Pihkva vallutamine, keskel ülemjuhataja kindral Laidoner ja vasakul polkovnik Bulak-Balahhovitš, paremal soomusrongide ülem kapten Parts.

Algus 19. veebruari LõunaLehes.

1919. aasta maikuus vabastasid Eesti-Läti väed laia Põhja-Läti ala Alūksnest Salatsi jõeni, mis suubub merre. See oli eestlastele tuntud ala, linnade nimedki olid peale läti- ja saksakeelsete ka eestikeelsed, samuti jõgede-järvede nimed. Läti väed jäid nüüd Läti ülemjuhatuse alla. Eesti väed jätkasid pealetungi lõunasse kapten Johnsoni juhatusel kahe ratsapolgu ja taani vabatahtlike kompaniiga. Nad lõikasid läbi kõik kolm Lätist Venemaale viivat raudteed ja jõudsid Läti suurima, Daugava (Väina) jõeni Jēkapilsi juures, kus silda polnud.

Eesti ratsasalk ületas jõe ja kohtus kuue kilomeetri kaugusel Poola 16. ulaanipolgu ratsaluurega, mõlemate rõõmsa üllatusena. Vahetati mälestusesemeid. Eestlased olid võideldes läbinud üheksa päevaga 200 kilomeetrit Võrumaalt Jēkapilsini. See kangelastegu jääb särama Vabadussõja ajaloos.

Lõuna-Läti vabastas Lõuna-Läti brigaad polkovnik Balodise juhtimisel. Talle allusid ka Kuramaa sakslaste moodustatud Landeswehr ja Saksamaa vabatahtlikest loodud Rauddiviis, kuhu esialgu võeti vaid maailmasõjast Raudristiga naasnud kangelasi. Sakslased polnud veel sõja kaotusega leppinud, ka ei osanud pikas sõjas üleskasvanud noorus ühtki ametit peale sõjamehe oma. Nad ei tulnud Lätimaale üksnes bolševikke välja ajama, vaid üleasustatud kodumaalt ka endile eluruumi rajama. Nende teada olid sakslased 700 aastat siin õnnelikult elanud ja selle nimel tasub verd valada.

Sakslaste osa Lõuna-Läti brigaadis üha kasvas. Ka hakkas brigaadi tegelikult juhtima Saksamaalt tulnud eakas kindral von der Goltz, maailmasõjas kuulsaks saanud väejuht. Aga tugevnenud punaväed tungisid jälle Kesk-Lätti ja vallutasid ootamatult Riia. Seaduslik Läti valitsus eesotsas peaminister Ulmanisega põgenes Kuramaale Liepājasse, aga sealgi toimus riigipööre, von der Goltz tõusis diktaatoriks ja Ulmanis põgenes rannikul seisvale Inglise sõjalaevale.

Von der Goltz liikus oma vägedega, kuhu kuulus ka Läti brigaad polkovnik Balodisega, kiirelt põhja poole. Vallutanud 23. mail Riia, paigutas ta sinna uue Läti valitsuse eesotsas saksastunud pastori ja kirjaniku Andrievs Niedraga (1871–1942). Lepliku mehena tegi Niedra ka ettepaneku Ulmanisele tulla valitsusse, too keeldus. Niedra valitsuses oli kolm lätlast ja kolm baltisakslast ministritena.

Von der Goltzi väed jätkasid liikumist põhja poole. Eesti ülemjuhataja hoiatas: lähemale kui 25 kilomeetrit Eesti vägedele tulla ei tohi, läheme koos itta kommunistide vastu. Aga Landeswehr jätkas liikumist ja vallutas Cēsise. Läti väed eraldusid nüüd Landeswehrist.

Algas eestlaste sõda Landeswehriga lätlaste toetusel. Eestlaste juhiks määras Laidoner Eesti III diviisi ülema kindral Ernst Põdderi, sõdurite lemmiku. Temale allusid ka II diviisi osad, Kuperjanovi polk ja soomusrongid, sest Landeswehr ja Rauddiviis ületasid võitlusvõimelt Vene punaväe. Otsustav lahing toimus 22. ja 23. juunil 1919 Cēsise, eesti keeles Võnnu linna all. Öö ja kaks päeva väsimatult võidelnud Eesti sõjavägi näitas enneolematut vaprust. Ajalehes kirjutati: noored eesti sõdurid surid, naeratus näol.

