Kas teadsite, miks Võru linna üks tänavatest kannab Piiri nime, või seda, et Põlvamaa Kauksi küla nime juured ulatuvad muinasaega või et Sangaste küla nimi Valgamaal on n-ö rännanud? Kohanimede uurija Evar Saar avab kagunurga paikade nimede taustast vaid väikese osa.

Siinkandis on ka kohanimesid, mille juured ulatuvad muinasaega. Üks sellistest on Mooste vallas Põlvamaal asuva Kauksi küla nimi.

„Kauksi on üks neist nimedest, mis pärineb muinasaegsest mehenimest Kauko, mida kasutati juba enne ristiusu toomist Eestimaa pinnale. Kauko on vanema keelekihistuse sõna, mis tähendab pikka. Mitmel pool Eestis kannavad külad Karula nime, Valgamaal on selle nimega valdki. Karula nimi pärineb muinasaja nimest Karvo, mida võis kanda näiteks külavanem. Karula nime ei tasu seostada ei karude ega karuse kandiga. Küll võis isikunimi Karvo viidata selle nime kandja karususele,” rääkis Evar Saar, kes on siseministeeriumi kohanimenõukogu liige ja kohanimeuurija Võru instituudis.

Mõne kohanime juured ulatuvad seal kunagi elanud mõisahärra nimeni. Joosu mõis Põlvamaal rajati alles 18. sajandi keskel. Joosu küla on saanud nime sealse paruni Justus Johann Ludwig Briesemann von Nettigi eesnime Justus järgi.

Võrumaal 16. sajandil elanud Vaabina mõisahärra Fabian von Tiesenhauseni eesnimest tuleneb Vaabina küla nimi.

Karula vallas asub Kaagjärve küla. Sama nime kandis ka omaaegne sovhoos ja külanõukogu. „Esimese vabariigi ajal oli Kaagjärve vald, mille nimi pärineb aga põliselt saksa suguvõsalt Kaweritelt, kes omakorda said nime Kaagvere külast Kanepi vallast. Kaagjärve sai oma nime 16. sajandil samas paigas elanud mõisnikult Jürgen Kawerilt, kuigi mõisa nimi oli Rästjärve (Rastgarwe, Restgerw). Vahepeal oli kasutusel kohanimi Kawershof, eesti keeles Kaavri mõis. Vene tsaaririigi lõpuotsas hakati kasutama valla nimena Kaagjärve, mis on siiani käibel,” rääkis Saar.

Sangastest, Moostest ja Ruusmäest
Enamik teab Sangaste krahvi Friedrich Georg Magnus von Bergi ja tema uhket lossi, kuid viimast teame nime Sangaste järgi. 16.–19. sajandini asus Sangaste küla Tagula teeristi ümbruses, mille järgi sai nime mõis, hiljem ka krahv Bergi loss.

„Sangaste mõis tekkis küla põhjapiirile keskajal ja sai nime Sangaste külalt. Hiljem nimetati ka kihelkond mõisa nime järgi. Praeguse Sangaste aleviku ja kiriku asukoha saksa nimi oli Theal, mis lühenenuna põhineb vanal eesti nimel Taival või Taibal. Sangaste kiriku juures ammusel ajal lõppenud Väikese Emajõe veetee läks siin üle maismaateeks. Selliseid kohti kutsuti läänemeresoome keeles taivaliteks,” selgitas Saar. Ta lisas, et omal ajal oli Sangaste kiriku juures tähtis liiklussõlm.

Lossile, alevikule, vallale ja kihelkonnale nime andnud omaaegse Sangaste küla üks osa jääb tänapäeval Tõlliste valda ja kannab Väljaküla nime, teine osa on Sangaste valla Lossiküla.

Kuid omapärane on ka Mooste nime tekkelugu, mis ei seostu samuti sealse viimase mõisahärra von Nolckeni nimega. Saare sõnul kutsunud vanad eestlased hajatalusid 1000.–1400. aastatel mõisateks. Kõige suuremad hajatalud läksid sellel ajal piiskopi või ordu vasallide kätte, kellele külarahvas andamit maksis. Nii kujunes mõisa-sõnale tänapäevane, feodaalse üliku elukoha tähendus. „Moisekatzi tähendab eesti keeles mõisakeste. See küla koosnes väikestest hajataludest ehk mõisatest selle sõna vanas tähenduses,” selgitas sõnavara ajalugu hästi tundev Saar.

Läti piiri ääres asuv Ruusmäe mõis Võrumaal kuulus 16. sajandi lõpust 17. sajandi esimese veerandi lõpuni Poola läänimehele Stanislaw Rogozinskile.

