Foto: Anti Allas

Ütlust „kaua tehtud kaunikene” äsja avalikuks tehtud koalitsioonileppe puhul küll kasutada ei saa. Kui isegi mõned üksikud õiged asjad on kirja saadud, siis peaaegu täielikult puudub peamine – kuidas koondada keerulisel ajal rahvas ühise lipu alla võitlemaks väljakutsete hulgaga, mis meid ees ootavad.

Seetõttu teebki mind kõige rohkem kurvaks koalitsiooni moodustava pundi terviku tunnetuse puudus rahva seas valitseva nördimuse ja segaduse osas. Koalitsioonilepingu koostajatelt oleksin oodanud eelkõige siirast kahekõnet oma rahvaga. Ausat olukorra kirjeldust, vigade tunnistamist ja selget plaani, kuhu pikemas perspektiivis koos jõuda soovime. Ka oleks oodanud rahvast koondavat ja ühendavat sõnumit, kuidas koos pingutades keerulised ajad võimalikult väikeste kaotustega üle elaksime. Ka selget sõnumit, et kedagi ei jäeta maha. Ühtlasi ka palvet nende poole, kes saaksid ühiskonnas pisut rohkem panustada; kellele see ei oleks elementaarse toimetuleku küsimus, vaid ainult pisut oma priskest heaolust ära andmine. Usun, et see abikäsi oleks ka ulatatud – see oleks paljudele auasi.

Seda kõike aga pole, on vaid midagi tükati siit ja tükati sealt. Kui ka mõni enam-vähem lubadus on antud, siis sisuliselt pole nendeks tegevusteks katet. Pikas plaanist pole juttugi – kuidagi nõrgalt ja arglikult kostab see kõik.

Eriliselt kurvaks teeb mind kaugemate Eesti piirkondade pärast muretsejana, et kahes viimases valitsuses juba päris hästi hoogu üles saama hakanud elu maale tagasi toovad eesmärgid ja tegevused on taas visinarežiimile pandud. Kuidas teisiti selgitada sõnumeid, et taas hakatakse analüüsima Ida- ja Kagu-Eesti regionaalseid eripärasid, probleeme kaardistama ja lahendusi välja töötama. Kulla koalitsiooniparteid, need kõik on olemas – vaja on tegutsema asuda ja mitte sekunditki enam viita.

Suur samm tagasi on ka plaan kaotada nõue eaka hooldekodukoha omaosaluse kompenseerimiseks keskmise pensioni ulatuses. Seda siis selle asemel, et oma erakonnakaaslastest hooldekoduomanike kiiresti rikastumise soovi ühiskonna kõige haavatumate arvelt pisutki ohjeldada.

Ka on äärmiselt kurb vaadata seda lepet lugevate õpetajate nördinud pilke – erinevalt ministeeriumiametnikest, kelle tunduvalt kõrgema palga tõstmiseks vahendid juba varem leiti, kuid nemad jäävad ikka viie rikkama riigi sekka jõudmist ootama. Sama paljude teiste eluvaldkondade esindajatega.

Issanda päike läheb enne looja, kui kõik koalitsioonileppe hädad siia kirja saaks. Tavalises olukorras ei kritiseeriks, kuid praeguses väga keerulises seisus on sellise empaatiavõimetu leppe tegemine lubamatu.

Aeg on E200 laiali ja oravad vähemalt kaheks perioodiks pingile saata!

 

Autor: ANTI ALLAS, riigikogu liige, SDE
Viimati muudetud: 29/05/2025 08:31:32