Valik suveharja ületamise aegseid sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Atentaat Hitlerile
82 aastat tagasi, 20. juulil 1944, korraldas Saksamaa vastupanuliikumine Claus von Stauffenbergi isiku läbi Ida-Preisimaal Hundikoopas peetud nõupidamise ajal peanatsile (Saksamaa juhile ja riigikantslerile) Adolf Hitlerile ebaõnnestunud atentaadi. Mitme asjaolu kokkulangemisel jäi Hitler ellu, sai vaid veidi põrutada ja kriimustada ja ta püksid lasti ribadeks. Nimelt oli nõupidamine viimasel hetkel viidud betoonpunkrist üle puitbarakki, mille seinad ei võimendanud lööklainet nii, nagu oleks seda teinud betoonmüürid. Lisaks oli Hitler sõjategevuse kaarti uurides nihkunud lõhkeainekohvrist veidi eemale. Kui sama nõupidamine oleks toimunud betoonpunkris ja kohver oleks olnud Hitleri juures (kuhu ta algselt pandigi) oleks see Hitleri kindlalt teise ilma saatnud. Nüüd tappis pomm vaid neli lähemal asunud ohvitseri ja vigastas 13 nõupidamisel viibinud inimest, suurem lööklaine energia väljus aga arvukate purustatud akende kaudu.

Hitleri atentaat oli mõeldud operatsiooni „Valküür” algusena – suurema riigipöörde algusena Saksamaal, mida juhtis Saksamaa vastupanuliikumine ja mille eesmärgiks oli tõenäoliselt natsiideoloogiast lahtiütlemine ning kiire separaatrahu tegemine Läänega. Kui nii oleks läinud, siis on tõenäoline, et ümber oleks mängitud ka koalitsioon N. Liiduga ning tehtud N. Liiduga jõupositsioonilt kiire rahu, st oleks lõpetatud Teise maailmasõja idarinde võitlused olukorras, kus bolševikel oli Euroopasse veel tungimata. Oli ju bolševistliku N. Liidu ja demokraatliku Lääne sõjaline koalitsioon alates 1941. aasta teisest poolest ülimalt kunstlik, natside vastase ühisrinde loomise vajaduse poolt vägagi selgelt pealesunnitud. Iseäranis Briti liider Winston Churchill teadis suurepäraselt, kui kahjulik ideoloogia on bolševism ning kuidas oleks mõistlik selle levikut peatada. Samas oli korraga kaht paariarežiimi – bolševismi ja natsismi – Churchillil peatada võimatu ja vähemalt esialgu pidas ta natsismi Inglismaa jaoks ohtlikumaks, sest sakslastel olid tegelikult 1940. aastal ju õhulahingutega oma Britannia vastast rünnakut juba alustanud. Vaid Saksa-Nõukogude sõja puhkemine juunis 1941 (Stalini plaanitud suurrünnaku ennetamiseks) summutas selle pealetungi, st dessandini üle La Manche’i sakslased ei jõudnudki.

Kui 82 aastat tagasi oleks ajalugu veidi teisiti läinud, oleks kogu maailma ajalugu võtnud tõenäoliselt hoopis teise pöörde ehk ühe ja sama sõjaga oleks vast olnud võimalik hävitada nii natsism kui ka oluliselt kärpida bolševismi-kommunismi tiibu. Operatsiooni „Valküür” õnnestumisel oleks uus koalitsioon tõenäoliselt sundinud N. Liitu tegema rahu olukorras, kus Eesti, Läti ja Leedu oleksid tõenäoliselt jäänud Lääne poole tulevast raudset eesriiet – Sinimägede rinne (Tannenbergi liin) ju senini pidas ja ka Lätisse oli Punaarmee sisenenud ju vaid päev tagasi; Leedust oli Punaarmee poolt toona hõivatud ainult Vilniuse ümbrus. Nii mõjutas nurjunud atentaat tõenäoliselt väga tugevalt ka meie kodumaa Eesti saatust, kriipsutades läbi siinse õigustatud ootuse taastada Eesti sõja järel iseseisva rahvusriigina, nii nagu Vene bolševikud olid selle Hitleriga kokkuleppe tegemise järel juunis 1940 lõhkunud koos meie kodumaa sund-inkorporeerimisega N. Liitu. Võitles ju omaenda rahvusriigi nimel valdav enamik neist Eesti poistest, kes olid bolševismivastases võitluses ühinenud Saksa sõjaväega.

 

Kui oli selge, et Hitler on Hundikoopa plahvatuses siiski ellu jäänud, olid kõik need lootused luhtunud. Saksa eriteenistus Gestapo korraldas suurejoonelise operatsiooni vastupanuliikumise hävitamiseks: arreteeriti üle 7000 inimese, neist umbes 5000 hukati, eesotsas pommipanija Claus von Stauffenbergiga.

