Juba orduajal öeldi, et „linnaõhk teeb vabaks“. Sõjaväe autokooli järel olime vabad kolhoosi orjusest. Kuid linna jääda me ei tahtnud, ka oli autojuhiks saada sõjaväe kutsealusel lootusetu. Oli ka autosid 1950. aastatel Eestis veel vähe.

Läksime tagasi kodukülla, kus senine elu oli kulgenud. Kolhoosil oli vaid üks auto ja kahte juhti ei vajatud. Lonkisime siis Lembiga mööda küla või asendasime vanemaid pisikesel õueaiamaal, kui need kolhoosis kohustuslikku päevanormi täitsid.

Kuid leiba see lauale ei toonud. Lembi läks kolhoosi traktoristiks, lõikuskuul juba kombaineriks. Ta oli tehnika alal minust andekam. Mina läksin tööle Husari tellisetehasesse, kus töötasid vangilaagrist vabanenud sõjaväelased ja setud Petserimaalt, mõlemad juba lapsepõlvest tuttavad rahvakihid. Külmade tulekuga tehase töö seiskus kevadeni. Siis läksime Mõniste kanti metsa lõikama.

Tundus, nagu oleks Võru sõjakomissar meid unustanud, ja loomulikult me talle seda ei meenutanud. Alles hiljem selgus, et temagi oli vaid üks mutter üleliidulises plaanimajanduses. Nimelt oli 1939–1940 sündinud Eestis lapsi nagu tavaliselt ja siis tuli sündimuse järsk langus (sõja-aastad). Vene sõjavägi ei tohtinud sellepärast väheneda, kanti siis kahuriliha norm viljakailt aastailt ikaldusaastaile.

Vahepeal olid kodukülas ka suured ühiskondlikud ümberkujundused toimunud. Tasuja kolhoos liideti Nõnova küla Võidulipu ja Sooküla Võitluse kolhoosiga. Põhjuseks polnud Tasuja majanduslik kiratsemine, sest kõik kolhoosid kiratsesid. Määravaks oli seltsimees Stalini tõdemus Venemaa kolhoose luues 1930. aastail: „Hakkame elama paremini, elama lõbusamalt.“

Eesti kolhoosid olid Vene omade kõrval alles kääbused. Pealegi säilis nendes sajanditega kujunenud tagurlik külaühiskond ja väikekodanlik natsionalism. Sellele viitas ka Eesti luuletaja Jaan Kärner:
Stalin nagu sõber tuli meie majja,
mõistma meie muret, kaitsma meie keelt.
Stalin viis meid avarusse laia
meie kitsalt vaeselt külavaheteelt.

Selle tuntud, kuid juba murtud vaimuga kirjaniku poeg, tulihingeline lipnik Kärner langes jõululaupäeval 1941. aastal luurerühma ülemana Laadoga soodes Stalini punaarmee vastu võideldes.

Suure kolhoosi nimeks sai Võidulipp, nagu oli Nõnovas juba aasta enne küüditamist 1948 loodud kolhoosil. Seal, rahvapäraselt „keisrikülas“ olid rikkad, kulaklikud talud, ka siseminister Veermaa ja tema venna, Vabadussõja kangelase Friedrich Vreemani isatalu.

Ka kolhoosi esimees Erich Verst tuli sealt ja kolis oma perega sünnikohta Ülemäele, teisele poole Kütiorgu. Ta oli rätsepaõpilasena läbi teinud suure sõja, kust naasis parteipilet põue- ja kuuelasuline nagaan püksitaskus. Asus nõnda juhtima ka kolhoosi, mille alla kuulusid peale Nõnova Noodasküla, Sooküla ja kümne pisema küla talud ja maad. Isakese Stalini surma järel läks ajalukku temagi: kolhoosi üldkoosolekul karjus kannatuse kaotanud saalitäis rahvast ta toast ja kolhoosist välja. Kõrval istuv seltsimees parteikomiteest mõistis, et pimedale massile peab esialgu järele andma.

Uue kolhoosi kontor asus tühjaks jäänud Tüütsmäe koolimajas, ehitatud aastal 1857. Seal oli ruumi koosolekutele, raamatukogule ja majahoidja perele. Punanurka enam ei nõutud, seda pidid asendama raamatukogu ja külaneiust kiirkoolitusega tehtud raamatukoguhoidja. Kogus olid peamiselt nõukogude vene klassikud eestikeelses tõlkes, isegi Šolohhovi „Vaikne Don“, mida me, varaküpsenud, juba teises klassis huviga lugesime. Aga muidugi ka Maksim Gorki, Katajev ja ajakiri Stalinlik Noorus.

