Külmataat on sel aastal helde olnud. Kahe kuu jooksul kostitas ta meid krõbedate ja veidi vähem krõbedate miinuskraadidega. Talisportlastele on see ju meelepärane, autoomanikele ja ahiküttest sõltuvatele inimestele mitte nii väga. Aga noh, talv tuleb ju alati ootamatult ...

Mina valmistusin seekord talveks üsna hoolikalt. Küttepuude varu oli olemas, aknavahed topitud, keldris hoidistepurgid sööjaid ootamas. Aga pauk tuli sealt, kust oodatagi ei osanud.

Sügisel mässisin majja sisenevad veetorud kivivilla sisse, ümbritsesin veel penoplastiga – nii igaks juhuks. Varem pole siin veevarustusega probleeme olnud, aga ikkagi: parem karta kui kahetseda. Ka vannitoas huugas elektriradiaator ööpäev läbi (veebruari elektriarvele ei julge mõeldagi!). Kõik oligi justkui hästi, vett tuli kraanist sorinal isegi kõige käredama pakasega, kuid siis ühel hommikul, kui akna taga näitas kraadiklaas „vaid” kümmet pügalat alla nulli, ei tulnud kraanist enam tilkagi.

Mida teeb sel juhul üks tarmukas naisterahvas? Loomulikult võtab fööni (ei, mitte selle, mis mõeldud juuste kuivatamiseks, vaid ikka selle „päris”, mis ka vana värvi lahti sulatab) ja läheb torusid soojendama. Enne ikka interneti abil tarkusi omandades. Et sulatama tuleb hakata kraanipoolsest otsast, mitte liialt kuuma anda, teha seda rahulikult ja kiirustamata. Ja metalltorusid võib julgemalt soojendada, aga plastikuga tuleb ettevaatlik olla, need võivad kuumaga deformeeruda. Tund aega mässasin. Tulemus? Ikka ei tilkagi!

Järgmine samm oli kõne veefirmale. Sealt tõdeti, et minusuguseid hädalisi on palju ja nemad igale poole ei jõua, saavad tegeleda vaid veetrasside ja muude suuremate jamadega, pöördugu ma veetorustikuga tegeleva erafirma poole. Isegi kontaktisiku number anti lahkesti. No pöördusin. Sealt sain niipalju targemaks, et neil on tänu ohtratele väljakutsetele järjekord pea nädal aega, linnaski kõvasti tegemist ja minusuguse maakani jõudmine võtab neilt hulga väärtuslikku aega ära. Sinna see jäigi.

Aga õnneks on elamises olemas puupliit, suur pada ka ja väljas ohtralt lund. Nõnda siis tegutsesin esivanemate kombel: õuest ämbriga lumi patta, tuli pliidi alla ja vähemalt nõude- ja kätepesuks oli vesi olemas. Ja nii kaks nädalat järjest. Veidi tüütu oli küll hommikuti esimese asjana ämbriga õue lume järele silgata, külma tõttu pidi ju täisvarustuse selga-jalga panema. Ja seda mitu korda järjest, sest ühest ämbritäiest lumest sulas lõpuks vaid potipõhja kattev veekiht. Aga noh, häda pidi ka härja kaevu ajama, asi mul siis seda lund tassida! Joogivesi tuli kanistritega poest koju tassida

Lõpuks kurtsin oma muret naabrimehele, kes oma abikäe ulatas, õigemini oma võimsa puhuri mu torustiku kallale ässitas. Lõpuks ometi vesi! Kraanist! Ja mitte ainult, ka veefiltri lõi see surve lõhki. Eks siis tuli hädaga rahakotti tuulutada ja uus filter muretseda. Aga tühja sest, mugavus maksab ka ometi midagi!

Uurisin naabrimehe käest ka seda, et äkki oleks õigem lasta torustikul nii-öelda loomulikul teel lasta sulada, ega see kevad koos sulailmadega ju mägede taga ole. Naabrimees vangutas pead: sel juhul võivad tagajärjed veel hullemad olla – kui ikka sulab ära siis, kui magad või oled kodust eemal, siis võid silmitsi seista totaalse uputusega.

Aga üht see lugu õpetas mulle küll: vesi on oluline ressurss, lausa hindamatu, selle tähtsust mõistad alles siis, kui seda pole. Nii õppisingi selle paari nädala jooksul vett säästma, mitte piiskagi ei läinud enam asjatult kraanikaussi. Nõudepesuvesi sai kogutud ämbrisse, et seda tualetipotis taaskasutada. Käte loputamiseks kasutatud vesi leidis tee lillepotti. Ja nii edasi. Kummalisel kombel olen nüüd samal säästurežiimil edasi, seda isegi mitte teadlikult, vaid lihtsalt veega koonerdamine jäi kuidagi harjumuseks.

Lohutada sain end sellega, et ma polnud ainuke, keda selline õnnetus tabas. Siinne Meie pood oli samuti pikalt veeta, neil oli ilmselt veelgi raskem. Klientidele mõeldud kohviaparaat ei töötanud ja müüjad tassisid enda kodust joogivett tööle kaasa. Eestis luuakse „kriisipoodide” võrgustikku, see pisike ja tubli poeke on nüüd kõva koolituse saanud, kuidas ekstreemsetes olukordades toime tulla ja edukat äri edasi ajada.

Eesti Vee-ettevõtete Liit jagas juba sügisel soovitusi, kuidas veetorustik talveks ette valmistada ja kuidas käituda, kui külm on juba kurja teinud. Kevadel on vist pisut hilja seda kõike meelde tuletada, kuid ehk on siiski kellelegi abiks.

Kui torustik on külmumise ohus ja seda pole võimalik koheselt soojustada, siis võib lühiajalise abinõuna jätta veekraani pisut lahti, et torustikus toimuks vee liikumine. Voolav vesi külmub aeglasemalt ning see aitab torustikku ajutiselt külmumise eest kaitsta.

Kui torustik on juba külmunud, siis tuvasta koht, kust külm on torustikule ligi pääsenud. Kui tegemist ei ole ulatusliku läbikülmumisega, siis alusta ohutute vahenditega, näiteks soojapuhuri või fööniga, aeglaselt torustiku soojendamist. Ole ettevaatlik, sest jää paisub sulades ja võib seeläbi põhjustada toru purunemist. Kui torustiku külmumine on ulatuslik või toru on juba purunenud, siis pöördu abi saamiseks torutöid teostava ettevõtte poole.

 

Autor: PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 05/03/2026 09:26:43