Peeter Laurits (taga) ja Johan Huimerind filmi „Laskumine orgu“ Võru esilinastusel 1. aprillil kultuurimajas Kannel.

Johan Huimerinna hiljuti kinolinadele jõudnud dokfilm „Laskumine orgu“ multikunstnik Peeter Lauritsast ja Kütiorust Võrumaal on vaatajates tekitanud juba üksjagu vastakaid või vaimustust tekitavaid tundeid. Üks on kindel: sellist filmi pole Eestis varem tehtud.

„Alguses mulle tundus, et filmis olemine on väga raske, kui igal õhtul tuleb end ekraanil laiaks litsuda,“ naljatles Peeter Laurits (64). „Kui filmi näidatakse veel mitu kuud, siis ma muutungi kõhnemaks.“

Saatuse kingitus režissöörile
Selgub, et filmi autor Johan Huimerind ei tundud Lauritsat enne filmiga alustamist peaaegu üldse, kuid nentis, et too on väga õnnestunud leid, sest 99 protsendist inimestest filmi teha ei saa – nad pole kaamera ees piisavalt fotogeenilised, aga Laurits on üks haruldasi tüüpe, keda on kaameraga huvitav jälgida.

„Peetri jälgimisest igav ei hakka,“ kinnitas Huimerind. „Kuidas lugu hakkas lahti rulluma, on erakordne ja täielik saatuse kingitus mulle. Ma ei oodanud seda.“

Kes on filmi juba näinud, teab, et see pole faktidel põhinev lineaarne eluloofilm. See on seisundi- ja kohalolufilm, loo jutustamise vastand, täiesti taotluslikult sellisena tehtud. Režissöörile oli tähtis, et vaataja saaks kogemuse.

On ka küsitud, miks film on nii lühike. Huimerind nentis, et ehkki ERRi formaat nõudis tunni aja pikkust filmi, jäi talle kripeldama, et see oleks võinud olla 20 minutit pikem. Ta on siiski veendunud, et lõplik tulemus on üles võetud materjali hulka arvestades kõige parem ja mõistlik on jätta publik oma mõtetega, millega nad saavad koju minna.

Laias laastus võib öelda, et filmiteoks kulus üle kolme aasta, kuid kokku filmiti ligi 40 päeva. Esimene võttepäev oli 2022. aasta detsembris. Kaamera pandi püsti ka Tallinnas, aga Huimerind sai üpriski ruttu aru, et linnas seda filmi teha ei saa.

Millest film siis räägib? Huimerind loodab, et see jutustab erinevatele inimestele täiesti erinevatest asjadest ja igaüks saab sealt võtta endale oma.

„Minu jaoks on see seiklus või teekond ja midagi sellest, et me teame kõik seda aianurka, kus on põõsas ja seal all on vari, või metsatukka, kuhu me ei julge minna,“ võttis Huimerind lühidalt oma vaate filmist kokku. „See film on sellest, kuidas me läheme Kütiorgu ja seal on Peeter, kes viib meid endaga kaasa. See on meie kõigi, kogu loomingulise meeskonna ühine looming, kaasa arvatud Peetri looming.“

Mängis ja tembutas
Peeter Laurits tunnistas filmiprotsessile tagasi vaadates, et tema lihtsalt mängis ja tembutas: „Ma ei mõelnud midagi välja, see oli lihtsalt improvisatsioon, nii nagu see elu on.“

Filmiga, milles pole põrmugi draamat ega traagikat, on ta igal juhul väga rahul ja loodab, et paljud inimesed saavad sellest inspiratsiooni julgemalt elada, sest film on tõepoolest kaasahaarav.

