti ja seal kaovad ka koduloomad,” rääkis Kapp. Paraku ei saanud jahimehed ühtegi hundinahka trofeekski, sest kütitud hundid olid kõik kärntõves.

Kui varem nähti šaakaleid Lääne- ja Pärnumaal, siis nüüd on nad ka Põlvamaale jõudnud. „Tänavu kütiti kaks šaakalit Mäe jahipiirkonnas Mikitamäe kandis. Šaakalid on Peipsi äärest Värska ja Räpina kanti liikunud, kuna pillirooga kaetud ala on neile sobilik elukeskkond. Šaakal on rebasest suurem, kuid hundist väiksem ja ta sööb väikeulukeid ning linnupesadest ei jäta samuti midagi alles,” kõneles Kapp.

„Isegi kobraste pesakondi on vähemaks jäänud, mis näitab, et ilveste ja huntide arvukus on looduses suur,” sõnas ta ning lisas, et järjest vähem kohtab looduses ulukeid ning nendega juhtunud liiklusõnnetusi on õnneks ka napilt.

„Praegu on kiskjad heas seisus, sõralised madalseisus, kuid see olukord võib millalgi pöörduda,” usub üle tosina aasta jahimees olnud Kapp.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 20/03/2025 08:40:16