„Esimese vabariigi ajal kasutati piirkonnas nime Rogosi, mis tulenes Rogozinski nimest. Esialgu oli seal Rogosi vald. Riigipiiride tõmbamise järel jäi Eestile vähem kui pool Vana-Laitsna vallast. Lõunanaabritega kokku panduna kandis vald Laitsna-Rogosi nime. 1938. aastal taheti uut nime ja nii sündis Ruusmäe. Rahvasuu pajatab, et Ruusmäe nime kannab üks mäekink maanteel Rogosi ja Vana-Laitsna vahel,” rääkis Saar.

Ta täpsustas, et piirkonna nüüdse nime alt ei tasu ehk varasemat kohanime otsidagi. Kuna Rogosi kandis on kruusane pinnas, võeti nimede eestistamise ajal Ruusmäe nimi ja see iseloomustab kogu piirkonna loodust.

Ristipalo, Toogipalu, Õru ja Litsmetsa
„Nii maal kui linnas on osa nimedest tulnud kõnekeelest, millalgi on need ametliku nimena kirja pandud. Põlvamaa Ristipalo küla nimi on võrreldes Räpina ümbruse teiste külade nimedega noor. Alguses nimetati Ristipaloks metsa, kus on vanad kääpad ja olid ehk ka puutüvedele lõigatud ristid. Seejärel tekkis Räpina kihelkonna surnuaed ja siis Alamõisa moonakamajad. 19. sajandi lõpu kaardil leidub esimest korda nimi Ristipallo knechte ehk Ristipalo sulased. Ristipalo nimi anti külale ametlikult 1977. aastal, kui seal oli juba Räpina metsamajandi keskus,” kõneles kohanimede uurija.

Kes Valgast Võru poole sõitnud, teab, et linna piiril asub Toogipalu kalmistu, teisel pool teed, paremal asuv vana kalmistu jääb juba lõunanaabrite poole. Toogipalu nimi on tulnud vanast läti talunimest Stoķi, mis oli üks omaaegse Valga linna arvukatest taludest.

Rahvaarvult Eestimaa üks väiksemaid valdu Õru asub Tartu-Valga maantee ääres ja nõukogude ajal oli seal Valga sovhoos.

Saare sõnul on Õru kandis nimedega vassitud. Valga sovhoosi keskus tekkis Saksamatsi talu kohale ja see nimetati Õru alevikuks. „Omaaegne Õru küla aga nimetati ümber Õruste külaks, mis on inimestele võõras,” rääkis Saar. Ta täpsustas, et Õru nimi pärineb külast läbi voolavalt ojalt. Oja nimi on samuti vahetunud, kuid loomulikul teel. Tänapäeval kutsutakse seda hoopis Mudaojaks.

Litsmetsa küla on Eestimaal kuulus eelkõige nime poolest. „1762. aastast on teada, et üks selle kandi talupoeg kandis nime Litsmötsa Lorent, järgmisel sajandil nimetati paika mõisakaartidel Lihzmets, kuid hääldati Liitsmõts. Ma ei ole kindel, et küla nimi seostub sõnaga, millega nimetatakse kergemeelseid naisi, sest võru keeles kasutati nende nimetamiseks sõnu lita ja hatt. Varstus on koht nimega Hatapalu. Vana vabariigi lõpus taheti küla Liismetsaks nimetada, mis õnneks ei läinud läbi,” selgitas Saar. Ta oletab, et Litsmetsa nime taga võib olla loodussõna, mis seostub leetese maaga.

Põlvamaa Valgjärve küla ja mõis on saanud nime lähedal asuvalt Valgjärvelt. Valgjärve nime kannavad ammusest ajast läbipaistva vee ja liivase põhjaga järved, kuid Mustjärve nime kannavad väikesed ja tumedaveelised veekogud, mida on Eestis koguni 25, neist üle kümne Kagu-Eestis.

Seto- ja slaavipärased nimed
Vene asustus Peipsi ja Pihkva järve rannas on põline. 17. sajandil sai see täiendust Venemaalt pagenud vanausuliste näol, nagu näiteks Põlvamaa Mikitamäe valla Lüübnitsa ja Beresje küla rahvas. Lüübnitsa lähedal asuv Audjassaare on samal ajal seto küla, üks väheseid setodega asustatud rannakülasid seal kandis.

