Eesti väärib paremat: proteesile toetudes kutsus linnapea Edgar Savisaar linnarahvast endale järgnema. „Meist peab saama rahvas, kes vaatab julgelt tulevikku,” ütles ta. Repro Tallinna linnalehest Pealinn.

Muidugi meenub augustikuu kahekümnes meile kõigepealt iseseisvuse taastamise päevana. Nüüd ka riigipüha, millega tähistatakse Eesti Vabariigi uuesti iseseisvumist de facto. 1991. aasta selle päeva õhtul kell 23.03 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu otsuse riiklikust iseseisvumisest. „Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist.” Uudis hilisõhtusest erakordsest hääletamisest ühe liiduvabariigi parlamendis levis kohe üle maailma. See omandas hetkega tohutu tähenduse kogu rahvusvahelise üldsuse jaoks. Oli alanud Nõukogude Liidu tegelik lagunemine.

Miski nagu kripeldab
Maarjamaa enda inimeste jaoks on 20. augusti tähendust võimatu üle hinnata. Üks tähtsamaid otsustamisi väikerahva ajaloo kestel üldse. Kuid just siin astub mängu eestlasele iseloomulik kadeduseuss. Üks seltskond ehk kodanikkonna esinduskogu Eesti Komitee ei tahtnud kuidagi tunnistada, et kümneid tuhandeid haarav Rahvarinne legendaarse pealiku Edgar Savisaare juhtimisel sai vabadusliikumise peajõuks ja mootoriks. Ka seda, et riikliku iseseisvumise kuulutaks Toompea lossis välja Eesti NSV Ülemnõukogu. Tunne Kelami juhitud Eesti Komitee seisukoht oli, et ülemnõukogu on nõukogulik haldusorgan, kes ei tohi ise üldse midagi olulist muuta ega riigi staatuse kohta otsuseid langetada.

Reaalsema poliitika esindajad mõistsid, et iseseisvust saab välja kuulutada siiski vaid parlament, mitte kodanikke ühendav vabatahtlike kogu. Pärast pikki kõnelusi jõuti järeldusele, et ülemnõukogu teeb oma otsuse kooskõlastatult Eesti Komiteega. Samal õhtul otsustati ka moodustada põhiseaduse väljatöötamiseks Põhiseaduse Assamblee. Sellegi koosseisu delegeeriti nii ülemnõukogu kui ka Eesti Kongressi liikmeid. Pärast ajalooliste otsuste vastu võtmist ilmusid tänavaile loosungid „Surm savisaarlastele!” ning „Maha rahvuslikud reeturid!” ...

Viimasel hetkel astutud sammud ülemnõukogu ja Eesti Komitee koostöö suunas ei meeldinud ka paljudele Rahvarinde aktivistidele. Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel ja eeldas, et õiguslik järjepidevus polnud vahepeal katkenud. Sellise seisukohaga aga pole nõustunud kaugeltki kõik ajaloolased nii meil kui mujal maailmas. Kriitikud väidavad, et 50 aastat nõukogude võimu muutis ühiskonda, demograafiat ja õigussüsteemi liiga sügavalt, et seda saaks juriidiliselt olematuks pidada. Savisaar leidis, et taasiseseisvumise leppe puhul tehti Eesti Komiteele liiga palju järeleandmisi, mis tõukasid suure osa rahvast viletsusse. Hilisem ülekohtune omandireform ja ühiskonna räige varanduslik kihistumine kinnitasid seda.

Õigusjärgsuse küsimus ajas Savisaare ja Marju Lauristini omavahel põhjalikult tülli. Lauristini Eesti Komitee suunalise tegevuse tulemusena võitsid Savisaare hinnangul need, kes said restitutsiooni poliitikast kasu lõigata. Näiteks paljud rahvuslased ja välismaal elavad eestlased. Kaotasid kodueestlased ja sundüürnikud, kes olid siin või Siberis 50 aastat üle elanud ja vastu pidanud. Neile pandi süüks vaikivat koostööd punastega ja nende positsioon ühiskonnas oluliselt nõrgenes. Paljusid hakati pilkavalt hüüdma „endisteks”. Kaotas enamik neist, kes Eestit ja eestlust võõrvõimuaastail alles hoidsid.

Lauristin on tunnistanud, et tema ja Savisaare vahel toimus viimane suhtlemine ja mõttevahetus just 20. augustil 1991. aastal. Hiljem endiste võitluskaaslaste teed neid enam kokku ei viinud. Ka rahva sees on kestma jäänud teatav lõhe savisaarlaste ja kelamlaste vahel. Hinges midagi kripeldab ja igal aastal 20. augusti paiku puhutakse vana tuleaseme söed taas lõkkele.

Edgar sai oma päeva
Savisaare ja Keskerakonna algatusel on 20. augustit hakatud tähistama ikka kui Eesti taasiseseisvumispäeva. Nõnda on see kirjas ka kalendris. Mart Laari kahe valitsuse ajal, kui jätkus Savisaare neutraliseerimine, seda päeva riiklikult esile ei tõstetud. Keskerakond ainukesena hoidis augustisündmuste mälestust alles ja ise päeva ka pidulikult tähistas. Nii ristiski rahvas augusti 20. kuupäeva edgaripäevaks.