Hommikul linna tungides nähti vaid kaugelt rongidele või Koiva jõe orgu põgenevat vaenlast. Eesti vanim kindral Ernst Põdder oli vaimustuses, käskis kõikides Eesti ja Läti linnades heisata rahvuslipud ja kuulutada 23. juuni võidupühaks meie ajaloolise vaenlase üle.

Vaenlane taganes, paigutades ümber vaid oma jõudusid: Landeswehr saadeti paremale tiivale Liivi lahe äärde, Rauddiviis toodi eestlaste pealetungi suunaks kujunenud Riia maantee äärde. Eesti sõjaväe edasitung jõudis Riia sissepääsu tõkestavale, maailmasõja ajal järvede-jõgede vahele rajatud kindlustusvööndi ette.

Riia piirati ümber. Mööda Daugava jõge sõitsid linna Eesti sõjalaevad admiral Pitka juhatusel, surudes kahuritulega vaikima maailmasõjaaegsed rannikupatareid. Laevad jäid nüüd Landeswehri lennukite pommide alla. Pitka andis laevadele käsu: tagasi merele! Laevadelt aga signaliseeriti: „Meil on siingi hea olla!“

Sõtta sekkusid ka maailmasõja võitjad Inglis- ja Prantsusmaa. Landeswehr pidi Riiast lahkuma, ka Eesti vägedel keelati linna marssida.
Vaatamata keelule läks hulk nooremaid Eesti ohvitsere öösel Riiga. Kesklinn säras taas tuledes, restoranide uksed olid lahti. Eestlasi nähes tõusti laudade tagant püsti, orkester mängis Eesti hümni. Eestlased veeti kättpidi laudadesse ning vennastumine laulude ja toostidega kestis hommikuni.

Järgnes jällegi Vene punavägede sissetung. Eesti väed olid kevadel sissetungil sügavale Venemaale koos Vene Põhjaarmeega vabastanud punaväest suure ala, Pihkvast 30 kilomeetrit lõuna ja 40 kilomeetrit ida poole. Eesti I diviisi pealetung läbi sõbraliku Ingerimaa ulatus soomusrongide ning Eesti ja Inglise laevastiku toetusel Pulkovo kõrgustikuni, kust Peterburi juba paistis. Vene Põhjaarmeel kindral Judenitši juhtimisel ei õnnestunud Peterburi-Moskva raudteeliini läbi lõigata, selle kaudu voolas punaväge Leninile appi ja tõrjus Judenitši linnast eemale. Ka Eesti väed tõmbusid tagasi Ingeri järvede joonele, kust Narvani jäi 30 kilomeetrit.

Puhkesid lahkhelid Vene Põhjaarmees nagu ikka lüüasaamise järel. Judenitšit süüdistati kiindumuses Romanovite dünastia taastamisele, tema parim väejuht polkovnik Bulak-Balahhovitš põlvnes Valgevene aadlist ega talunud suurvene ülbust. Kui Judenitš tahtis Bulak-Balahhovitši arreteerida, põgenes too oma polguga Pihkvasse eestlaste juurde ja jätkas nende kõrval võitlust punavägede vastu. Pihkvas lõi ta ühe maja katusele laia laua kirjaga „Kindral-ataman Bulak-Balahhovitši staap“.

Avala ja eestisõbraliku batko majas käisid tihti Eesti ohvitserid, keda ta rikkalikult kostitas. Kord küsis ta: „Kas tahate näha juudi jõulupuud?“ Batko viis nad tagatuppa, läbi akna paistis õunapuu, mille okstel rippus mitu ülespoodud punakomissari.

Tol ajal oli see mõistetav. Just punakomissarid olid tapnud Võrus, Valgas ja Tartus lühikesel võimutsemisajal 1919. aastal hulk eraisikuid, Tartu krediidikassa keldris kirikuõpetajaid, ülikooli õppejõude, esimese Eesti õigeusu kiriku piiskopi Platoni. Tapeti kuule raiskamata kirve ja raudkangiga. Misso vabastamise järel leidsid Eesti väed kinni ajamata haua 38 talumehe laibaga, Rakvere lähistel ühishaua 200 mõrvatuga, kelle hulgas polnud ka ühtegi vormikandjat. Sõda kestis veel terve aasta, aga siis tuli punakomissaridel mõelda rohkem oma naha päästmisele. Kõik eelmainitud veretööd Eestis tehti kolme kuu jooksul.

