„Mina ei taha ega saa enne rahulikult puhata, kui ei ole Lauluisale Fr. R. Kreutzwaldile vääriline ausammas ehitatud.” Nii kirjutas 1895. aasta jaanuarikuus oma päevikusse 21-aastane Kasaritsa valla Jaani algkooli koolmeister Jakob Teder. Nende ridadega pani ta aluse ka oma elutööle: Friedrich Reinhold Kreutzwaldi mälestuse jäädvustamisele Võrus. Tänavu 29. augustil möödus Kreutzwaldi mälestussamba püstitamisest Võrus 100 aastat.

Kui 1923 asutati Dr. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Mälestuse Jäädvustamise Selts, toetasid seda Jakob Tedre ideed toonased Võru autoriteetsed isikud: Võru Õpetajate Seminari direktor Johannes Käis, Võru maakonnavalitsuse esimees August Kohver, Võru linnapea Frits Suit, Jaan Treumuth, August Sermat, Hans Labi, Johan Pelovas jt. Põhikiri kinnitati 25. aprillil ja selts asutati 10. juunil 1923.

Seltsi põhikirja esimene punkt võttis kokku olulisemad eesmärgid: Kreutzwaldi mälestuse jäädvustamise seltsi eesmärgiks on dr Kreutzwaldi mälestust vääriliselt austada ja jäädvustada, eeskätt selle läbi, et dr Kreutzwaldi mälestuseks ehitada ja püstitada Võru linnas ausammas (mälestusmärk) ja omandada üldkultuuriliseks otstarbeks Võru linnas Kreutzwaldi tänaval asuv maja ühes krundiga, milles dr Kreutzwald kogu oma tähtsamal tegevuse ajal elas, ning peale selle tema kirjatööde kogumise ja kirjastamise läbi kui ka igasugusel teisel väärilisel teel.

14. jaanuaril 1923 otsustas Võru linnavalitsus nimetada Riia tänava Kreutzwaldi tänavaks. Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum asutati 10. veebruaril 1941 ja avati 28. juunil 1941.

Samba saamislugu
1924. aasta detsembris kuulutati ajalehtedes välja Kreutzwaldi ausamba kavandite võistlus, tähtajaks oli 1. aprill 1925. Selts eesotsas Jakob Tedrega asus mälestussamba püstitamist propageerima ja raha koguma. Korraldati kontserte, loenguid, luuleõhtuid, tutvustati Kreutzwaldi elu ja loomingut. Ülemaaline korjandus 1000 lehega tõi tagasi 585 lehte (summas 271 094 marka). Aga sajad lehed tulid tagasi tühjalt või läksid kaotsi. Loodetud summat ei saadud kokku. Võru maakonnast toetasid samba püstitamist rahaga Saru, Peri, Kõlleste, Urvaste, Karilatsi, Viitina, Vana-Antsla, Saaluse ja Sõmerpalu vald, Põlva kogudus, Võru maavalitsuse haridusosakond ja Võru linnavalitsus. Riigivanem annetas oma käsutuses olevatest summadest 200 000 marka. Üksikisikutest oli suurim annetaja Võru Õpetajate Seminari direktor Johannes Käis.

Ebaõnnestus ka samba kavandite võistlus. Seitse autorit esitas 15 kavandit, aga ükski nendest ei rahuldanud hindajaid, eksperdiks oli skulptor Jaan Koort. Nüüd pöörduti tuntud kujuri Amandus Adamsoni poole ja leping sõlmiti 21. juulil 1925. Hinnaks määrati 800 000 marka. Töö valmimise tähtajaks oli 1. august 1926.

30. detsembril 1925 teatab Adamson Käisile: „Kreutzwaldi kuju on pronksi valamisel, resultaat hea. Märtsiks on kogu töö valmis.” Samba pronksosad valati Itaalias, kust toodi Hamburgi kaudu laevaga Tallinna ja sealt raudteed mööda Võrru. 27. juunil 1926 asetati sambale nurgakivi. 532 kg kaaluva kuju paigaldamist ja aluse valamist juhatas Amandus Adamson ise. Tema kavandi järgi pidi mälestussamba alumine osa olema graniidist, ent kuna raha ei jätkunud (samba hinnaks kujunes 858 980 marka), siis valati monumendi alumine osa betoonist. Ja see sai aja jooksul võrulastele nii omaseks, et pärast 1988. aasta rekonstrueerimistöid oli üsna sagedane arvamus – vana betoonalus oli ikka see õige ja armas. Sammast restaureeriti 1978. aastal (restauraatorid Corneelius Tamm ja Jaan Märss). 1987–1988 asendati betoonalus graniitalusega. Projekti autor oli Juhan-Edvard Illend, modelleerimisel osales skulptor Mati Karmin. Töid tegi ARS-Monumentaal.

Samba pidulik avamine
Fr. R. Kreutzwaldi mälestussamba pidulik avamine 29. augustil oli suurpäev nii Dr. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Mälestuse Jäädvustamise Seltsile, kes tõestas sellega oma suutlikkust viia ellu plaanitud ettevõte, kui ka võrulastele ja kõigile neile, kes olid Lauluisa mälestuse jäädvustamist toetanud. Kohal oli riigivanem Jaan Teemant, kes pidas päevakohase kõne. Suuründmus leidis kajastamist ka Päevalehes pühapäeval, 29. augustil 1926: „Kaua on pidanud Eesti ootama, enne kui suudeti meie suurimale vaimuvabaduse võitlejale püstitada mälestus- ja austamismärk. Väikene, kõrvaline linnake Eesti serval, Võru, sealt saatis Fr. R. Kreutzwald kogu oma pika eluea heledaid kiiri Eesti rahvale. Ta hüüdis Võrust: „Kaugelt näen kodu kasvavat”, ja see hüüe helkis ja tuikas aastakümneid Eesti parimate poegade ja tütarde südameis. See oli leegikeseks, mis siis soojendas, kui oli külm, ta oli salatuleks, mis siis sütitas, kui tikkus raskuste all hääbuma rahva tahtmine, enesetunne ja usk.”

Praegu on Fr. R. Kreutzwaldi mälestussambad ka Tartus, Tallinnas, Rakveres. Võrulastel on traditsiooniks alustada üritusi ja tähtsaid päevi ikka Kreutzwaldi juurest, olgu selleks siis festivalid, esimene koolipäev või sõpruskondade kokkutulekud. Võru muutub, lisandunud on mitu uut mälestusmärki, koolid ja nende nimed muutuvad, uued põlvkonnad kannavad teisi väärtusi – aga Kreutzwald on ikka kindlalt omal kohal Tamula kaldal. Nii nagu kõlab aegumatult tema sõnum oma rahvale.

 

Autor: AIMI HOLLO, Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi juhataja
Viimati muudetud: 03/09/2026 09:32:54