Arutelu lõunaeesti keele staatuse üle on seoses keeleseaduse muutmisega saanud taas keelepoliitika üheks keskseks teemaks. See on mõistetav: lõunaeesti keel on meie kultuuri oluline osa, sellel on oma ajalugu, identiteet ja kogukond. Keeleteadus tunnistab, et võru, seto, mulgi ja tartu keelekujud moodustavad eraldi keelerühma (lõunaeesti keele), mille struktuur erineb põhjaeesti keelest märgatavalt.

Ometi ei tähenda keeleteaduslik lähenemine, et riik on keelepoliitikas vaba sama joont järgima. Keeleteadus kirjeldab keelt, kuid riik peab tagama põhiseadusliku korra, õigusselguse ja toimiva haldusruumi. Siin tekib õigusloome protsessis vastuolu, mida ei saa lahendada pelgalt sümboolse žesti ja emotsiooniga.

Eesti põhiseadus ütleb üheselt: Eesti riigikeel on eesti keel. See põhimõte ei jäta ruumi olukorrale, kus riigikeele sees tekib teine ametlik või poolametlik keel, millele tuleb luua eraldi normid, järelevalve ja halduslik raamistik. Riigikeel peab olema üheselt mõistetav ja ühtne – see on kogu keelepoliitika nurgakivi. Kuivõrd keel on see, mis laiemalt defineerib ka rahvuse, siis õiguslikult on lõunaeesti keelt nähtud eesti keele piirkondliku erikujuna. Kehtivas põhiseaduses on eestluse üheks oluliseks osaks eesti keel, mis omakorda koosneb eesti keele piirkondlikest erikujudest. Ehkki keeleteaduslikult võib piirkondlikke erikujusid käsitleda eraldi keelerühmana (lõunaeesti keelena), siis kehtiv põhiseadus ei näe ette olukorda, kus eesti keeles sisalduvad piirkondlikud erikujud oleksid eraldi keeled. See pole olnud juhuslik kompromiss, vaid selge poliitiline valik, millest irdumine vajab väga laiapõhjalist arutelu ja analüüsi kõige kõrgemal, põhiseaduse tasandil.

Esiteks, kui lõunaeesti keel tõsta seaduses eraldi piirkonnakeeleks, tekib palju praktilisi küsimusi just õiguste ja kohustustega: kas ametnik peab seda oskama, kas dokumente võib esitada selles keeles, kas kohanimed peaksid olema kahes keeles, kas kohtumenetluses võib seda kasutada. Iga selline küsimus nõuab eraldi regulatsiooni, mis omakorda loob paralleelse halduskeele ja muudab riigi toimimise keerukamaks. Eesti ei ole nii suur, et saaks endale lubada mitmekeelset haldusruumi.

Teiseks tekib võrdsuspõhiõiguse küsimus. Kui neli tänast keele piirkondlikku erikuju tõsta teistest kõrgemale (kokku on murdeid ja murrakuid üle 100), peab riik põhjendama, miks just need. Rahvastikuregister võimaldab praegu märkida emakeeleks ka eesti keele erikujusid. Statistika on kõnekas: eesti/võru on emakeeleks märkinud 164 inimest, mulgi 13, muhu 13, hiiu 14, saare murde aga 52 (11.03.2026 seisuga). Kui mulgi saab eristaatuse, miks mitte saare? Miks mitte kihnu või rannarootsi? Seadus ei tohi toimida põhimõttel „kes kõvemini karjub, saab sätte“. Põhiõigused ei ole keeltel, vaid nende rääkijatel. Kõik keelekogukonnad peavad olema võrdselt koheldud.

Kolmandaks oleks mõjutatud haridussüsteem. Kui lõunaeesti keel defineerida seaduse tasandil eraldi keeleks, tekib vajadus käsitleda seda õppekeelena sarnaselt eesti keelega. See mõjutab riiklikku õppekava, õppekoormust ja hindamise põhimõtteid. Selline muutus ei ole praegu piisavalt läbi arutatud, tooks kaasa täiendava haridusreformi oma eesmärkidega ning ei loo lastele selget ja ühtset õpikeskkonda.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) järgi rajaneb uue põlvkonna sotsialiseerimine eesti kultuuri traditsioonidele ning põhikooli ülesanne on luua õpilasele tema kultuurilise identiteedi kujunemist toetav keskkond. Riiklik õppekava näeb ette võimaluse hoolekogu nõusolekul muuta õppeainete nimistut, arvestades piirkondlikku või kooli omapära. Seega hetkel kehtiv õigusruum võimaldab juba praegu haridussüsteemis keele erikujusid õpetada, lõimides neid aineõpetusse.

