Valik juunikuu alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Eestimaal kaotati pärisorjus
210 aastat tagasi, 4. juunil 1816 (juuliuse kalendri järgi 23. mail 1816) kinnitas Venemaa keiser Aleksander I Eestimaa talurahvaseaduse, millega Eestimaa kubermangus kaotati pärisorjus, st talurahvas kuulutati vabaks. 1817. aastal järgnes sarnane seadus Kuramaa ja 1819. aastal Liivimaal, millega oli Balti provintsides (praeguse Eesti ja Läti aladel, välja arvatud Poola Latgale ala) talurahvas pärisorjusest vabastatud.

Venemaa siseprovintsides kaotati pärisorjus alles 45 aastat hiljem, 1861. aastal. Siinne pärisorjuse kaotamine toimus kohalike mõisnike – Balti aadlike – initsiatiivil. Euroopa arengus oli nimelt näha, et pärisorjuslik talurahvas, kes tegi mõisale teorenti, polnud väga huvitatud uuendustest oma talu- ja põllupidamises ning oli ühtlasi mõisas üsna madalakvaliteediline tööjõud. Seetõttu otsustati teha talurahvas peremeesteks ning panna majanduslikult huvituma oma töö tulemusest ja kvaliteedist. Seda ei saanud teha muudmoodi, kui müüa talurahvale talud päriseks. Et talud ei koonduks kiirelt väikese klassi spekulantide kätte, toimus talude väljaostmine mõisatelt pika, aastakümneid kestnud protsessina. Ja enne päriseksmüümist pidid mõisad ka külad kruntima, st külakobarad laiali hajutama, et talusid oleks võimalik müüa nii, et maja, põllumaa ja muu oleks kõik ühes tükis. See protsess võttis osalt aega kuni pool sajandit.

Loomulikult tekitas talurahva seas „paksu verd“ asjaolu, et talurahvas pidi talud mõisatelt välja ostma, mitte ei saanud neid niisama. Iseäranis süvenes see vastuseis 19. sajandi teisel poolel, kui Jakobsoni poolehoidjad hakkasid ärkavale talurahvale rääkima, et nad olid enne 13. sajandi muistset vabadusvõitlust (Põhjala ristisõdu) siinsete maade peremehed ja neilt võtsid ristirüütlid „tule ja mõõgaga“ lisaks vabadusele ära ka maa. Tegelikkus oli loomulikult keerukam ja paljutahulisem. Nimelt paljudest 13. sajandi Eesti ülikutest said uute peremeeste vasallid ning nende järeltulijatest paljudest Balti aadlisuguvõsad, mis küll saksastusid, aga millest julge 10-20% võiks olla muinas-Eesti ülikute järeltulijad. Ning ka enne 13. sajandi muistse vabadusvõitlust ei kuulunud siinne maa vast ühiselt kogukonnale, vaid siiski tõenäoliselt vähestele ülikutele. Ning talurahvas ei tähendanud ju üksnes taluperemehi – 19. sajandi tüüpses talus elas kokku umbes 10-20 või enamgi inimest, kelledest paljude sotsiaalne staatus oli taluperemehest veelgi madalam – kõigile neile pärisorjuse kaotamise järel maad kinkida ning toimivaid mõisaid ja talusid lõhkuda polnud lihtsalt mõttekas.

Pealetung ladus vundamendi tsaari kukutamisele
110 aastat tagasi, 4. juunil 1916 (juuliuse kalendri järgi 22. mail 1916) algas Galiitsias käimasolevas Esimeses maailmasõjas Vene vägede pealetung Austria vägede vastu laial rindel, mis on tuntud Brussilovi läbimurdena. Paari kuu jooksul liikusid Vene väed 300 kilomeetri pikkusel lõigul edasi 10-60 kilomeetri ulatuses. Brussilovi läbimurre oli ajastatud Antanti pealetungikatsetega läänerindel, et siduda Saksa ja Austria väed mõlemal rindel. Sarnast operatsiooni plaanisid Vene väed ka põhja pool Saksa vägede vastu, kuid seal jäi läbimurre mitmetel põhjustel sündimata, st rinne endisele kohale.

Hoolimata tagasihoidlikust edust Brussilovi läbumurdel olid inimkaotused suured: Venemaa kaotas pool miljonit kuni miljon sõdurit (neist kindlasti 100-200 000 hukkunutena) ja Austria-Ungari üle 600 000 mehe. Inimkaotuste poolest oli Brussilovi läbimurre seega ohvriterohkem kui Läänerinde tuntud „hakklihamasinad” Somme'i ja Verdun'i lahingud, mis toimusid sellega samaaegselt. Arvatavasti olid Venemaa suured inimkaotused Brussilovi läbimurdel (koos Antanti poolse varustamise võimatusega, sest Bosporuse väinad olid kindlalt Türgi käes) üheks oluliseks põhjuseks, miks järgmisel, 1917. aastal tekkis Venemaa paljude kaupade defitsiit, mis tõstis pealinnas Petrogradis rahva meelepaha sedavõrd, et rahutused läksid massiliseks ning keisrivõim riigis 1917. aasta veebruaris kukutati.

