Koduküla peielauas. Vasakult Osvald Paloots, Vambola ja mina, teises reas Villaku Kusta, Pindi pastor Laine Villenthal. Foto: erakogu

Nagu 1951. aasta algul, mil liideti Nõnova, Noodase ja Sooküla kolhoos, liideti samal päeval ka Pindi kolhoos Lasvaga Oktoobri Võidu nime all. Esimeheks sai siingi Kõrda. Järgmisel aastal asendati ta Robert Urbanikuga, kes peagi võttis endale aasta palgata puhkust maja ehitamiseks. „Ei ehitanud tööajast, nagu hiljem seda tehti,“ meenutab kroonik Valter Kala.

Ta nimetab Urbanikku „esimeseks tõeliseks juhiks, kes tegutses hingeliselt“. Omapärane ta oligi: puhkuselt tulles sõimas ta Heino Lehistet, kes oli teda esimehena asendanud ja korra käest lasknud. Kolhoosi elupõline brigadir Arnold Tammiste põgenenud tema viha eest tihti Kääpasse „maapakku“, zootehnik Kalju Sillaste põgenes isakoju Tautsale ja hakkas seal ehitustööliseks.

Ei pärisorjusele rajatud algkolhoosid, ei rahapalgale üleminek, ei üha sagenev kolhooside ühendamine andnud tulemusi. Ääretul Venemaal ei jätkunud leiba oma rahvale, vilja osteti läänepoolkeralt Siberi kulla ja õlidega. Lakkamatult otsiti süüdlasi ega leitud, sest need olid juba ammu surnud. Nimelt Karl Marx ja Lenin. Kuid nende idee pidi edasi elama, sest ainult sellele tugines järglaste võim ja omavoli.

1975. aastal liideti Lasva kolhoosiga veel 2/3 Lepassaare sovhoosist, mille osakonnakeskus rajati Otsale, kunagisse karjamõisasse. Sinna ehitati kiiresti kauplus, saun ja mitu kahekorruselist kolhoosi pereelamut. Nüüd muutus kunagine Lasva vald üheks kolhoosiks, millele enam ei keelatud ka Lasva nime. Suure kolhoosi valduses oli 8358 ha, mille hulgas 4240 ha haritavat maad. „Selline suur maalahmakas pole meid õnnelikuks teinud, sest raske on mõistlikult tööd korraldada,“ kirjutas Võru Teatajas suurkolhoosi peaagronoom Ivo Lillepuu 16. märtsil 1989. Selle eest oleks teda kohe Siberisse sunnitööle saadetud, veel kehtis nõukogude võim ja seadused.

Eestis oli hambuni relvastatud Nõukogude armee, Võru KGB sadade provokaatorite ja agentidega, kel jällegi olid omad agendid ja katsid nähtamatu ämblikuvõrguna kogu Võrumaad. Kõik oli valmis nagu varemgi, aga käsku ei tulnud. Meenuvad tuntud pagulaskirjaniku Arved Viirlaiu 1957. aastal öeldud sõnad: kommunismi ajalugu koosneb kahest peatükist – algul tormijooks mitte millelegi, siis nürimeelne paigaltammumine täieliku totruseni.

Kuid nõukogude korra kokkuvarisemist see veel ei tähendanud. 40 aastat kestnud vale ja vägivald olid oma töö teinud, eriti noorema põlve haritlaste ja ametnike hulgas. Eesti riiki mäletati veel vanemas põlvkonnas ja noortes, kes olid kasvatuse saanud Venemaa vangilaagrites Eesti haritlastelt ja sõjaväelastelt. Väliseestlaste mõju tollal Eestisse ei ulatunud.

Eestis võttis 1980. aastate teisel poolel maad süvenev segadus ja peataolek. See avaldub ilmekalt ka Lasva kolhoosi 40. aastapäeva aktusel 17. märtsil 1989 esimees Einar Ranneti kõnes. See algas ülevaatega kolhoosi majanduse jätkuvast arengust ja sellega kaasnevatest raskustest, milles ei puudunud ka torge kõrgema võimu eluvõõra sekkumise pihta. Ja siis nagu püstolipauk keset kontserti: „... on ka meie majandis astutud esimesed arglikud sammud talude poole.“ Kas tähendas see vägisi võõrandatud talude tagastamist omanikele – või uute talude asutamist uutele üritajatele? Esimees jätkas: „Vabariigi valitsus ja üldsus on selle suuna omaks võtnud, ootame mõistlikke otsuseid NLKP Keskkomitee pleenumilt. Vabariigi pealinnas olgu kogu võimutäius ja ülejääke müüakse Venemaale vabatahtlikult rohkem kui praegu käsu korras.“

Nõukogude võimu lõppu see kõne sisuliselt veel ei tähenda, küll aga hirmu „Sarmaatia lagendikel maad võtva korralageduse ees“, nagu kirjutati veebruaris 1918. Moskvale ja tema armeele väga loota ei saanud, koguni KGB oli muutunud kahepalgeliseks, peab läbirääkimisi nõukogude korra vaenlastega, asutatakse igasuguseid seltse ja salku parteilt luba küsimata.