Pealkiri „Laskumine orgu“ on tuttav Madis Kõivu ja Vaino Vahingu sama pealkirjaga raamatust. Selles kirjeldati kuuekümnendate aastate hukku kui sümboolset teekonda orgu ja tehti uuesti jalutuskäik orgu, et sellega läbida veel kord häving. Muide, raamatus on ka lehekülgedepikkune lõik omaaegsest Kütioru elust, kui seal toimetasid veel kunstnikud Valdur ja Eetla Ohakas. „Laskumine orgu“ oli praeguse filmiprojekti algne pealkiri ning selleks see ka jäi, sest Johan Huimerind hakkas aru saama, et ka peategelase kaar on laskumine oru põhja poole – film läheb järjest tõsisemaks ja sügavamaks, imab endasse.

Kütiorus käisid 1960–1970ndatel koos loomeinimesed, otsimaks pelgupaika linna eest. Filmi on lisatud ka amatöörkaadrid Valdur Ohaka aegsest Kütiorust, kuid filmi autorit otseselt möödunud aeg ei huvitanud, vaid ikkagi koha olemus. Nii ongi filmi pandud kodu, nõiamaja, suusakeskus, maad ja metsad, sääsed ja kodukitsed. Vanad kaadrid Valdur Ohakast loovad pigem pildi oru kunstnikust, eeskujust või inglist, kes saadab peategelast kogu elu.

Erilised tähistamised elus ja surmas
Peeter Lauritsa jaoks on kõige šokeerivam, ühtlasi lemmikkoht filmis see, kus ta pärast kodukitsede tapmist kitsesilmadega pimedusse vaatab.

„See oli äge koht, sest see oli nii intensiivne, nii võimas,“ meenutas Laurits. „Kõigepealt sügav kummardus Johani ees, kes tegelikult selle episoodi lavastas, käivitas ja niimoodi üles võttis. See on pööraselt intensiivne. See oli ühe väga olulise surmarituaali üks osa. Mõned situatsioonid elus ja surmas on lihtsalt nii intensiivsed, et neid tuleb tähistada kuidagi eriliselt.“

Filmist ei paista, et tegelikult oli kitsede peiedele tulnud paarkümmend inimest, kes pühitsesid kitsede surma, aitasid nad toiduks teha: nülgida, tükeldada, keeta, küpsetada. See kõik lõppes suure tänupeoga, kus mekutati väga erinevaid kitselihast toite.

„Kui hakkad päris rituaali filmima, siis see lõhub rituaali ära,“ nentis Laurits. „See, kuidas Johan selle rituaali kokku võttis, on puhtalt tema geniaalsus. Ta tegi rituaalist visuaalse kujundi, mis vastab teispoolsuse tunnetamisele, mida me seal kõik kogesime.“ Ja lisas: „Ma lihtsalt püherdan mõnust Johani operaatoritöö ees. See on nii nauditav, nii kihvt ja tundlik. Operaatoritöö oli superhea.“

Filmist jääb mulje, et Peetril ja praeguseni Kütiorus elaval Leelo Lauritsal on suur vastuolu Kütioru suusakeskusega. Tegelikult nii see pole, sest Peetril ja Leelol on suusakeskusega suurepärane suhe ja koostöö.

„See on teadlik draama tekitamine,“ tunnistas Johan Huimerind. „Midagi peab seal filmis siiski olema. See, et seal on suusakeskus, mis põhimõtteliselt esindab kõike lamedat siin maailmas, nagu ütles Krister Kivi, on dramaturgiline võte. Kindlasti see ei peegelda tõde. Dokumentaalfilm otsib alati tõde, aga ei pretendeeri tõele.“

Muutus on elu definitsioon
Ehkki Peeter Lauritsast jääb filmis „omapärane“ mulje, planeerib ta tegelikult teatud osa oma elust vabakutselise kunstnikuna täiesti ratsionaalselt. Ta on iseenda produtsent ja finantsdirektor. Ta peab üldjoontes hästi teadma, mille eest järgmisel kuul oma maksud maksab. Ka seda peab planeerima, mis juhtub poole aasta pärast.

