Kaks kuud on poliitiline juhtkond arutanud, kuidas riiki juhtida. Sama stsenaarium kordub juba tuttavalt mõne kuu tagant. 2023 tehti koalitsioonilepe, siis sügisel riigieelarve strateegia. 2024 tehti koalitsioonilepe, siis sügisel riigieelarve strateegia. 2025 tehti koalitsioonileppe alused, nüüd 49 lehekülge dokumenti ning tegelikke otsuseid lubatakse sügisel.

Kokku saame juba sadu lehekülgi pabereid, mis on varasemalt paraku osutunud kehvaks poliitikasuunaks või kus lubadused pole läinud tehtuga kokku.

Sama stsenaarium kordub. Usalduskriis paraku kestab ning tänased juhid pole sellele sisulist lahendust võimelised pakkuma.

Piisab vaid lugeda varasemaid dokumente koos pidulike lubadustega. Meenutan, et vaid kaks kuud tagasi tehtud koalitsioonileppe alustes lubati muuhulgas ametite kulusid ja koosseisu 20% vähendada. Vaid kahe kuuga on sellest taganetud ja uue leppe tekstis pole lubadusest sõnagi.

Kaks kuud tagasi lubati ettevõtteid viia börsile. 96 tundi hiljem otsustati Enefit Green riigile tagasi osta. Nüüd korratakse uuesti sama stsenaariumi. Justkui kõverpeeglite tuba: millist peeglit uskuda?

Samas on kõnekas, et Reformierakond deklareerib esmakordselt oma eesmärgina pikaajalist eelarvepuudujääki. Muud ei jää neil lõpuks üle, sest kahe aasta kangelasliku eelarve korrastamisega jõudsime möödunud aastal juba Euroopa kiireimalt kasvava võlakoormusega riigiks.

Tänastel lubadustel pole mitte mingit rahalist konkreetsust, sellega lubatakse tegeleda eelarve tegemise käigus.

Niipalju rahast. Aga ideed?

Olulistes sisuküsimustes lubati kaks kuud tagasi avalikkusele pikaajalist sisulist vaadet. Seda selles paberis ei ole.

Majandus kidub, vaja oleks makse langetada ja valitsemiskulusid vähendada. Tegelikkus on vastupidine ning maksutõusud jätkuvad nii, et ajutistest maksudest saavad püsivad maksud. Sisulist käsitlust Eesti majanduse konkurentsivõime põhiprobleemidest ning inflatsiooni maandamisest ei ole.

Perepoliitikas kõneletakse abstraktselt kindlustundest, samal ajal jõustuvad ridamisi perede toimetulekut habrastavad meetmed. Jutu asemel võiks lihtsalt esimese sammuna loobuda jõustuvatest, peresid halvemini kohtlevatest seadusemuudatustest. Muidu elame nagu nõukogude ajal, kus sõnu oli palju, kuid neid ei uskunud keegi.

Õpetajatele lubatakse nüüd, pärast streiki ja varasemate lubaduste murdmist, et edaspidi teeme midagi, aga mida, selgub sügisel. Vabandust, aga kas te pole seda juba kuus korda varem ka teinud?

Tervishoius lubatakse koostada suur hulk uusi dokumente ja nõudeid, rahastamisküsimustes ühtegi sisulise kvaliteediga käsitlust ei ole, lubatakse ... analüüsida. Kaks kuud istuti maas, kaks aastat on riiki juhitud ning kogu tulemus on, et tuleb analüüsida.

Energeetikas tundub jätkuvat varasem sõnavaht taastuvenergia ümber. Ebameeldiva üllatusena on tagasi lauda tulnud meretuuleparkide arendamise kavatsus.

Enesekindlalt kavatsetakse jätkata kliimabürokraatiaga ning kliimaseadus läbi suruda. Energeetika on tänaste juhtide segaduse tõttu lausa strateegiliselt ebakindlasse olekusse viidud. Koomiline on lugeda, et alandatakse elektri hinda, tegelikult hiljuti heaks kiidetud maksutõusud ja tasud hoopis tõstavad elektri hinda järgmisel aastal.

Tegelikkus ja sõnad ei lähe kuidagi kokku, nagu ka varasemate paberite puhul.

Automaksu leevenduste lubamisega tunnistavad nad oma maksu sisulist pankrotti. Teades, et see maks tühistatakse 2027. aastal, taganevad nad sellest juba, selg ees.

Kokku kuhjatakse täielik ühepajatoit, samal ajal kui laste tulumaksuvabastus kaotatakse ja peretoetusi vähendatakse.

Lõpetage ükskord see automaksu teater ja tühistage see maks!

Riigikaitse arenguküsimustes saab valitsus Isamaa toetusega arvestada, oleme valitsuse varasema loiduse tõttu aega kaotanud, kuid seda jõudsamini peame praegu tegutsema.

Selles valitsuse tööplaani laadses dokumendis on rida asju, mida Reformierakond tahtis, kuid ei julenud praegu läbi suruda. See on positiivne: 1. Tasuta eestikeelse kõrghariduse kaotamine, mida varem reklaamiti; 2. Loobumine peretoetuste valikulisest määramisest, mida lubati veel eelmisel suvel; 3. Pensioni teise samba vabatahtlikkuse tühistamine.

Hulgakaupa loetakse üles asju, mis ministeeriumitel töös, kuid „delikaatselt“ vaikitakse tegelikest asjadest, mida jõustatakse järgmisest aastast.

Tegelik koalitsioonileping tänaste riigi juhtide poliitilises agendas on lähiajal reaalselt jõustatav poliitika. Loetlen selle 26 uut maksutõusu või koormist lähiajal:
1. Käibemaksu tõus 24% tasemele 1. juulil 2025
2. Inimeste tulumaksu tõus 24% tasemele 2026
3. Juriidilise isiku tulumaksu tõus 24% tasemele 2026
4. Ettevõtluskonto maksutõus 2% võrra 2026
5. Erisoodustusmaksu tõus 2% võrra 2026
6. Maamaksutõus kuni 50% 2025
7. Bensiini aktsiisitõus 1. juulil 2025
8. Diisli aktsiisitõus 1. mail 2026
9. Elektri aktsiistõus 1. mail 2026
10. Gaasi aktsiisitõus 1. mail 2026
11. Bensiini aktsiisitõus 1. juulil 2026
12. Ladestamistasu tõus 2026
13. Vee erikasutustasu tõus 2026
14. Kaevandustasude tõus 2026
15. Alkoholiaktsiisi tõus 2026
16. Tubakaaktsiisi tõus 2026.
17. Riigilõivude tõus 2026
18. Jäätmereformi tasude tõus 2026
19. Elektri sagedusreservi tasu 2026
20. Elektri saartalituse tasu 2026
21. Elektrivõrkude rajamise lisatasu 2026
22. Põlevkivi tasumäärade tõus 2026
23. Keskmisest väiksema pensioni täiendav maksustamine 2026
24. Vanemahüvitise väiksem ülemmäär ning koduse ema ravikindlustuse tühistamine 2026
25. Maamaksu tõus kuni 100% alates 2026
26. Kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine riigi tasemel 2026.

Igaüks saab võrrelda ilukõnet tänases dokumendis ja reaalsust ning hinnata, kuid sõnad ja teod kokku ei lähe.

See ongi usalduskriisi algpõhjus.

 

Autor: URMAS REINSALU, Isamaa esimees
Viimati muudetud: 29/05/2025 08:33:23