Kirik oli selles kohas juba 15. sajandil ehk ammu enne, kui kohast sai Valka linn. Põhjasõja ajal põletati hoone maha, kuid 18. saj. ehitati üles. Naabrite kirikuni Valgas on otse alla kilomeetri. Foto: Mari-Anne Leht

Lõunanaabrite enam kui 4500 elanikuga piirilinn Valka on rahulik väikelinn, kaugemal ajal olnud osa meie Valga linnast. Valkas on neile, kes seal lapse ja noorena tihti käisid, üht-teist muutunud, kuid toonased noored lähevad sinna nüüdki sooja tundega.

Valkas oli augusti kolmandal esmaspäeval vaiksem ja Eesti numbrimärgiga autosid oli nädalavahetustega võrreldes isegi kaubanduskeskuse Mego ees õige napilt. Ka lõunanaabrid ise ei ole tööpäevadel aktiivsed sõitjad ja poodlejad, kui, siis ehk päeva lõppedes.

Evele, Tiiale ja minule olid need tunnid Valkas ka nostalgiahõngulised, kuna oleme Valgaga rohkem või vähem seotud, eri ajal seal elanud ning seega nagu kõik valgalased, väga tihti Valkas poodides käinud, einestanud ja tantsinudki.

Valgat eraldab Valkast endiselt Konnaoja ja seda juba 1920. aastast. Selle ajani oli Valga üks linn. Ei tea, kas olid toonased eestlased või olid lätlased kanged, igatahes ei saanud meie esivanemad iseseisvumise järel Valga linna vahele plaanitava riigipiiri üle läbigi räägitud, selle mahamärkimisest rääkimata.

Britid, kes kartsid, et äkki hakkame omavahel piiri pärast veel sõdima, saatsid appi kolonel Stephen Georg Tallentsi. Ta oli Briti delegatsiooni juht Poolas ja Briti valitsus määras mehe Baltikumi komissariks. Kolonel Tallents aitas lahendada Eesti ja Läti tulevase piiri Valgas. Selle ettepaneku kohaselt jagati linn kaheks: Eesti poolele jäi linna ajalooline keskus raekoja ja selle vastas oleva kirikuga, lõunanaabritele linna üks serv väikeste elumajade ja teise luteri kirikuga.

Piiri olemasolu ei tähendanud, et iseseisvunud väikeriikide piiri ületamine sujus. Üle kahe aasta tagasi nägin Valka koduloomuseumis filmi kahe noore riigi piiriprobleemidest. Filmist tuli välja, et kes rongiga Riiast Eestisse sõitsid, pidid öö rongis veetma, kuna öösel ei saanud piiri ületada ja hotell puudus. Oli teisigi ebameeldivusi.

Nõukogude ajal, kui noored olime, me iseseisvate riikide ajast ja piirist teada ei tohtinud ja ega me kõike teadnudki. Teadsime, et Valkas on igasugu kaupade valik mitmekesisem.

Taasiseseisvumise järel oli kahe linna vahel võimalik piiri ületada kolmes kohas, neist üks linna servas, kust said üle suured autod ja bussid. Halli värvi mahukas piiripunktihoones oli naaberriikide Schengeni viisaruumiga liitumise järel 2007. detsembrist aastaid suur alkoholipood. Seegi on sealt välja kolinud. Mööda sõites erilist liikumist maja ees ei märganud.

Kena Rota asemel väike Fix Price, kaubamaja pooltühi
Nii nagu taasiseseisvumise järel ehitatud väikestest piirirajatistest Valga-Valka vahel on jäänud mälestus, on ka omaaegsest soliidsest restoranist jäänud seal käinute mällu midagi helget.

Eve ja Tiia meenutasid, kuidas nad valgalannadena Rotas õhtuti tantsimas käisid ja vahel ka lõunatamas. „Elasime mõnesaja meetri kaugusel Valkast. Käisime Rotas peoõhtutel kaheksakümnendate teisel poolel, mis olid siin viisakad. Vahel käisime ka lõunat söömas. 1990. alguses pandi restoran kinni.”

Minagi käisin vahel Rota avaras saalis lõunatamas. Oli mõnusam olemine kui Valga restoranis. Mis majas vahepeal oli, me teada ei saanud. Kindel on see, et vähemalt teist aastat on kunagise restorani osal pinnal pood nimega Fix Price, tõlkes fikseeritud hind. Poes on kodutarbeid, kuivaineid, maiustusi ja muud pudi-padi.

