Stāmeriena lossi peaukse kohal on von Wolffide suguvõsa vapp. Foto: Mari-Anne Leht

Lätis on avatud nii omavalitsuste hallatud kui ka mõned erakätes olevad häärberid ja sissepääsutasu ei löö kusagil hinge kinni. Enamik neist ei ole nii hiilgavas seisus kui Rundāle loss, kuid see-eest mõjuvad nad ka kodusemalt.

„Jälle Lätimaa mõisad, oled neis ju varemgi käinud, kas küll ei saa,” imestas hea tuttav, kui kuulis, et lähen Põhja-Lätimaa mõisaid uudistama. Ei saa küll. Olen võrulannadest reisikaaslaste Linda ja Kadriga sama meelt, et võrreldes tänapäevaste, enamasti ruudu- ja ristkülikukujuliste hallide karpidega võrreldes on iga mõis omanäoline ning mõneski on veel tunda kunagiste elanike vaimsust ja hingesoojust.

Alustasime ringsõitu üsna Eesti piiri lähedalt, Zvārtava häärberist, mis juba 1970. aastast on Lätimaa Kunstnike Liidu kasutuses. Praegune häärber on samas kohas teine, pärineb 1881. aastast. Aasta hiljem sissepääsu põrandale laotud või graveeritud ladinakeelne tekst „Hic habitat felicitas Nihil mali intret” (tõlkes „Siin elab õnn, ükski kuri ei pääse sisse”) on juba keskelt tuhmunud.

Vestibüülis märkavad silmad kohe puidust, täpsemalt lehisest, sambaid, millest kaks erinevad toonilt ülejäänud kuuest. Nõukogude ajal lõigatud filmide näitamise eesmärgil kaks sammast lihtsalt maha. Sammaste vahelt üles vaadates paistab vitraaž, mis valmis 1990. aastal, mõisniku ajal oli selle asemel klaas.

Pisikeses mõisas on palju muudetud, mõisaaegsest mööblist on alles vaid raamatukapp teisel korrusel ja puhvetkapp alumisel korrusel.

Kunstnikud on mõisa endile hubaseks teinud, mitmes toas on eri kuju ja põneva kattega kaheinimesevoodi, on ruume, kus saab magada pea kümme inimest. Majas saab ööbida 40 inimest.

Zvārtava omanikud olid Louise ja Gottlieb von Fersen. Viimase suguvõsal oli palju mõisaid Eestis, nii Järva- kui ka Harjumaal. Zvārtavas elasid nad suviti ja jahihooajal, muul ajal Riias.

Stāmeriena häärberi kuulsad elanikud
Siin, samanimelise järve lähedal asuvas mõisas võis möödunud aegadel kuulda nii vene kui ka itaalia keelt. Kui mitte kuulda, siis võidi neis keeltes mõelda. Itaalia keeles ilmselt rohkem, sest ühe lossihärra, Boris von Wolffi abikaasa Alice Laura Barbi (1858–1948) oli itaallanna, kuulus sopran ja Brahmsi sõber, kuid kes abiellumise järel loobus karjäärist, jäi elama Stāmerienasse ja nagu ütles häärberi giid, õppis ära läti keele.

Üheks esinemise kohaks jäi lauljannale Stāmeriena häärber ning just tema soovil tõstetud parema kõla saavutamiseks saali lage. Sellepärast on teise korruse vasakpoolsed ruumid kolm-neli trepiastet kõrgemal ja esikus laudise all peidus laetalade otsad.

Alice'il ja Borisil oli kaks tütart: Aleksandra ja Olga. Aleksandra tõi teise abieluga taas lossi itaalia vaimsust, kui abiellus kirjanik Giuseppe Tomasi di Lampedusaga, „Gepardi” autoriga. Teos kirjeldab Sitsiilia aadli lõpuaastaid.

Stāmeriena oli üks vähestest häärberitest Lätis, mida iseseisvunud Läti riik ei natsionaliseerinud, ja seetõttu elas selle viimane omanik Aleksandra von Wolff häärberis giidi sõnul 1941. aastani, siis lahkus Itaaliasse. Tihti oli häärberis ka tema itaallasest abikaasa.

Üks Stāmerienas varem elanud von Wolffi abikaasa oli õigeusklik vürstitar Sofia Potjomkina, kes oli siin mõisaproua 19. sajandi keskelt. Mõisaproua usku silmas pidades ehitati Stāmeriena järve äärde õigeusu kirik, mis on siiani kenasti püsti, kuigi uks on tabalukuga suletud, aga mäekristallid sädelevad torni ristil endiselt.