Äkki avastas keegi koolitalu keldripealsel Tüütsmäe raamatukogu peidetud vaimuvara, kus Tuglase ja Vilde kõrval olid mõrvatud Jüri Parijõe lood Vabadussõjast koolinoortele. Tassisime neid koju, palju jõudsime. Enamik vajus katkise katuse tõttu õlepõhuga nimetuks massiks.

Tasuja kolhoosi esimees Niitmets alandati Võidulipus põllutööbrigadiriks, kuna tal oli taskus vaid partei liikmekandidaadi pilet ja nagaani polnudki. Tulihingeline bolševik Karl Vassa sai linakasvatuslüli vanemaks. Koduküla rahvas jäi endiselt esivanemate põldudele. Kuid sündmuste rida sellega ei lõppenud. Kolmest kolhoosist tehtud suuremas kolhoosis puhkes võimuvõitlus – mitte inimeste, vaid nende üle pandud juhtide vahel, milles vahendeid ei valitud.

28. novembril 1951 arreteeriti endine kolhoosiesimees Paul Niitmets ja viidi Võru vanglasse. Asi jõudis Võru rajooni II jsk rahvakohtusse 14. märtsil 1952. Süüaluseid oli juba kolm: Paul Niitmets, Linda Kaart ja keegi Maria Filotova. Neid süüdistati „riigi ja ühiskonna vara korduvas riisumises“, mis seisnes juba kadunud Tasuja kolhoosi kartulitega hangeldamises. Niitmets end süüdi ei tunnistanud, vaid ajas kõik Linda kaela. Maria Filotova võttis süü omaks, kohus mõistis siiski Niitmetsale kümme, Lindale viis ja Mariale samuti viis aastat vangistust.

Paul oli 46-, Linda 44- ja Maria 23-aastane, pärit Rjažani oblastist. Külarahvas polnud tema nimegi varem kuulnud.

Meenub Keila pastori Ado Köögardali päevikust loetu. Tema tütar oli umbes sel ajal apteekrina välja teeninud tuusiku Võru-Kubija puhkekodusse. Peaaegu pool puhkajaist olid moskvalannad, aga kui eestlased matkasid Kasaritsa kaunil maastikul, matkasid venelased väsimatult Võru turul ega jõudnud kokku ostetud kartuleid Leningradi rongile upitada – nagu polekski neil raha muu ostuks.

Kummaliselt mõisteti kohut Paul Niitmetsa üle mitte ainult Võru kohtumajas, vaid samal päeval ka Võru partei rajoonikomitees (sekretär Tasane) ja Tallinnast VK(b)P partei kolleegiumist saabunud ametnikuga (sekretär Karoton). Viimane kirjutas ka venekeelsetele dokumentidele alla eesti tähtedega N. Karotamm. Ta võeti kohalt maha süüdistatuna kodanlikus natsionalismis, saadeti Venemaale mingi asutise direktoriks. Tema asemele pandi Ivan Käbin, kes iial natsionalismi ei langenud. Paul Niitmets oli Vasalemma sunnitöölaagris, kuhu ka suri. Kuid tellisetehases töötav Pauli lellepoeg Väino Niitmets, vabatahtlikuna Saksa sõjaväes võidelnu, rääkis: Paul pandi Tallinnas rongile ja ta jõudis elavana Husari jaama, kus tal vastas oldi. Aga ta suri juba 4. detsembri 1952, kaheksa kuud pärast kohtumõistmist.

Järgmisel sügisel tuli Lembile kutse sõjaväkke minna. Villaku Kusta – kunagine tsaarisõdur – korraldas pojale oma noorpõlve meenutava soldati ärasaatmispeo. Kutsuti sinna Lembi töökaaslased, meist vanema põlvkonna mehed, kuid nooremad meie isadest. Lauldi ärkamisaegseid isakodust lahkumise laule, mis meiegi põlvkonnale pähe kulunud.

Antska Eedi Nõnovalt, kes pärast peremehe surma oli sulasest taluperemeheks saanud, kuid ikka vanapoisina elas, pidas ootamatult isamaalise kõne. Rääkis istudes, kuid kõigi pilgud suundusid temale: „Rasked ajad on langenud Eesti rahvale ja nende lõppu ei paista veel kuskilt. Saksamaa on põlvili surutud, meie kallis hõimurahvas Soomes on oma suuruse kaotanud, Karjala on kadunud. Eesti riigist on vaid mälestus jäänud.“ Sellega kõne lõppeski, ei mingit üleskutset millekski. Kuid sellisena mõjus see tervendavalt: meil on veel, mida mäletada, ja seda ei saa meilt keegi võtta.