Jäi loota vaid iseenda peale, säilitamaks sidemeid Moskvaga, aga alustama ka läbirääkimisi nõukogude korra vaenlastega, omapead sündinud seltsidega, noorema põlvkonna haritlastega. Siit hakkas kuju võtma Eesti NSV iseseisvumise idee. See tõotas pääsemist ja oma võimu säilimist. Sest ainsaks organiseeritud jõuks oli Eestis kommunistlik partei oma rajoonikomiteedega. Mõnel keskkomitee vanemal liikmel tuli sündsuse mõttes ka kõrvale astuda.

Peataolek ja lootusetus laius üle punaimpeeriumi Läänemerest Vaikse ookeanini. Venemaal rändles anekdoot: Maša küsis oma mehelt, kas ta nõukogude võimu armastab, ja Vasja vastas: vahel nagu teist tahaks ka. Aga mida, polnud üksmeelt ka Eestis. Ühed tahtsid tagasi Brežnevit, teised Hruštšovi, kolmandad koguni Stalinit. Andropovit ja Tšernenkot keegi enam ei mäletanud, valitsesid kokku vaid kolm aastat. Võimul oleva Gorbatšovi Venemaa ümberehitamist (perestroikat) naerdi nagu Hruštšovi lubadust jõuda kommunismi juba meie eluajal. Enamik eestlasi mäletas vaid Nõukogude aega. Eesti aega ei meenuta sõnagagi ka 40 haritlase kiri 28. oktoobril 1980.

Kolhoosid pühitsesid üksteise võidu oma aastapäevi rahvalike pidustustega. Lasva kolhoosi peaagronoom Ivo Lillepuu kirjutas Võru Teatajas: „Suurtootmine kestab veel palju aastaid. Ma lausa hüüan kõikidele taimekasvatajatele: valage tilgakestki värsket verd endasse, küll siis lokkab rohi söödamaadel ning paisuvad lehmade piimasooned. Astugem töökalt edasi!“

Kuid see jäi hüüdja hääleks kõrbes. Kuigi meest ennast hinnati, olid aastad siingi oma töö teinud. 26. märtsil 1991 nimetati Lasva kolhoos Lasva ühismajandiks, et kaoks käibelt pool sajandit rahvale häbi, hirmu ja kannatusi toonud vene sõna. Kuid seegi tarkus tuli hilja.

Kohe hakkasid ühismajandid lagunema majanditeks, mittetulundusühinguteks, taluühistuteks jne. Seda ajajärku nimetati erastus-ärastus-varastusajaks.

Taastati riik ja riigimaamõõtjad, taastati vald ja vallamaamõõtjad, aga veel tulid eramaamõõtjad, minu maastki mõõtsid kolhoosiesimehe pojale tüki minult luba küsimata. Aga mõne hektari kaotasid kõik vanad talud, kuigi riigi maamõõtjad kinnitasid, et mis katastrisse kantud, seda saab muuta vaid kohtuga.

Taastusid vaid üksikud vanad talud. Enamik põllumajanduslikust maast ostsid kokku farmeritaolised ettevõtjad. Agronoom Ivo Lillepuul oli õigus, et suurtootmine kestab veel palju aastaid. Vormiliselt küll taastati Eesti riik, kuid sisuliselt hoopis uus ja senitundmatu.

Järeltulev põlvkond võib küsida: kuidas säilis inimene selles pool sajandit kestnud katsumuses?

Inimene säilis, sest säilis eesti rahvas. Nii pool sajandit kestnud orjuse kui ka esivanemate 700 aastat kestnud orjuse ajal. Leiti tuge üksteiselt, nooremad vanematelt, nõrgemad tugevamatelt. Säilis kodu, pere, külakogukond. Ka puud metsas elavad tormi kergemini üle kui raiesmikule kasvama jäetud üksikud seemnemännid.
„Inimesed on ühiskondlikud olendid,“ ütles Aristoteles, kes elas aastail 384–323 eKr. Järgnevad ajad on seda väidet vaid kinnitanud. Paraku ka rahva mõõnaaegadel, mil rahvast eraldusid mõtlejad inimesed.

Rahva mõlemad orjaajad polnud mõõnaajad. 700 aastat õitses eesti rahvalooming, luulet andis mitukümmend aastat kokku korjata, rahvatarkus pani aluse eesti etnograafiale, rahvausundid eesti mütoloogiale, rahvalik rohutarkus asendas sajandeid tänapäeva farmaatsiat ja meditsiini. Teadusi ei saa teiselt rahvalt üle võtta, siis kaob usk endasse.

Eesti rahva säilimises oli oluline isade põlvkonna pärand – võitlus kommunismi ja teiste sissetungijate vastu Vabadussõjas. Isad said tunda kommunismi teooriat, meie praktikat. Vastuvõetav polnud kumbki, aga see pool sajandit vormis meid pidevaks vastupanuks, mis muutus elu mõtteks. Olukorraga kohanesid vähesed, enamik aga muutus ükskõikseks, poliitilist karjääri tegid vähesed.

Laastavaimaks Eesti arengule said kogu maal kerkinud kolhoosid. Need mõjusid halvavalt kultuurile, majandusele, ühiskonnale, loodusele, moraalile, tervisele, hingeelule. Kolhooside eesmärgiks oli hävitada maarahvas, kes oli Eesti ärkamisaja kandja ja pani aluse linnade eestistumisele, sellest tõusid ka rahvajuhid ja esimesed riigimehed.

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 19/06/2025 08:36:26