„Asjad ei ole mustvalged, ühes inimeses on väga palju inimesi,“ selgitas Laurits. „Üks osa minust ongi kuraator või produtsent. Ja siis on minus terve rida erinevaid tegelasi, kellel on hoopis teistsugused huvid ja vajadused. Ühes otsas ma planeerin oma elu väga punktuaalselt ja teises otsas lasen sel hõljuda nii vabalt kui see vähegi võimalik, sest see on minu arvates tervislik. Loomulikult peab mul olema üks vai maas. Aga selles otsas, kus ma hõljun, seal ma usun, et muutus on elu definitsioon. Ma olen kogu elu teinud kõikvõimalikke kannapöördeid ja ma arvan, et see on tervisele hea.“

Peetri teekond Kütiorgu
Kütiorgu jõudis Tallinnas sündinud ja üles kasvanud Peeter Laurits „hirmus vara“. Tema vanavanemad püüdsid emigreeruda Kanadasse, Hiiumaal sai nende laev tabamuse, vanaisa sai surma, aga vanaema jõudis ikkagi kuidagi Kanadasse ja abiellus seal uuesti. Uue abikaasa sugulased – kaks peret – elasid üks ühel ja teine teisel pool Kütiorgu. Üks Tootsi külas Tootsi talus ja teine Tilga külas Tilga talus. Pered võtsid Lauritsa perega ühendust ja nii hakatigi neid igal suvel külastama.

Kui Peeter oli 12-aastane, käis ühe pere poeg, kolm-neli aastat vanem Aivar Eiche, Ohakatel Kütiorus abiks, n-ö sulaseks. Ükskord, kui poisid läksid Kütiorgu vähki ja kahvliga kivi alt lutsu püüdma, tahtis Aivar mingil hetkel uhkustada, kui ägedas kohas ta käib. Ta kutsus Peetri Kütiorgu ja seal vaatasid äkitselt vastu maailma kõige fantastilisemad inimesed, kes istusid ümber lõkke, kõlgutasid jalgu ja rääkisid õudselt huvitavatest asjadest, ehkki Peetri jaoks jube keeruliselt. Ta ei saanud täpselt aru, mida räägiti, aga selliste inimeste olemasolu tõstis teda sedavõrd, et see jäi väga meelde.

Kui ta oli teismelisepiinades 15-16-aastane, viis tema tee sinna tagasi. Eetla Ohakas oli andnud talle oma Merivälja aadressi (Ohakad elasid Kütiorus ainult suviti), et kui tahab, tulgu külla. See oli tõeline kingitus. Peeter oli juba joonistama hakanud, otsustas joonistustega kohale minna ja küsida Eetla käest, mida ta nendest arvab. Ja nii ta sinna käima jäigi. Kui Ohakad hakkasid kevadel Kütiorgu ära minema, siis nad ütlesid, et tulgu Peeter ka suvel sinna. Ja niimoodi see läks ...

Inimesi, kes Peetrit Kütiorus kaudselt kasvatasid või kelle varjus ta kasvas, ei jõua ta kokku lugeda. See oli tohutu privileeg. Absoluutselt kõige tähtsam oli Juhan Viiding. Valdur Ohakat vaatas ta alt üles. Eetla kantseldas neid rohkem, Valdur oli pigem omaette.

„Kui Valdur midagi ütles, siis oli pidupäev. Valdur oli võimas. See oli mu haridus. See oli see, mis mind suunas sellisele teele, kus ma olen. See on mind mu loomingus hästi palju aidanud.“

Kui Eetla ja Valdur 1990ndate algul Kütiorust välja kolisid, seisis maja pikalt tühjana. Just siis oli Peeter koos Herkki-Erich Merilaga loodud kunstirühmitusega DeStudio ennast läbi põletanud. Päästerõngana saabus tema ellu tagasi Kütiorg. 1996. aastal läksid nad seltskonnaga sinna lihtsalt jaanipäeva pidama ja seal sai ta järsku aru, et ongi nüüd siin ja kõik, ja punkt.

