Foto: erakogu

„See nüüd on natuke uskumatu lugu. Viimasel ajal on rebane või rebased me vabakäigukanade hulgas pahandust teinud. Täna õhtul tungis üks tüüp tuppa ja me istusime külalistega suveköögis ja erioperatsiooni tulemusel ma püüdsin ta kinni ja öösel on tal valve peal ja hommikul rändab kaugele-kaugele metsa. Elage loomadega koos, samas nii, et keegi liiga paljult haiget ei saaks,” kirjutas Valga vallavanem Mart Kase läinud reede õhtul sotsiaalmeedias. Juures pilt, kus mees hoiab kindlalt käte vahel kinnipeetud reinuvaderit, endal käes vaid õhukesed kindad.

Mart Kase (44) rääkis LõunaLehele rebasepüügiloo alustuseks, et tema kodumajapidamise sulelised ehk kanad ja haned on juba mõnd aega langenud salapärase tapja ohvriks.

„Meil on viimase, ütleme 20 päeva jooksul kümme või isegi rohkem kana maha murtud. Tegelikult juba talve lõpus kolm hane murti maha. Sellega mul küll otsene seos puudub, et kas see on seesama loom. Rebane tavaliselt murrab ja viib ära. Antud juhul – jätab laokile, ei vii minema. Nii et me alguses tegelikult ei kahtlustanudki rebast – et võib olla tuhkur või keegi teine loom. Aga siis me juba teda nägime mõnikord ja ta läks järjest nahhaalsemaks,” kirjeldas ta.

Kase sõnul elab tema kodus kaks vana ülekasvanud broilerit. Nood kaks sisuliselt lemmikloomana peetavat linnukest on mehe sõnutsi ilmselt niivõrd õrna hingega, et tajusid hoovi peal käivat mingisugust action'it ning otsustasid minna majatrepile koera aseme juurde arvatavalt turvalisemasse kohta magama. Tõenäoliselt jagas rebane ära, et maja juures on kaks kena paksukest, ja siirdus neid „ragistama”.

„Me ise istusime kaugemal suveköögis ja keegi nägi rebase saba vilksamas. Ta hüüdis, rebane ehmatas ära ja pani tuppa sisse,” kirjeldas Mart Kase järgnevaid sündmusi. „Läks tahatuppa voodi alla. Ma olen ikka harjunud kitsesid ühest aedikust teise tõstma, ma tean, mis on looma kinnivõtmine ja kinnihoidmine, see ei ole nagu pai tegemine. Teadsin, et ta kohe hakkab saputama, ja haarasin tal niimoodi pea tagant kinni, kiiresti, et ta ei saaks pead keerata. Teise käega võtsin tagantpoolt kinni. Ja siis viisin välja.”

Kindad – mitte küll väga paksud – olid Kasel käes. Rebane püüdis teda küll enesekaitseks hammustada, kuid ei saanud pead keerata. Välimuse põhjal hinnates oli loom igati terve, kärntõvest rikkumata kasukaga. Enda sõnul ei näinud mees looma püüdmiseks teist varianti kui kätega haaramine – näiteks saab loom läbi pealevisatud teki püüdjat ikkagi hammustada ja loomapüüdmise kahva majapidamises ei olnud.

Kiire püügiaktsiooni põhimotivaator oli kodulindude kaitse. Kasede majapidamises on praegu 60 broileritibu ja lisaks 20 munakanatibu. Linnukesed elavad küll kinnistes ruumides, aga tõenäoliselt suudab kaval kiskja nende juurde pugemiseks siiski mõne prao leida. Lisaks hakkavad tibud varsti ka rohkem hoovi peal käima. Kanade kasvatamine on aga pererahvale nii aja- kui rahamahukas ettevõtmine.

Ent siiski: kust tuli see julgus minna lausa pea paljakäsi teravate hammastega metslooma püüdma?

„Aga ta sööb mu kanu! Oleks lihtsalt mingisugune rebane, loomulikult oleks ma ta lihtsalt välja ajanud. Aga ma teadsin, et see on see loom, kes minul ja ümbruses talulindudele liiga teeb. Oli lihtsalt selline olukord, et kas ma saan ta kätte ja meil linnud jäävad edaspidi ellu või ei saa teda kätte,” selgitas Kase.

Enamik inimesi oleks ilmselt pannud lihtsalt ukse kinni ja helistanud 1247, päästjatele või ... ja jäänud abi ootama. „Jaa, aga mul on see loomade kogemus endal olemas, väga lähedane. Ega kodukits on ka selles suhtes suhteliselt metslane, et väga isepäine ja käitub, nagu võiks teha, mis tahab. Et ega ta rebasest nüüd üleliia ei erine oma käitumiselt. Et selle kogemuse baasilt [läksin ise püüdma],” tõi Mart Kase välja üllatava paralleeli.

Kinnipüütud rebase viis mees järgmisel päeval „veidi kaugemale” metsa elama. Ta rõhutas lõpetuseks veel seda, et kõigi märkide järgi oli tegu isarebasega, mitte poegi toitva emasega.

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 11/06/2026 09:40:36