Algas ohvriterohke Hispaania kodusõda
90 aastat tagasi, 17. juulil 1936, algas enam kui kaks ja pool aastat kestnud verine Hispaania kodusõda, mis nõudis kokku pool miljonit inimelu. Sõda algas sellega, et grupp Hispaania rahvuslasi ei saanud enam pealt vaadata, kuidas riigis võimule tulnud vasakpoolsed jõud (sh kommunistid ja marksistid) pööravad vabariigiks muudetud Hispaaniat järjest enam marksistlikku-kommunistlikku arengusuunda. See kõik oli juhtunud pealtnäha demokraatlikul teel, kus marksistide poolt pool aastat varem, 1936. aasta jaanuaris loodud Rahvarinne oli kuu hiljem võitnud presidendivalimised. Valimiste järel oli Manuel Azana saanud riigi etteotsa ja hakkas kibekiiresti pihta riigi jõulise tüürimisega vasakule.

Rahvuslikud ja marksismivastased jõud – keda juhtisid üsnagi karmi käega falangistid – korraldasid nende muutuste peatamiseks 17. juulil 1936 riigipöörde, kuid ei näinud ette, et sedavõrd suur osa rahvast toetab siiski marksiste, kes olid peitunud vabariiklaste silda taha. Nii ei järgnenud riigipöördele mitte riigi kiire tagasitoomine normaalsetele rööbastele (mida riigipöörajad lootsid), vaid verine ja ränk kodusõda, millesse sekkusid nii avalikult kui ka varjatult paljud välisriigid. Natsi-Saksamaa näiteks toetas falanguste (kes võtsid riigipöörde järel kiirelt otsustava juhtrolli), N. Liit aga vabariiklaste maski taha pugenud marksiste ning muuseas sai N. Liit toona kätte ja tõi Moskvasse (ikka maailmarevolutsiooni abistama) ka sajandeid kogutud Hispaania kullavaru. Verine kodusõda lõppes Hispaanias alles 1939. aasta kevadel falangistide võiduga ning falangism koos nende karismaatlise liidri Francicso Franco kui riigijuhiga jäi seejärel püsima 36 aastaks, kuni Franco surmani 1975. aastal.

Fiati toel sündis Žiguli tehas
60 aastat tagasi, 20. juulil 1966, võttis N. Liidu Ministrite Nõukogu (valitsust nimetati seal niimoodi) vastu määruse asutada Volga jõe äärde Žiguli mägede vastaskaldale Fiati abiga suur autotehas, mis hakkaks tootma väikeseid sõiduautosid, millest oli N. Liidus tollal väga puudus. Kuna Gorki autotehase Volgad läksid peamiselt ametiautodeks, jäid eraisikutele vaid Moskva autotehase Moskvitšid ja Ukrainas Zaporožje autotehase valmistatud õhkjahutusega „maanteemuhud”, millest oli aga vähe. Nii otsustati, et koostöös mingi Lääne-Euroopa autotehasega ja selle margi ülevõtmisega (nagu oli N. Liidus tehtud juba 1920. aastatel) ehitatakse veel üks täiesti uus autotehas.

Pärast pikka kaalumist jäi valikule Fiat ja autoks 1966. aasta auto Fiat-124. Kui need olid paigas, jäi üle fikseerida vaid uue tehase koht, milleks mitmetel põhjustel valiti Volga jõe kaldapealne Samaara lähedal Žiguli mägede vastas. Nii sõlmitigi itaallastega leping ning valitsuse määrus võimaldas ehistustöödega alustada, üle jõe asuvad mäed andsid uuele automargile ka nime. Tehase juurde otsustati rajada ka uus linn, millele anti ühe Itaalia kommunisti järgi Togliatti nimi. Esimesed Žiguli VAZ-2101 (N. Liidu teede jaoks ümber kohandatud Fiat-124) vurasid tehase konveierilt maha 1970. aasta septembris. Ning juba 1970. aastate lõpul oli Žiguli N. Liidu teedel kõige populaarsem automark, sellises massilises mahus saadi tehases tootmine käima.

Autode defitsiit sellest N. Liidus küll väga ei kahanenud, sest elatustase tõusis ja inimesi, kelle palk võimaldas sellist autot soetada, oli järjest rohkem. Seetõttu jäid kuni N. Liidu lõpuni kehtima autoostuload, mida reeglina jagas ettevõtete ametiühing nendele töötajatele, kes nende arvates väärisid autot ja olid sellises majanduslikus seisus, et suutsid selle ka välja osta. Võrreldes keskmise palgaga oli Žiguli VAZ-2101 hind ju üsna krõbe – 5500 rubla, samal ajal kui keskmine kuupalk oli 1970. aastate algul kusagil 120-140 rubla juures. Ehk siis umbes keskmise töötaja kolme ja poole aasta palk. Praeguses vääringus (keskmise palga järgi arvutades) teeks see umbes 70-75 tuhat eurot.
Pildil – Žigulid tulevad uue tehase konveierliinilt sügisel 1970.