Häärberi giid märkis, et lossi restaureerimist vajavates ruumides olevast mööblist ei ole ükski ese originaalne. 90% on neile kingitud ja 10% on ostetud.

„Kui majja tuli uue võimu alguses sovhoostehnikum, sai söögitoast spordisaal, kuid ballisaali oli saalina vaja, sinna ehitati vaid lavaosa. Tehnikumi sulgemise järel 1990. aastatel jäi maja tühjaks, siis leidis omavalitsus rentniku, kuid 2016. aastal sai Gulbene vald Stāmeriena tagasi,” rääkis giid. Ta lisas, et raha lossi kordategemiseks on raske saada, seda enam, et nad on Riiast kaugel.

Von Wolffid omandasid Stāmeriena 1802. aastal. Suguvõsal oli lõpuks Wikipedia järgi poolsada erineva suurusega mõisat, enamik neist Lätis, mõned ka Eestis.

Jaungulbene ootab uut omanikku
Jaungulbene häärberi alumise korruse aknad-uksed ja rõdu on laudisega kinni löödud, tiik häärberi taga vajab puhastamist, samuti auringi alguses asuvad tiigid. Nende ümbrus on võsastunud ning tootmishooned häärberi vastas õnnetus seisus.

Meiega suhelnud riialanna, kes uudistajatele enda sõnul kolm päeva nädalas näitab väikeses majas häärberi vastas mõisast pilte ja räägib juttu, teadis, et omanikud on vene rahvusest Läti kodanikud ja tahavad mõisa müüa. Internetiavarused kinnitavad tema juttu omanike müügisoovist juba 2024. aastast.

Veel läinud sajandi esimestel kümnenditel oli see korduvate juurdeehitistega häärber täis kunsti, kuna viimane omanik Paul von Transehe-Roseneck kogus maale, mille ta küll 1905. aastal toimunu järel oma majja Riias viis. Ta oli ka Riia kunstiseltsi liige. Häärberi luksuslikust sisustusest anti välja koguni fotoalbum.

Millises seisus võivad hoone ruumid praegu olla, on keeruline oletada. Kui häärber 1920. aastal tühjaks jäi, hakkas seal mõne aasta möödudes tööle põllumajanduskool, mis 1990. aastal sulges uksed ja maja jäi taas tühjaks. 20 aastat tagasi müüs omavalitsus häärberi erakätesse ilmselt parimate lootustega. Läks paraku vastupidi ja mõis ootab taas toimekat omanikku.

Transehe-Rosenecki suguvõsale kuulus üle 20 eri suurusega mõisa, praeguselt Võrumaalt Krabi ja Vana-Roosa.

Cesvaine kui omaaegse rikkuse sümbol
Von Wulfide suguvõsa esindaja omandas Cesvaine 1815. aastal. 14. sajandil oli selles kohas piiskopilinnus, seejärel mõis, kuid sajandi lõpupoole soovis pärija Adolf von Wulf uut lossi vana mõisa asemele.

Saksamaal sündinud ja hiljem ka Tartu ülikoolis õppinud Adolf von Wulf sai väljast suursugusena mõjuva kahekorruselise häärberi valmis küllaltki ruttu: ühe allika kohaselt seitsme, teise järgi koguni kolme aastaga. AI märgib, et härral kulus lossi ehitamiseks kolm miljonit kuldrubla. Hoone arhitektid olid Berliinist.

Õue poolt vaadates meenutab hoone teravnurkset U-tähte, selle keskosas oli nii vastuvõtu- kui ka ballisaal, kuhu avanes torni esimene korrus. Torn lossi keskosa lõpus on 30 meetri kõrgune ja selleks, et ülevalt Cesvainele pilk heita, tuleb astuda 117 astet üles.

Vasaku tiiva alumisel korrusel olid ruumid härrasrahvale: suur, tumeda laega härra kabinet, nii proua kui ka härra magamistuba, vannituba jne. Just härrasrahva tiivas asuvad alumise korruse ruumid ehmatasid eheda nõukogude ajast tuntud tumepruuni õlivärvi ja tühjusega. Pärand toonasest kooliajast, mida ei ole veel jõutud kaotada.

Paremas tiivas olid söögisaal, olme- ja teenijate ruumid. Teisel korrus asub praegu koduloomuuseum.