Lembitu viis Kaug-Ida raudtee Habarovskisse Jaapani mere äärde. Mina sain jälle pikenduse. Tulin mõttele, et saatus on mulle vist teise tee määranud. Keskendusin nüüd lugemisele enam kui varem. Õnneks kukkus kätte ka kaks tõsist raamatut: Ed. Laamanni „Konstantin Päts“ ja tšehhi kirjaniku K. Čapeki „Masaryk jutustab oma elust“. Kaks riigiasutajat – üks seni tundmatu Eesti Vabariigi, teine ajaloost tuntud Böömi kuningriigi (IX–XV saj) vabastaja võõrvõimu alt Tšehhoslovakkia Vabariigi nime all. Olime kooli ajalootunnis kuulnud küll Böömi kuningriigist, mäletasime ka Jan Husi ja Jan Žižka nime, aga nende seost Tšehhoslovakkiaga ei teadnud ka õpetaja.

Mõlemad riigid iseseisvusid õnnistatud aastal 1918. Masaryk oli president aastail 1918–1935, mil riik tõusis varjusurmast Euroopa arenenumate hulka. Ta valitses 17 aastat järgemööda, kuid keegi teda diktaatoriks ei nimetanud. Päts tõusis samal ajal Eesti põhiseaduse kohaselt riigipeaks iga kahe-kolme aasta järel ja päästis riigi nii vasem- kui parempoolsest ohust. Põlvkond hiljem kukkus ta massiivse kriitika alla, mis kasvas seda suuremaks, mida vähem mäletati tema aega ja olukordi.

Mõlemad raamatud laenas mulle Rauba Daniel, kelle siseministrist sugulane Richard Veermaa oli varustanud teda ajakohase kirjandusega.

Siiski ei saanud märkamatuks jääda ka kodukülas toimuv. Peale Niitmetsa ja Versta mahavõtmist, mis lõppes esimese surma ja teise üleviimisega Viitina külanõukogu esimeheks, märgati lõpuks ka ideelist bolševikku Karl Vassat. Temagi ülendati Lasva külanõukogu esimeheks, „vallavanemaks“.

Oma uues ametis käitus ta täpselt, nagu nähti vallavanemat nõukogude propaganda kõverpeeglis. Lasvasse kolides võttis ta kolhoosi tallist kaasa välejalgse Ergu ja toredama saani, sõitles mööda Lasva valla „külanõukogusid“, kus teda kostitati nagu esimeeste esimeest. Ühel lõbusal ööl suri Ergu väravaposti külge seotuna tuisanud lumehanges. Vassat karistati „riikliku ja ühiskondliku omandi“ kahjustamise pärast tagasisaatmisega kodukolhoosi, kus ta kui parteilane pandi linakasvatuslüli vanemaks.

Mul oleks põhjust kõrgemat karistust nõuda, kuna Ergu oli minu hobune. Saime ta suvel 1944 major Kure pataljonilt, kuna meie hobune suri. Peale talutöö tegi ta meiega kraamikoorma ees sõjapaoreisi läbi Võru-, Tartu- ja Viljandimaa Pärnumaale Tori põleva sillani. Ta ei kukkunud paanikasse, kui Vene lennukilt põgenikevoorile pomm visati või pardarelvaga tulistati. Ergu jäi teele seisma, kui inimesed maanteekraavi viskusid ja hobused koormaid ümber ajasid. Sama kindlalt sammus ta koduteed, mil punaarmee lõputud voorid meile vastu kihutasid ja aeg-ajalt põgenike koormaid maanteekraavi müksasid.

Karl Vassa oli teejuhiks kahele Vene soldatile detsembris 1944, mil mu isa arreteeriti.

„Linakasvatuslüli“ likvideeriti pea ja Karl Vassa oli taas „vaene Venemaa kolhoosnik“. Peale abikaasa Minna surma jäi ta küla ülalpeetavaks. Kirstu panekuks osteti talle tumesinine koolipoisiülikond, kuhu ta täpselt sisse mahtus, keegi tõi sokid, keegi valge lina. Kirst oli vast kolhoosi poolt.

Veel enne Karlat suri poeg Roland Vassa (1931–1967), sündinud koduküla madalas majas ja suri pealinna kõrghoones ENSV komsomoli kõrgema ametnikuna, Leningradi Kõrgema Parteikooli vilistlasena. Talle tehti riiklikud matused. Sinna sõitsid ka kodukülast Jaanimäe Kusta ja Jarma Evald (eestistamiseni vennad Jaarmanid) – Roland oli ikkagi nende õepoeg. Peale hauda laskmist siirduti peielauda, aga vennad peatati uksel: esitage kutse!

Seda neil kaasas polnud ja vennad lonkisid bussijaama poole. Teel põikas Evald viinapoodi. Kusta oli karsklane, aga veel enne Järvamaa piiri sirutas käe: „Anna mulle kah!“ Kuid edasi sõideti jälle vaikides Võru bussijaamani.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 27/03/2025 07:01:28