Ettevõtte autopark on kulukoht, mille juhtimine nõuab aega, teadmisi ja pidevat tähelepanu. Rehvivahetused, hooldusgraafikud, kindlustusjuhtumid, kulumise arvestus ja sõidukite uuendamine tähendavad igakuiselt kümneid väikeseid otsuseid.

 

Kui neid otsuseid teeb ettevõtte enda raamatupidaja või logistikajuht muude tööülesannete kõrvalt, jääb see aeg sisuliselt kasutamata äritegevuse arendamiseks. Küsimus, mille ees seisab varem või hiljem iga kasvava autopargiga ettevõte, on lihtne: kas auto haldamine tasub jätta enda kanda või anda see üle spetsialiseerunud teenusepakkujale?

 

 

Auto täisteenusrent tähendab kokkulepitud tähtajaga kasutuslepingut, kus ettevõte maksab sõiduki eest ühtset igakuist summat ning sõiduki omanikuks jääb teenusepakkuja, mitte ettevõte ise. Erinevalt traditsioonilisest pangaliisingust ei jää ettevõtte kanda sõiduki jääkväärtuse ega hilisema müügiprotsessiga seotud risk. Lepinguperioodi lõppedes sõiduk üldjuhul tagastatakse, kuid mõnel teenusepakkujal, näiteks Europcaril, on olemas ka väljaostuvõimalus, kui ettevõte soovib sõiduki hiljem endale jätta.

 

Kuutasu sisu kujuneb valitud paketi järgi ja võib katta hooldustöid, remonti, rehvide vahetust ja hoiustamist, kindlustust ning tehnoülevaatust jpm. Teenuste ulatus lepitakse kokku lepingus ning seda saab kohandada ettevõtte konkreetsetest vajadustest lähtuvalt. Sõidukimudeleid ei pea valima ainult teenusepakkuja olemasolevast laost, vaid võimalik on tellida ka ettevõtte tegelikule kasutusele sobivam mudel.

 

Tänu fikseeritud kuutasule näeb ettevõte autopargi tervikkulu ette juba lepingu alguses, mis lihtsustab eelarve koostamist. Sõidukite arvu ja teenuste sisu saab kohandada vastavalt sellele, kuidas ettevõtte vajadused aja jooksul muutuvad. Just see paindlikkus muudab lahenduse sobivaks nii kasvavale kui ka stabiilse suurusega autopargile, olenemata sellest, kas ettevõttel on ainult üks tööauto või mitu sõidukit.

 

 

Autopargi omahalduse tegelik hind ei kajastu ainult ostuhinnas või liisingumakses, vaid koguneb aja jooksul väiksemate kulude, katkestuste ja ajakaona.

 

• Hoolduse ja rehvivahetuse planeerimine nõuab pidevat jälgimist, sest muidu võivad tekkida seisuajad.

 

• Ootamatud remondi- ja kulumaterjalide kulud ei ole alati täpselt prognoositavad ning võivad rahavoogu ebaühtlaselt koormata.

 

• Kahjujuhtumite lahendamine tähendab suhtlust kindlustuse, remondiettevõtte ja auto kasutajaga.

 

• Eri teenusepakkujate arved muudavad kulude jälgimise keerulisemaks, eriti mitme sõiduki puhul.

 

• Sõidukite jääkväärtuse ja sobiva müügihetke hindamine nõuab turuteadmisi, mida paljudel ettevõtetel endal ei ole.

 

• Asendusauto puudumine rikke või avarii korral võib töötaja tegevuse ajutiselt peatada.

 

Üksikult võivad need tunduda pisiasjadena, kuid koos muutuvad need varjatud halduskoormuseks, mis võtab aega nii töötajatelt kui juhtkonnalt. See tuleb selgelt välja siis, kui autopark kasvab või kui ettevõttes puudub inimene, kelle põhiülesanne on sõidukite haldamine.

 

 

Üleminekuotsus on põhjendatud siis, kui vähemalt üks järgmistest olukordadest hakkab ettevõtte igapäevatööd mõjutama.

 

Autopark kasvab kiiremini kui sisemine haldusvõimekus. Kui iga uus sõiduk tähendab lisatööd olemasolevale meeskonnale, kuid selleks eraldi ressurssi ei lisandu, tekib halduslünk. See võib mõjutada nii töökorraldust, teeninduskiirust kui ka töötajate rahulolu.

 

Rahavoog peab olema prognoositav. Ettevõtted, kes planeerivad eelarvet kvartalite kaupa, vajavad võimalikult selget ülevaadet püsikuludest. Fikseeritud kuutasu muudab autopargi kulu sarnaselt üürile või palgafondile paremini planeeritavaks.

 

Sõidukite seisuaeg mõjutab otseselt äritulu. Kulleriteenuse, hooldusfirma või müügimeeskonna puhul võib seisev auto tähendada kaotatud tellimust, hilinenud teenust või ära jäänud kliendikohtumist. Kiire asendusauto korraldus võib sellisel juhul olla olulisem kui kõige madalam kuumakse.

 

Autodega seotud teenuste koordineerimine võtab liiga palju aega. Hoolduse, remondi, rehvide ja kindlustusega seotud teenuste korraldamine nõuab järjepidevat võrdlemist, kokkulepete jälgimist ja suhtlust eri osapooltega. Spetsialiseerunud teenusepakkujal on need protsessid juba osa igapäevasest tööst.

 

Kui neid märke on mitu, ei tasu võrrelda ainult kuutasu, vaid mõistlikum on vaadata kogu pilti: kui palju maksab ettevõttele senine omahaldus koos ajakulu, katkestuste ja ootamatute lisakuludega.

 

 

Enne allkirja andmist tasub selgeks teha lepingu kestus ja läbisõidu limiit. Ületatud kilomeetrid võivad tuua lisatasu, mis muudab esialgse prognoosi kallimaks.

 

Samuti tuleks üle vaadata, mis juhtub lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel, kuidas võib kuutasu lepinguperioodi jooksul muutuda ning milliseid hooldus-, remondi- ja rehvikulusid pakett tegelikult katab.

 

Neid küsimusi ja teisi praktilisi kaalutlusi on põhjalikumalt käsitletud artiklis, mis selgitab, mida peaks enne lepingu sõlmimist läbi mõtlema.

 

Hea tava on paluda pakkujal näidata konkreetset näidisarvestust sarnase kasutusvajaduse kohta, mitte ainult üldist hinnavahemikku. See annab realistlikuma pildi sellest, kas kuutasu sobib ettevõtte eelarvesse ka pärast esimest aastat.

 

 

Otsus autopargi haldamise üleandmise kohta ei ole ideoloogiline, vaid arvutuslik. Kui sisemine halduskoormus, ootamatud kulud ja seisuajad ületavad selle, mida fikseeritud kuutasu ja spetsialiseerunud teenus pakuksid, on üleminek põhjendatud. Väiksema autopargiga ettevõtte jaoks võib see tähendada peamiselt aja kokkuhoidu, suurema pargi puhul aga otsest mõju rahavoo prognoositavusele ja töötajate tootlikkusele.