Kuigi pere kolis uude lossi 1895. aastal, sai peremees seal elada vaevalt üheksa aastat. Olnud juba mõnda aega haige, läks ta 1904. aastal ravile Viini, kuid paraku toodi sealt samal aastal Cesvainesse 46-aastase härra surnukeha. Lossi majandust jäid juhtima valitsejad.

1905. aasta rüüstamistest Cesvaine pääses, samuti mõlemast suurest sõjast, kuid mitte maareformist. Von Wulfi abikaasa ja poeg lahkusid maareformi järel Saksamaale ja häärberisse koliti peagi kool. See tegutses 2002. aastani, kui hoones oli tulekahju, mille tagajärjel hävis katus ja paljud ruumid said tõsiselt kannatada.

Taastamistööd kestsid 2022. aastani, mil häärber taas avati. Lisaks koduloomuuseumile toimuvad siin kontserdid ja üritused ning huvilised saavad hoonega tutvuda.

1997. aastal kanti Cesvaine loss Euroopa kultuuripärandi nimistusse. 100 aastat hiljem hinnati lossi ehitanud Adolf von Wulfi ettevõtmist vääriliselt.

Ühele tema suguvõsa liikmele kuulus paraku maa pealt kadunud Mõniste mõis.

Meie giid Liina märkis, et härrasrahva ajal olid kõige rikkamad mõisnikud tänapäeva Lätimaal von Wolffid, neile järgnesid von Wulfid.

Üks imeline talu keset Madona linnakest
Ema Astra Riekstina koos tütre Ilzega pruulivad selles talus juba kuraditosin aastat koduveini. Nende aastate jooksul on nad teinud 24 000 liitrit veini kodumaisest toorainest – õuntest ja igasugu marjadest.

„Rikkaks sellega ei saa, kuid abiks on ikkagi,” sõnas Astra Riekstina ja lisas, et poodidest nende veini ei leia. Nad müüvad toodangut kodust, Madona linna üritustel ja laadal. Neil on ligi 20 eri sorti marjaveini magusatest mõnusalt hapukateni.

Veinimeistrid pakkusid meile degusteerida nelja veini: magusast hapuka ebaküdooniaveinini. Viitsinuks klaastaarat tassida, oleksin viimase ostnud, vaid 10 eurot pudel.

Nende juures suure telgi all oli lahe istuda, perenaise ja reisikaaslaste juttu ning vihma rabinat kuulata. Astra rääkis, et veini tehti majas juba tema isa ajal, näitas tootmisruume ja õues asuvat puhkenurka.

„Nad olid väga külalislahked nii nagu ka mõisates ja hotellis meid vastu võtnud lõunanaabrid,” lausus reisikaaslane Linda.

Reisikaaslaste mõtteid mõisatest
Linda ja Kadri Võrust: „Nähtu põhjal tundub, et lõunanaabrite juures olid osad mõisad meie omadest suuremad. Jäi mulje, et seal hoolitsetakse mõisate eest niipalju kui jõudu ehk raha on. Stāmeriena lossi ruumides tunnetasime pere hõngu ja vaimsust. Zvārtavas oli vähe, mida vaadata. Cesvaines oli neli uhket kaminat õnneks alles ja piisavalt veel ka nõukogudeaegset värvi, kuid olulisem on, et hoone on alles ja avatud.

Lätis seekord ja varem nähtud mõisatest on jäänud mulje, et osa neist on omavalitsuste hallata, mis näitab, et nad hoolivad baltisakslaste kultuuripärandist ja näitavad neid omanäolisi hooneid ka huvilistele.”

Tatjana Valgamaalt: „Baltisakslaste lugu on ka meie lugu, mida on oluline teada ja meeles pidada, sest nad mõjutasid tugevalt meie kultuuri, haridust, kombeid ja usku sajandite jooksul.

Igal mõisal, mis kunagi olid ettevõtlikele inimestele koduks, on oma lugu. Losside ja mõisate ning heal juhul mõne ammustele omanikele kuulunud eseme või pildi nägemine toob omanikud lähemale, muudab nad justkui elavaks, näiteks Stāmerienas nägime pilte viimastest omanikest.

Ajaloo keerdkäigud, mis sundisid baltisakslasi oma kodudest lahkuma, on mõisatele jätnud jäljed: osa on maa pealt kadunud, osa allesjäänud mõisate-losside ruume on ehitatud ümber, detaile ja sisutust on lõhutud. Paljud mõisad on õnneks alles, kuid nende restaureerimise teeb keeruliseks rahanappus.”

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 23/07/2026 08:26:23