130 aastat Fordi
4. juunit võib lugeda USA tuntuima automargi Ford 130 aasta juubeliks. Nimelt sai 32-aastane Henry Ford 4. juunil 1896 oma Detroiti töökojas valmis esimese bensiiniga töötava liikumiskõlbuliku katsesõiduki. Kuna ta kasutas selle valmistamisel ära jalgrattaveljed ja rehvid, aga rattaid pani hobuveokiga sarnaselt siiski neli, sai sõiduki nimeks Ford Quadricycle. Neljahobujõuline mootor oli võimeline sõidukit liigutama kuni 32 kilomeetrini tunnis. Kuna sõiduk õnnestus, otsustas Henry Ford sarnaste sõidukite valmistamist jätkata – Fordi kui tehase alguseks, mis tootis sõidukeid juba kindlalt müügiks, loetakse 1903. aastat.

Identifitseeriti AIDS
45 aastat tagasi identifitseeriti maailmas esmakordselt AIDS. Nimelt kirjeldas USA Haiguse Kontrolli ja Tõrje keskus 45 aastat tagasi, 5. juunil 1981 maailmas esmakordselt varem tundmatut viirust, mis kahjustab inimene immuunsüsteemi. Täpsemalt kirjeldati, et viiel inimesel Californias on täheldatud kopsupõletikku, mis on põhjustatud mingi uue, senitundmata haiguse poolt nõrgestatud immuunsüsteemist. Seda haigust edasi uurides saadi aimu, et see levib verega ja sugulisel teel ning on pärit Kongost, kust on tõenäoliselt loetud aastakümneid tagasi kandunud ahvidelt inimesele.

Uus avastatud haigus sai nimeks AIDS ning üsna pea leiti, et see pole praeguste teadmiste kohaselt lõplikult välja ravitav, vaid selle sümptomeid saab üksnes leevendada. Ka tehti üsna kiirelt kindlaks, et haiguse peiteaeg on väga pikk, sageli aastates – inimene on nakatunud, kuid mingeid sümptomeid ei avaldu, kuid nakatunud inimene nakatab teisi. Sellist seisundit hakati kutsuma HIV-positiivseks ja ka selle perioodi leevendamiseks on kaasaja meditsiin enam kui nelja aastakümne vältel välja töötanud mitmeid ravimeid. Tüüpiliselt areneb HIV-positiivseks muutunud inimesel AIDS välja 5-10 aasta jooksul pärast nakatumist, kui ravi ei kasutata. Asjakohase ravi korral võib see aeg oluliselt pikeneda ning sageli jääbki HIV nn uinuvasse olekusse ning ülisuure tõenäosusega AIDS välja ei arenegi – seda tänu kaasaegsele antiretroviirusravile (ART), mis suudab üsna efektiivselt pidurdada viiruse paljunemist ja hoida immuunsüsteemi (CD4 rakud) kunstlikult tugevdatuna.

Kaasajal on maailmas hetkel hinnanguliselt 40 miljonit HIV-positiivset ning AIDSi on aastakümnete jooksul kokku surnud umbes samapalju inimesi ehk siis hinnanguliselt ka 40 miljonit või veidi enam. Muuseas AIDS ise ei tapa, kuid ta hävitab totaalselt inimese immuunsussüsteemi, mille tulemusena sureb AIDSi haigestunu reeglina mõnda teise haigusse, millega inimese immuunsussüsteem muidu hakkama saaks, näiteks kopsupõletikku.

Sojuz-11 põkkus orbitaaljaamaga
55 aastat tagasi, 6. juunil 1971 startis N. Liidus kosmoselaev Sojuz-11 kolme kosmonaudiga pardal, mis järgmisel päeval põkkus edukalt Maa orbiidil tiirleva maailma esimese orbitaaljaamaga Saljut-1. Nii oli sooritatud maailma esimene edukas põkkumine orbitaaljaamaga, mille järel said kosmonaudid minna orbitaaljaama. Poolteist kuud varem, 24. aprillil 1971 oli üritatud sarnast põkkumist ja orbitaaljaama minekut, aga siis loobuti tehnilistel põhjustel orbitaaljaama minekust, st põkkumine jäi poolikuks.

