Foto: erakogu

Räpinlane Aapo Ilves (54) sai äsja trükikojast kätte oma uue raamatu „Sulatõtt ja teisi jutte”. Selles kirjus kogumikus on novellid, lühijutud, vested, lehesabad ja muud sõnaseiklused. „Mõni lugu on õrn, mõni karm, naljakas, obstsöönne, eluline või suisa absurdne. Raamatus on lood seetõttu, et autor nad sellesse pani. Kui leiad meelepärast, võid sõpradelegi ette lugeda,” kirjutab ta verivärske teose tagakaanel. Nii varem (valdavalt kultuuriajakirjanduses) juba ilmunud kui värskete lugude kogumik koosneb kahest osast, teine on pühendatud autori kodukandile. Vestlesime autoriga „Sulatõest”, aga mitte ainult.

Sügis ja tibude loendamise aeg läheneb. Sa oled kirjutanud raamatuid nii üksi kui ka näiteks „viie pääle”. Kui paljudel raamatutel on autori koha peal sinu nimi ehk kui mitmes värske „... ja muude sõnaseikluste kogumik” „Sulatõtt” on?
Proosaraamatuist neljas, enne ilmusid „Ema on kajaka juures”, „Tapu asemel sõime” ja „Muinasjutud lastele ja suurtele”. Luuleraamatute arvu on keeruline öelda, neist paljud on sõpradega kamba pääle tehtud. „Isa sokk on spordimees” pälvis Karl Eduard Söödi nimelise luuleauhinna.

Tagakaanel hoiatatakse, et see pole lasteraamat. Arvestades osalt või täielikult võrukeelseid lugusid, pole see ka mõeldud umbkirjakeelsetele lugejatele. „Obstsöönse loo” põhjal ütleks, et see pole ka puritaanidele ehk kodanikele, kes ei armasta meie emakeelt selle kõigis peenis nüanssides. Kellele see kogumik mõeldud ON?
See kogumik, võiks öelda isegi lugemik, on mõeldud avatud inimestele. Elitaristid ja kanoonikud ei peaks seda raamatut kättegi võtma. Kõige kindlam valem on olla Aapo Ilvese loomingu tulihingeline austaja, ja õnneks selliseid inimesi pole just vähe.

Kuidas selle raamatu koostamise mõte alguse sai? Kas mingi osa oli ka sellel, et oli kahju lasta kultuuriajakirjanduses ilmunud sõnaseiklustel koos muu makulatuuriga unustuse hõlma vajuda?
Ma olen viimatisel 15 aastal kirjutanud ja tõlkinud teatritele põhiliselt ja ega selle kõrvalt muuks eriti ei jagu, aga adusin, et siiski on tekkinud olulisi jutte ja need on ilmunud väga laialt erinevates väljaannetes, ja on täiesti võimatu, et keegi, kes pole selle raamatu üllitamisega seotud, oleks neid kõiki lugenud. Nüüd on võimalik need ühtede kaante vahelt järjest ette võtta ja mina saan edasi minna.

Avalugu „Mönn” on üks kena ühiskonnakriitiline toreda puändiga muinasjutt. Kuidas see lugu sündis?
Mu sõber Santtu Karhu, Karjala rokikuningas, rääkis legende metsinimestest ja sealt see alge tuli, no ja see dementsuse osa paraku on mu oma suguvõsast võetud. See on küllaltki isiklik lugu. Aga vähemalt saab seal päris mitu tiblat hukka.

Palusid ekstra, et ma ülevaadet tehes ei keskenduks liialt „Obstsöönsele loole”. Ei keskendu. Ometi on see üks eluline lugu, st ainest on ammutatud tõestisündinud loost ja inimesest. Seleta palun veidi seda tagapõhja.
Sõnad ei ole süüdi selles, mida nendega väljendatakse. Aduge mõtteid sõnade taga. See lugu vastandab tsensuuri ja seda tunnelit, mille lõpus on põlevate raamatute virn. Ja see lugu on hästi hooliv.

2009. aastal vallandus mõõdukas skandaal, kui eksnäitleja Malle Pärn tunnistas, et on raamatukogust laenatud raamatutes ebatsensuurseid väljendeid valge korrektortindiga katnud – et vähemalt need inimesed, kes peale teda seda raamatut loevad, ei peaks neid sõnu sealt lugema. Kirjeldatud lugu näib olevat olnud Aapo loo inspiratsiooniks – VV.

Neli lugu on pühendatud tegelasele nimega Ilme Nüri. Kes ta selline on?
Ilme Nüri (Nägu Loll, Nägu Tühm vms) sai pseudoautorina välja mõeldud eelmise aastatuhande lõpus ja ta tõmbas Loomingu ja Vikerkaare toimetajaid mõnusalt alt. Ta astus üles ka ajalehe Koit veergudel.

„Vahuri lahkumine”. Unenägude ja bluusiridadega pikitud meenutus sõbrast, teatavas mõttes epitaaf. Kas võiksid palun LõunaLehe lugejatele n-ö mittekirjandusliku lisana meenutada oma viimast kokkupuudet varalahkunud sõbra, kirjanik Vahur Afanasjeviga?
Me paar päeva varem veel tegime videokõne ja arutasime maailma, nagu ikka. Ma veel vajutasin kuvatõmmise ja see oligi viimane foto Vahurist, ja läks Bogdani ja Serafima lavastuse kavavihikusse.

Põgusa sirvimise põhjal tundub üleüldse, et omajagu on lugudes unenäolisust. Kui palju inspiratsiooni sa ammutad magades nähtust? Oled sa suur unede nägija?
Olen jah unenägija ja milleks head materjali raisku lasta. Muide, on olemas ka täiesti unenäoraamat, väga raju – Merca „Jututulbad”.

Raamatu teine, ehkki lühem pool on pühendatud su kodulinnale Räpinale, kindlasti mitte lihtsalt täiteks, vaid sa oledki Räpina patrioot. Miks? Räägi, kas sa pole kunagi kaalunud sealt ärakolimist – kasvõi näiteks loo „Spordipäev” sündmuste aegu mõtleva ja esimest kuulsusesära kogenud teismelisena? Kas või millal sa oled olnud kõige lähemalt lahkumisele väikesest linnast, kus „mehed on lollakad, kaanivad viina, ei kasvata kanepit” ja „naised vahivad seepi, neil nutt tuleb peale”? Või lähed ainult ühel hetkel naaberasula Ristipalo kalmistule või siis hoopis kuulsate eestlaste koolnutaristule Kloostrimetsa asumis?
Mulle lihtsalt meeldib elada enda pool kodus. Kõik inimesed peaks tohtima elada enda pool kodus. Ma saan siit kaugele ära käia, kui vaja on, ja siis jälle tagasi tulla. Sa elad seal, kus on su sokisahtel ja metoodiline raamatukogu.

 

Autor: Küsis VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 19/08/2026 08:48:36