Õige pea mõistis reformierakondlik eliit, et suur püha tuleks keskmeestelt tagasi võtta. Riiklikult hakati korraldama öölaulupidusid. Muutus toimus 2008. aastal, kui Tallinna lauluväljakul korraldati 19. augustil suur kontsert pealkirjaga „Märkamisaeg”. Lennart Meri aga lükkas tagasi president Arnold Rüütli kutse osaleda iseseisvuse taastamise päeva pidulikul kontserdil. „Taasiseseisvumispäeva esile tõstmine kõigutab meie riikluse järjepidevuse põhimõtet,” teatas Meri. Kuid ei tema ega mitmete teiste arvamus pole rahvale korda läinud ja päeva tähistatakse siiani laialt. Edgari päeva Keskerakonnalt ära võtta pole õnnestunud.

Suure poliitiku saatuslik kõne
2015. aasta august sai Savisaarele lõpliku lõpu alguseks. Kevadel oli ta üle elanud üliraske haiguse, viibinud 40 päeva koomas, kuid sellest välja tulnud. Ta võitis surma! Kuid kaotas kahjuks ühe jala. Et see mees võiks tulla tagasi poliitikasse, suutsid uskuda vaid üksikud. Ka need, kes tema surma oodanud, olid kindlad, et haigevoodist Hundisilma peremees enam ei tõuse. Aga ta tõusis. 20. augustiks õppis Edgar ära proteesiga käimise ja rabas publikut uue, uskumatu etteastega. Suure rahvahulga võimsa aplausi saatel tõstis ta ennast Vabaduse väljakul kõnetooli ja pöördus kõigi eestimaalaste poole üleskutsega: mina tõusin, tõuske ka teie! Rahvamass plaksutas ja juubeldas. Etteaste õnnestus hiilgavalt. Sõnum uueks ärkamiseks oli antud.

Kuid üleskutse jõudis ka sinna, kuhu tarvis! Mõnes Toompea kabinetis ja ühes kesklinna läbipaistmatute klaasidega majas algas järgmisel hommikul kibekiire askeldamine. Otsus sündis juba samal päeval: Savisaare soov tulla tagasi poliitikasse tuleb nurjata! Huvigruppe oli kaks. Konkurendid teistes parteides ja Savisaare lemmikõpilased Keskerakonna sees. Viimased unistasid parketikõlblikust Keskerakonnast ilma oma endise õpetajata.

22. septembril kell 9.55 algas Hundisilmal suur läbiotsimine, mis lõppes hilisõhtul kell 23.25. Midagi olulist ei leitud. Kaasa võeti sularaha, palju dokumente ja arvuti kõvaketas. „Olen puhas kui prillikivi,” ütles Savisaar järgmisel päeval peetud pressikonverentsil. Puhtaks ta jäigi, sest pikki aastaid kestnud kohtuprotsessil mitte ühtegi prokuratuuri süüdistust kohus tõestada ei suutnud.

Kuid valesüüdistused, väsitav kohtuprotsess, alatu reetmine koduerakonna sees ja peavoolumeedia lõputud rünnakud tegid oma töö. Tervis halvenes, energia kadus ja Keskerakonna järgmisel kongressil Paides kaotas Edgar parteijuhi koha. See halvas enesetunnet veelgi. Algas suure poliitiku aeglane hääbumine.

Vabaduse väljaku vabaduse kell
„Ta tuletab meelde, et vabadus ei saabu ega püsi iseenesest. Pidagem teda kalliks,” ütles avamisel president Arnold Rüütel. Nii kujutabki kahe sireda samba üks kelladest vabaduse sümbolit ning loeb juba kätte võidetud priiuse päevi, tunde ja miljoneid minuteid. Teine elab reaalajas, sümboliseerib igavikku, kuid tuletab ka meelde iga hetke haprust. „Saagu sellest platsist eestlaste Püha Paik,” soovis projekti autor, arhitekt Leonhard Lapin.

Samasugune mõte elas Savisaare peas: „20. augustil 1991 deklareeris rahvas suurel meeleavaldusel just siinsamas Vabaduse väljakul kindlameelset tahet luua taas oma iseseisev ja sõltumatu Eesti riik. Tookord nägi Rahvarinne, et käest võidakse lasta ajalooline hetk, ja tõi rahva Vabaduse väljakule. Siin, ise rahvale kõneldes, kuulasin ärevalt, kas juba kostab Tondi kasarmute poolt tankimürinat ... Aga rahva kindlameelsus kohutas ka vastaspoolt. Valitses meeleolu, et tulla vajaduse korral Toompea lossi ette ja mitte lahkuda sealt enne, kui otsus iseseisvumise kohta on tehtud. Ja see tehti. Mitte asjata ei kanna Vabaduse Kell pealiskirja „Tallinnalt Eestile“. Meie iseseisvus augustis 1991 algas siit.” Nii rääkis linnapea 2009. aasta 20. augustil, kui taasavati põhjalikult renoveeritud Vabaduse väljak.

Väljakaevamiste käigus avastati kiviaegse asustuse jälgi, mille vanuseks hinnati kuni 5500 aastat. Seega on väljakuala olnud rahva kasutuses ammu enne Kristuse sündi. „Üks rahvas sai siin oma alguse. Olgu see väljak meie vabaduse bastioniks! Soovin kogu südamest, et meie maa ja rahvas saab seda päeva meenutada siin ka 20 ja 120 aastat hiljem,” ütles Savisaar, seistes Vabaduse väljakul rahva ees.

 

Autor: HEIMAR LENK, ajakirjanik
Viimati muudetud: 13/08/2026 09:59:41