Nüüd põkkumine õnnestus, aga edasi vedas kogu missioon totaalselt viltu. Esiteks avastasid kosmonaudid põkkumise järel orbitaaljaamas suitsuseguse õhu, mida oli põhjustanud vigane Saljut-1 õhupuhastussüsteem. Selle kiire parandamise järel oodati paar päeva oma tervise nimel orbitaaljaama minemast. Kui orbitaaljaama õhk oli saadud puhtaks, puhkes selles 11. missioonipäeval aga tulekahju, mis saadi üle noatera kustutatud. Tulekahjus kosmonaudid kannatada ei saanud, küll aga said viga Saljut-1 tehnilised süsteemid sedavõrd, et orbitaaljaam muutus suuresti kasutukõlbmatuks ja seda ka edasiste võimalike missioonide jaoks. Nii otsustati missioon katkestada ning kolm kosmonauti – Georgi Dobrovolski, Viktor Patsajev ja Vladislav Volkov – Sojuz-11ga taas maa peale tuua ning Saljut-1 hävitada. Teel Maale ilmnes 30. juunil Sojuz-11 juures aga üks klapirike, mistõttu õhk väljus kosmoselaevast maailmaruumi ning kosmonaudid surid lämbumissurma. Maale jõudsid vaid nende surnukehad.

Teatud põhjustel polnud skafandreid nendele kosmonautidele ette nähtud, kuigi need oleks tagantjärele tarkusena ilmselgelt päästnud nende elu. Eks hiljem õpiti tehtud vigadest ja 1974. aasta juunis viidi taas Sojuz-14-ga kosmonaudid orbitaaljaama pardale, milleks seekord oli Saljut-3. Saljut-1 ainus meeskond lõpetas seega oma lennu traagiliselt ja vaevalt kosmonautide perekondi lohutas asjaolu, et hukkunud kosmonaudid said postuumselt N. Liidu kangelasteks. Vähemalt sai nad „ristiinimese” kombel maamulda matta, st nad ei põlenud Maa atmosfääri jõudes ära, mis võib ju olla samuti ebaõnnestunud kosmoselendude ning selles osalenud kosmonautide/astronautide tõenäoline saatus hullematel juhtumitel.

Põlva sai alevi õigused
65 aastat tagasi, 8. juunil 1961 sai kihelkonnakeskus Põlva iseseisva alevi õigused – tollal tähendas see omaette täitevkomiteed ja sõltumatust (mitteallumist) maapiirkondi (külasid ja alevikke) hõlmanud külanõukogu täitevkomiteele. Juba 11 aastat varem, 1950. aastal bolševike poolt siin läbi viidud suuremahulise haldusreformiga oli Põlva saanud rajoonikeskuseks, kui Eestis kaotati maakonnad ja loodi 39 väikest maarajooni. Toona – 1950. aastal – olid valdavate enamike loodud rajoonide keskuseks siiski linnad või aleveid ning vaid viiel juhtumil – lisaks Põlvale ka Kosel, Vastseliinas, Orissaares ja Räpinas – oli uue rajooni keskuseks vaid alevik. Kuna väikesi rajoone hakati kiirelt liitma, vähenes alevikeks olevate rajoonikeskuste arv kiirelt ning need alevikud, mis siiski jäid rajoonikeskuseks, kasvasid ja muudeti aleviteks. Põlvas juhtus see siis 11 aastat hiljem ehk 1961. aastal.

Kaasajal on Põlval juba 33 aastat linnaõigused. Need sai ta 1993. aastal, mil taastatud Eesti Vabariigis säilisid omavalitsuslike üksustena vaid linn ja vald, alevile ei olnud omavalitsuslikku staatust ette nähtud. Nii pidid toona kõik alevid otsustama, kas tahavad saada linnaks (Põlva tahtis seda ja ka sai) või muutuvad vallaks, nn alev-vallaks. Muuseas jäigi Põlva ka rajoonide kokkupanekul rajoonikeskuseks, sh ka siis, kui rajoonide arvu 1950.-60. aastatel tugevalt vähendati ja 1962. aastaks jäi alles vaid 15 maarajooni, mille arv jäi muutumatuks kuni nõukogude perioodi lõpuni. Ning hiljem, taastatud Eesti Vabariigi ajal (täpsemalt juba koos üleminekuperioodi väljakuulutamisega 1990 ehk aasta varem) muudeti need 15 maarajooni uuteks maakondadeks, mille hulk (ja ka piirid väikeste korrigeerimistega) jäid muuhulgas muutumatuks ka ülipõhjaliku 2017. aasta haldusreformi käigus. Nii on Põlva olnud viimased 36 aastat ühtlasi ka maakonnakeskuseks – st üksnes 29 aastat pärast muutmist alevikust alevist sai Põlvast maakonnakeskus.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 11/06/2026 08:58:25