Saare sõnul olid üldse esimesed slaavi hõimud, kellega eestlaste esivanemad tutvust tegid, lääneslaavlased vendid. Nende järgi on saadud sõna venelane. Ventideks on kutsutud ka 1000. aasta paiku siin kanda kinnitanud idaslaavlasi, kes ise kasutasid muidugi hoopis teisi hõimunimetusi. Ka Võnnu kihelkonna nimi tuleneb ilmselt kontaktidest siia rännanud ja kohaliku rahva sisse sulandunud slaavlastega. Sõna vendid on siin alles sisseütlevas käändes. Kuhu? Võndu.

Tänini kannavad kaks küla slaavipärast nime: Lootvina ja Kosova. Esimene jääb Vastse-Kuuste, teine Ahja valda. „Mooste vallas asuva Rasina küla nimi on samuti slaavipärane, meenutame kasvõi Stenka Razini nime,” märkis Saar.

Eestlasedki tahtsid 1930ndate lõpul Petserimaa vene küladele anda peaaegu laest võetud nimesid, tekitades sellega sealsetes elanikes vimma enda vastu.
Teadaolevaim neist on Gorodištše küla, mis tõlkes tähendab linnust. „Eestlased tahtsid suure vene küla Linnaste külaks nimetada ning hea on, et ei selle ega teiste külade nimede vahetamine ei realiseerunud,” märkis Saar.

Kuid elu näitab, et mitte kõik pole meie eelkäijate vigastest plaanidest õppinud või pole neist kuulnudki, sest ka tänapäeval anname tänavatele sobimatuid nimesid.

Lähiminevikus peenutsevad nimed
Viimastel nädalatel jutuks olnud Tartu Madruse tänava nime kohta ütles Saar, et selle tänava inimesed avaldasid rahulolematust Kvissentali nime äravõtmise pärast. „Piirkonnas asus juba 19. sajandist Raadi mõisale kuulunud Kvissentali vabrik, mille lähedal oli tsaariajal tudengite seas populaarne teemaja. Kuna kaheks hargnev Kvissentali tee on kaartidel olemas juba 150 aastat, oleks õige lahendus olnud teisele harule panna nimi, kus on sõna Kvissentali, näiteks Kvissentali Vabriku tee,” arutles Saar.

Mõni aasta tagasi pani Võru vallavalitsus suvilaalade tänavatele uued nimed. Nii said Kirumpää suvilapiirkonna tänavad, mille ääres asuvad enamikus madalad hooned, senise Leerimäe asemele uued ja suures osas tegelikkusega kokkusobimatud nimed: Rüütli tee, Vallutuse tee, Piiskopi tee, Ordu tee jt.

„Varasem nimi Leerimäe sobis sinna, sest see on looduskoha nimi. Uutest on Piiskopi tee ainus asjakohane nimi, sest Kirumpää oli Tartu piiskopi linnus. Orduga ei olnud Kirumpää linnusel midagi pistmist, Saksa ordu ja Tartu piiskop olid keskajal rivaalid, mitte sõbrad. Rüütli tee ei ole maitsekas, sest seda nime kannavad tänavad, mis asuvad vanade linnade südames ... Kogu selle rajooni nimedes võib näha liigset peenutsemist,” tõi Saar näiteid vallavalitsuse pandud sobimatutest nimedest.

Kuid teisalt on seesama vallavalitsus andunud väga sobiva nime Kosel asuvale tänavale, mis viis juba nõukogude ajal vanaraua kogumise punkti. Tänava nimi on Vanaraua tee, mis jääb Kose tänavanimedest ilmselt kõige paremini meelde ja juba kasutusel olles ei tundu ka halvakõlalisena. Selle tänava lõpp jääb Võru linna territooriumile ja sealt on tänava nimi Kaubajaama tee. See tekitab inimestes segadust ja näitab omavalitsuste vahel koostöö puudumist.

Ilmselt on vähe neid, kes teavad, et Piiri tänav Võrus oli kunagi Rõuge ja Põlva kihelkonna piiriks.

Kohanimeuurija meenutas, et maareformi kõrgajal oli probleeme Kõlleste valla maakorraldajaga, kes ei lubanud ostetud maja juurde maad erastades jätta talu vana nime. „Selline samm on vastuolus kohanimeseadusega, mis soovitab valida nimed, mis seostuksid talu või koha vana nimega, kuna nii säilib ajalooline mälu,” märkis Saar. Ta lisas, et kagunurgas on omavalitsusi, nagu Orava ja Veriora Põlvamaal, Antsla ja Haanja Võrumaal, mille töötajad konsulteerivad temaga nimede panemise eel. Arusaamatuse ja maitsetuse ärahoidmiseks on seda kõigil arukas teha.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 14/05/2015 09:11:40