Punaarmee suurus kasvas järjepidevalt. Euroopas suutsid talle vastu panna vaid Poola ja Eesti. Ka Eesti väed taganesid Pihkvast 25. augustil Pihkva järve - Irboska joonele. Hakati kohe seda kindlustama, sest enam taganeda polnud võimalik: selja taga oli äsja vabastatud Setomaa, kus elasid eestlased. Eesti ülemjuhatuse alla jäid Judenitši lahkumise järel ka tema armee riismed. Neil polnud enam kodumaad.

Lahkus Eestist ka kindraliks saanud Bulak-Balahhovitš, astus Poola sõjaväkke, kus hakkas juhtima kahte valgevenelaste polku. 1940. aastal tappis kindrali ühel Varssavi tänaval tundmatu terrorist. Polnud enam ka Poola riiki.

Punaarmee kasvas ja tugevnes, kuna kodusõda Venemaal kaldus üha enam punaste võidu poole ja vabanenud väed paisati läänerindele, mis kulges Soomest Ukrainani. Olulisemaks lõiguks pidas Lenin kolme väikest Balti riiki. Nagu Peeter I, pidi temagi vajalikuks nende kaudu „akna raiumist Euroopasse“, et julgustada lääne seltsimehi maailmarevolutsiooniks.

Paratamatult tuli ka Eestil tugevdada oma kaitseväge: 1919. aasta suve teisel poolel kasvas see 100 000 meheni. Lisaks oli Eesti ülemjuhatuse all Vene Põhjaarmee säilinud väeosi ja baltisaksa pataljon.

Eesti sõjaväe Pihkvast väljatõmbamise järel tungisid punaväed jälle üle Läti ja Leedu piiri. Raskete olude tõttu ei õnnestunud kõigil rahvastel koondada oma maa suurusele vastavat kaitseväge. Kui punaväe vastu idas võideldi, tungis äkki üle Läti-Leedu läänepiiri uue vaenlase Bermont-Avalovi armee. See koosnes maailmasõja järel tegevuseta jäänud sakslastest ja Saksamaal sõjavangist vabanenud venelastest, keda punaste võimu alla langenud kodumaa ei vaimustanud.

Bermont-Avalov ise oli ka maailmasõja ja revolutsiooni sünnitis – endine Vene armee kapellmeister, väidetavalt Kaukaasia vürstisoost, tundis nüüd endas ärkavat Napoleoni. Teda varustasid relvastuse ja moonaga Saksamaa, nii kindralid kui võimule saanud sotsialistid, kes ühtemoodi kartsid kommunistliku revolutsiooni saabumist.

Bermont-Avalovi huvitas eelkõige Baltimaade pärli Riia vallutamine. Tema väed jõudsid läbi Kuramaa Riia alla. Läti valitsus kutsus Eesti sõjaväge Riiat kaitsma. Laidoner mõistis olukorra tõsidust ja saatis kohe sõjateele kaks Eesti soomusrongi kapten Hinnomi juhtimisel.

Riiga jõudes asusid dessantüksused kohe Daugava (Väinajõe) kaldale lätlaste kõrvale. Bermont-Avalov kogus paate, et üle jõe laial rindel rünnates vallutada Riia. Sild oli küll terve, kuigi kitsas ja pikk, et selle kaudu rünnata.

Kapten Hinnom saatis soomusrongilt mitu ohvitseri Riia kõrgeima, Peetri kiriku torni, et sealt telefoni teel soomusrongide kahurituld juhatada. Soomusrongide täpne tuli purustas ka vaenlase lootuse paatidel linna rünnata.

Eesti soomusrongide juurde tuli polkovnik Balodis ja kohtas seal oma vana sõpra kapten Hinnomit, kellega oli maailmasõja ajal ühes Läti kütipolgus teeninud. Sealt oli pärit ka Arnold Hinnomi läti keele oskus. Võõras polnud Janis Balodisele eesti keelgi. Tema isatalu oli Eesti piiri ääres Luutsniku vastas.

Kõigepealt teatas ta eesti sõbrale, et on just pandud Läti vägede ülemjuhatajaks ja jätkas: eestlased ärgu lahkugu Riiast, võtku endale kogu Valga linn, tõmmaku Eesti piir Salatsi jõele!

Sõjamehed ei saa sekkuda poliitikasse. Ka ülemjuhataja peab alluma valitsusele. Kindral Balodis juhtis Läti Vabadussõda võidukalt lõpuni.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 05/03/2026 08:48:06