Järgmine pood oli kondiitriäri, kus paljud eestlased olid omal ajal sagedased kliendid. Hetkel on see maja tühi, kuid maitsvad saiakesed ja kohupiimakorbid-pirukad pole kuhugi kadunud. Neid saab top!-poest, mis on kunagise söökla asemel. Lõunanaabrite kiituseks tuleb öelda, et seal küpsetatakse siiani maitsvaid saiakesi, kohupiimakorpe, pekipirukaid ja muud.

Väikese Valka kohta suur kahekorruseline ja mahukas tööstuskaupade pood oli nõukogude aastatel samuti eestlaste seas hinnatud, sest kauba valik oli laiem kui Valga kauplustes. Juba tükk aega on Valka toonase ühe käidavama poe seis nukker: esimese korruse on tervenisti enda alla haaranud kasutatud riiete pood, teine korrus on suletud.

„Õpilastena käisime augustis alati kooliriideid Valkas lasteriiete poest ostmas,” meenutas Eve ja lisas, et praegu on selles majas pank.

Kuid ostmas käime lõunanaabrite juures nüüdki, küll vähem tööstus-, rohkem toidukaupa, sest vahetevahel tahame ju teistsuguseid maitseid proovida ja mõned toiduained on lõuna pool ikka odavamad.

Valgalased mõistagi käivad sageli lõuna pool poodlemas, sest vahemaa on Võruga võrreldes olematu. „Ostame Valkast alati värsket liha, vahel ka teisi toiduaineid,” sõnas Enno.

Sõirast jäätiseni
Ostsin suitsuliharulli, ligi 400 grammi maksis kaks ja pool eurot. Juulist alandasid lõunanaabrid leival, piimal, kanamunadel ja värskel lihal käibemaksu 12 protsendile. Ülejäänud toiduainete ja tööstuskaupade käibemaks on jätkuvalt 21%.

Et käibemaksu alandamine ka reaalselt toimib, nägime Mego katuse all asuva toidupoe ostutšekilt. Poolekilose leivapätsi hind oli 2.50 eurot, ostjale maksis see 2.28. Teisi alandatud käibemaksuga toiduaineid meist keegi ei ostnud. Juustul, jogurtil ja teistel piimatoodetel on käibemaks ikka 21%.

Sõirarullita ei tule Lätimaalt tagasi ilmselt ükski sõira armastav eestlane. Seekord oli laiem sõira valik Valka top!-keti poes, enne jaani oli sõirade valik lai ka Mego keti poes. Ostsime kõik rulli Talsi kombinaadi köömnesõira, rull kaalub keskmiselt 350 grammi, hind viie euro ringis.

Komme ostsime samuti, ikka ehtsaid, lätlaste oma Gotina komme. Senini teadsin, et lõunanaabrid teevad Gotina komme Skriverus ja Salduses. AI nimetas Skriverut Gotina pealinnaks, sest seal tehakse lehmakomme koguni kahes vabrikus, neist Skriveru Saldumi sortiment on laiem Skriveru Partikase omast.

Mis lõunanaabrite juures kadedaks teeb, on nende oma poekettide rohkus. Top!-ketil on Lätis 200 eri suurusega kauplust, Mego ketil pea sama palju. Nii Valka kui ka Alūksne Mego katuse all on erinevate kaubarühmade, nagu liha- ja lihatoodete, riiete, kosmeetika, kraadiga jookide ja teiste kaupade poed.

Megol ei ole küll poodi väikestes kohtades nagu Ape, kuid top! on Apes olemas. Lisaks kahele kodumaisele suuremale ketile on lõunanaabritel veel Elvi 74, Citro 70 ja Beta kett 37 kauplusega.

Ja pisikesedki poed pole Valkast kadunud. Väike Liepa asub Luke kalmistule viiva tee ääres ja meie ei olnudki seal ainsad ostjad. Peale keskkooligi oli koorene briketivormis jäätis mu lemmik. Ja oh imet, siin ta oli, vaid 80 senti. Ja kui hästi see üle pika aja maitses!

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 27/08/2026 09:57:01