Päris kannapealt ei saanud Tallinnas asju lõpetada. Ühe aasta pendeldas mees Kütioru ja Tallinna vahet. Ohakate juures käidi maja ostmise teemal maad kuulamas, aga nad ei olnud nõus Kütiorgu kellelegi müüma. Käidi ikkagi nurumas. Võib-olla müüsid Ohakad Peetrile koha sellepärast, et tema tahtis Kütiorgu päriskoduks, mitte suvilaks. 1997. aastal ostsid Lauritsad Ohakatelt Kütioru maja ära.

Hiljem viis elu Tallinna tagasi, sest nagu Peeter Laurits ütleb: elu definitsioon on muutus või muutuse definitsioon on elu. Asjad kogu aeg teisenevad. Ka algusaegadel ei saanud ta kogu aeg Kütiorus olla, sest tuli teha näitusi, milleks pidi kuskile sõitma. Kui nad Leeloga Kütiorgu kolisid, olid esimesed kaks aastat suhteliselt vaiksed, aga siis järsku avastas mees, et maailm täiesti avaneb tema ees. Hakkasid tekkima sellised näitusevõimalused, pakkumised, olukorrad üle maailma, mida ta varem DeStudio ajal intensiivselt ringi reisides oli kogu aeg otsinud, aga ei olnud leidnud. Alles siis, kui ta Kütiorgu paika jäi, hakkasid kõik suhted ja situatsioonid ise ligi tulema.

***
Peeter Laurits, kas sa oled väikekodanlane?
Alustame Valdur Ohakast. Valdur ja Eetla Ohakas olid Käsmus kirjanike majas. Aasta võis olla 1964 või 1965. Seal olid ka Eno Raud ja Aino Pervik koos oma esmasündinud Rein Rauaga, kes oli siis kahe- või kolmeaastane ja juba väga ninatark. Kogu seltskonna jutt läks väikekodanlaste peale. Kõik hakkasid siunama, et kus need on ikka narrid ja imelikud. Aga väiksel Reinul hakkas järjest igavam ja igavam, teisi lapsi seal ei olnud. Lõpuks hakkas ta jonnima: „No millal need väikesed kodanlased siis tulevad?“ Selles mõttes ma arvan, et ma olen päris väike kodanlane, sest ma olen vahel hästi lapsemeelne, mulle meeldib mängida ja lollitada. Jah, ma arvan, et ma olen väikene kodanlane.

Kas sinus tavainimese mõistes midagi normaalset ka on?
Ma ei tea ju, mis on tavainimese mõistes normaalne. Ma arvan, et tavainimest ei olegi olemas, on olemas hästi palju väga erinevaid inimesi ja kõikide jaoks on normaalsus midagi täiesti erinevat. Enda meelest olen ma väga normaalne. See, kuidas ma olen, on minu jaoks normaalne olek. Ma ei tegele sellega, et hullu panna. Küll aga meeldib mulle igasuguseid olukordi proovile panna, mängida nendes olukordades ja vaadata, mis siis juhtub, kui millelegi reageerida teistmoodi, kui on harjutud või kokku lepitud. Ja siis tavaliselt juhtuvadki kõige huvitavamad asjad, inimesed avanevad ja hakkavad tekkima elusamad situatsioonid. Mulle see meeldib. Ja sellepärast ma vahel provotseerin. See on osa kõigest sellest lustist ja lust on minu meelest tähtis asi. Asju tuleb teha rõõmuga. Kui teed või töötad millegagi, mis rõõmu ei paku, siis mina soovitaksin küll kui vähegi võimalik mõelda, kuidas sellest olukorrast väljuda ja hakata tegema midagi, mis päriselt rõõmustab, mis täidab hinge energia ja auruga.

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 10/04/2026 08:34:48