Punaste tulest hävis Tartu kaubahoov
85 aastat tagasi, 20. juulil 1941, süttis Tartus bolševike suurtükitulest jõe ääres asunud unikaalne sisehooviga kaubahoov ja põles müürideni paljaks. Juba poolteist nädalat oli Tartu olnud rindelinn, kus linna peamine osa oli sakslaste käes, Ülejõe linnaosa hoidsid aga enda käes bolševikud, kes tulistasid suurtükkidest aeg-ajalt sakslaste käes olevat linna. 19. ja 20. juulil tulistamine ägenes ning üksikute tulekahjude asemel tekkisid suured tulekahjud, mida ei suudetud enam kustutada.

Kaubahoov oli neil päevil hävinud Tartu ehitistest märkimisväärseim. Hoone oli ehitatud aastail 1816-19 ning oli suur palju poekesi sisaldav keskhooviga kompleks, mille kõik fassaadid olid Antiik-Kreeka templite eeskujul kujundatud sammaskäikudena, katusekarniis oli klassitsismile omaselt hammaslõikelise vormiga. Iga fassaadi keskosa kaunistas veel kolmnurkfrontoon, mille ulatuses oli sambad korraldatud paarissammastena. Kokku oli nelja fassaadi peale kaubahoovil hiigelkogus sambaid, 128 tükki. Paljus tänu kaubahoovile kustuti Tartut tollal Emajõe Ateenaks –ülejäänud Tartu klassitsistlikel hoonetel sammastikud nii domineerivad ei olnud.

Sarnased kaubahoovid olid tollal väga levinud Venemaal ning nende eeskujul ta Tartusse ehitatigi. Moskvas näiteks ääristasid 19. sajandil alguspoolel klassitsistlikud kaubahoovid Punase väljaku mõlemat külge, ka Kremli poolset (kus praegu asub Lenini mausoleum). Vahel on Tartu kaubahoovi peetud ka läänepoolseimaks seda laadi ehituseks, kuid seda ta siiski polnud – Kuressaares on sarnane ehitis (veidi tagasihoidlikumana) säilinud tänaseni. Kuna Saksa ajal polnud lootustki kaubahoovi taastada, otsustati selle varemed lammutada. Praegu on kaubahoovi kohal tühi plats (pargiala), käimasolev Siuru ehitus toimub veidi ida pool. Seega on linnavõimude hea tahte korral täiesti valutult võimalik see ajalooline ehitis seal koopiana taastada. Ka on kaubahoovi vundamentide enamik maa sees üsnagi ulatuslikult säilinud.

Soome naised said valimisõiguse
120 aastat tagasi said naised Soomes esimese riigina Euroopas meestega võrdse valimisõiguse. Nimelt võeti 20. juulil 1906 Venemaa Keisririigiga personaalunioonis olnud Soome Suurvürstiriigis vastu uus parlamendi Eduskunta valimisseadus, mis asendas varasemas seisusepõhise esinduskogu. Uue valimisseaduse kohaselt oli Eduskunta ühekojaline ning valimisõigus sinna üldine ja võrdne kõigile 24-aastastele ja vanematele kodanikele, sõltumata seisusest või soost. Muuseas said naised selle seaduse kohaselt mitte ainult hääletada, vaid ka kandideerida. 1907. aastal toimunud valimistel valitigi parlamenti 19 naist.

Soome uus valimisseadus oli üks neist järelmitest, mis tekkis Venemaa Keisririigis keiser Nikolai II poolt 16. oktoobril 1905 vastuvõetud manifestile, mis lubas riigis läänelikke inim- ja kodanikuõigusi ning muutis Venemaa Keisririigi absoluutsest monarhiast parlamentaarseks monarhiaks, kuna loodi ka Riigiduuma. Kuna Soome oli viimase sajandi olnud Venemaaga personaalunioonis olnud vormiliselt erinev suurvürstiriik, puudutas see kõik ka Soomet, kes töötas välja ka oma valimisseaduse, millest sai toona maailma üks progressiivsem. Tegelikult oli Uus-Meremaa andnud naistele valimisõiguse juba 1893. aastal. Euroopas oli teine Norra 1913. aastal, Taani ja Island olid kohe järel 1915. aastal. Edaspidi läks naistele valimisõiguse andmine massiliseks.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 23/07/2026 08:04:35