Kuivõrd keeleline mitmekesisus on HTMi kui keelepoliitika juhtministeeriumi jaoks äärmiselt oluline, oleme ette valmistamas põhjalikumat eesti keele piirkondlike erikujude toetamise süsteemi. Plaanis on teha PGSi muudatus, mis kohustab koole korraldama eesti keele piirkondliku erikuju õpet, kui seda soovib vähemalt kümme õpilast ja kool asub vastava erikuju ajalooliselt väljakujunenud piirkonnas. Samuti on soov lubada õpilasel soovi korral õppida erikuju B-võõrkeele asemel. Lisaks soovime ette näha rahalise toetuse neile lasteaedadele ja koolidele, kus erikuju õpetatakse – töös on nii õpetajate palgalisa maksmine kui lapsepõhine toetus kultuuriõppe läbiviimiseks ajalooliselt väljakujunenud keele erikujude piirkondades. Kõik need küsimused on kogukondadega läbi arutatud ning jäänud hetkel ootele seoses keeleseaduse muutmisega.

Ka rahvusvaheline praktika ei toeta keele erikujude juriidilist ametlikustamist. Hiina keel koosneb kümnetest eraldi keeltest, mida poliitiliselt loetakse hiina keele murreteks, kuigi keeleteadus käsitleb neid eraldi keeltena. Serbia, horvaadi, bosnia ja montenegro keeli näeb keeleteadus kui ühe keele standardeid – poliitiliselt on need kõik eraldi keeled. Prantsuse keel põhineb ladina keelel, on selle järglane, aga mitte selle osa. Saksa keele sees on Šveitsi saksa keel ja Austria saksa keel, lisaks saksa murded, mis on nii erinevad, et sageli ei mõisteta üksteist, kuid poliitiliselt on saksa keel üks tervik. Itaalia keeles sisalduvad sitsiilia, napoli ja veneetsia keeled, mis on keeleteaduslikult eraldi keeled, ent ametlikult itaalia keele erikujud. Joonistub muster: rahvuskeelt ei jagata ametlikult mitmeks keeleks, vaid hoitakse ühtsena, et tugevdada nii keele positsiooni kui rahvuslikku identiteeti. Eesti ei ole erand: meie keelepoliitika on olnud järjekindel ja selge.

On oluline mõista, et lõunaeesti keele toetamine ei sõltu juriidilisest staatusest. Kõik, mida kogukonnad soovivad – õpet koolides, nähtavust avalikus ruumis, kultuurilist tuge, on juba täna võimalik. Keele elujõudu ei loo seadus, vaid kogukond. Iiri keel on ametlik keel, kuid kõnelejate arv inglise keele kõrval väheneb. Staatus ei päästa keelt, kui puudub igapäevane kasutus, mida paragrahv ei taga.

Kokkuvõtteks. Eesti ei saa endale lubada rahvuskeele ametlikku killustamist, sest see nõrgestaks nii keelt kui ka rahvuslikku identiteeti. Lõunaeesti keele tugevdamine on võimalik ja vajalik – kuid seda tuleb teha nii, et eesti keel tervikuna jääb tugevaks, ühtseks ja rahvusvaheliselt arusaadavaks.

Lõunaeesti keel on Eesti kultuuri lahutamatu osa. Ta väärib austust, tuge ja arendamist. Ta ei vaja juriidilist staatust, mis loob põhiseaduslikke vastuolusid, halduslikku killustatust ja ebavõrdset kohtlemist ning nõrgestab eesti keele terviklikkust. Küsimus ei ole keele väärtuses. Küsimus on, milline on õige instrument selle toetamiseks. Lõunaeesti keel on kindlasti väärtus, kuid vale kaitsemeetod võib väärtust kahjustada. Seadust luuakse õiguste ja kohustuste reguleerimiseks, mitte ainult nimetamiseks. Aus oleks pidada avalikku debatti, millised õigused ja kohustused tänases õigusruumis tegelikult puudu on.

Loe ka „RAINER KUUBA: kuidas riigikogu salgab järjekordselt maha võrokeste ja setode põlise keele” eelmise nädala LõunaLehest.

 

Autor: KAIRI KALDOJA, haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler
Viimati muudetud: 11/06/2026 09:18:13