Olavi Ruitlane Leegeni (nüüdse Karja) tänava maja hoovis, kus toimus suur osa raamatu „Vee peal” tegevusest. Foto: Elina Allas

Võrust pärit kirjanikku Olavi Ruitlast (46) võib raamatumüügiedetabelite põhjal pidada hetke menukaimaks kirjanikuks Eestis. Eelmisel nädalal anti talle ühe poisi lapsepõlve ehk tema enda 1980ndate aastate alguse elu käsitleva raamatu „Vee peal” eest üle tänavune Kangro kirjanduspreemia. Raamatust leiavad nii nüüd kui ka varem Võrus elanud inimesed palju tuttavaid kohti ja küllaltki palju tuttavaid nimesid. Intervjuus LõunaLehele avab kirjanik natuke raamatu tagamaid ja räägib, mida ta praegusest Eesti elust arvab.

Mida raamat „Vee peal” endast kujutab?
Ma panin oma lapsepõlve kaante vahele.

Kuivõrd on tegu sinu lapsepõlvelooga? Kõik raamatus ei ole ju päris tõsi.
See on ajastupilt. See ei ole minu elu dokument. Inimesed on päris, aga ma olen pannud neile kõvasti mänguruumi juurde. See on ikkagi ilukirjandus. Kalu on võib-olla natuke pikemaks tõmmatud ja tüüpe natuke värvikamaks tehtud, sündmusi eredamaks kirjutatud. Elud on kõik ühtepidi huvitavad ja teisipidi armsad, hallid, tavalised. Kui natuke värvi juurde panna, siis muutub iga meie elu natuke ilusamaks.

Kust selle raamatu idee tekkis?
Need lood ja taust on mul ammuilma eri variantides läbi katsetatud, aga see lugu ei hakanud varem tööle. Nüüd juhtus selline asi, et mul tuli idee kirjutada kalaraamat – lihtsalt kalapüügist. Tuli meelde lapsepõlv, Tamula järv, kus mu esimesed suuremad kalapüügid aset leidsid. Esimesed kolm peatükki kirjutasin puhtalt kalapüügist, neljas peatükk läks juba käest ära, viies läks täiesti käest ära, kuues läks juba omasoodu. Ja siis ma sain aru, et teen mingit muud asja. Ma kirjutasin raamatu lõpuni, siis läksin tagasi ja kirjutasin esimesed kolm peatükki ülejäänud raamatuga kooskõlla. Kuidagi ootamatult palju asju jooksis kokku. Tavaliselt ei taha kaks-kolm asjagi kokku joosta, aga siin jooksid kõik väga sujuvalt kokku. Ma ei näinud nendega üldse vaeva. Arvan, et puhtalt kalapüügiraamat oleks olnud igav.

Praegu on raamatus kalapüük, Võru linna kiht, noormehe arengu kiht. Poisterahvastel on niimoodi – ma oma lapse pealt vaatan –, et aasta algul on sul tegu veel titega, kes küsib su käest nõu ja abi, ja siis ühekorra käib see klõks nii kiiresti ära, et aasta lõpus on sul juba täiesti mehega tegemist. See on see murdeea murdumise lugu.

Sa oled öelnud, et lülitasid raamatut kirjutades aju välja.
Igasuguse loomise puhul pead aju tagant ära saama. See käib niimoodi, et kui ma jään kuskil tekstis kinni ja see ei lähe edasi, siis saan aru, et ma juba konstrueerin, et ma mõtlen mõistusega mingit arengut välja. Nii see ei toimi. Siis kas lähen teen ühe suitsu, jalutan või käin tiiru poes. Tulen tagasi, võtan täiesti puhta lehe pealt ja lähen esimesest mõttest jälle edasi. Kui kirjutad raamatut, siis kogu see maht on sul alateadvuses olemas. Alateadvus ketrab seda omaette. Mõistuse praktiline pool pigem teeb kahju ja tööd keerulisemaks.

Mitu pakki suitsu sa selle raamatu kirjutamise käigus ära tegid?
Need numbrid on suured ja kohvi läks ka väga palju. Tööprotsess läks lõpus kiireks, tööpäevad olid 12tunnised ja õhtuks olid sellised kohvikogused sees, et kasutasin viimased kolm nädalat magamajäämiseks unerohtu, et hommikuks välja puhata ja uuesti pihta hakata. Muude tööde tähtajad tulid ka peale. Kirjutasin raamatut neli kuud, sel ajal ei teeninud kopikatki. Pidi olema nelja kuu varu. Raamatukirjutamise kõrvale ei võta ma absoluutselt mingit muud tööd, sest iga väike artikkel tõmbab mind raamatust välja. Mõned kirjutavad mugavalt, võtavad aega aasta või poolteist ja kirjutavad õhtuti pärast tööd paar peatükki. Mulle meeldib see protsess, mis on nagu põlemine – sa lähed kõigi karvadega sisse. Mu laps ütles ka pärast seda: neli kuud ei olnud sind, isa, kohal. Hullusega kirjutamine on natuke võluv ka ja tegelikult tulevad niimoodi paremad tulemused. Minul vähemalt.

Milline on olnud raamatu lugejatelt kõige üllatavam tagasiside?
Üllatav on see, et mingite tegelaste, nagu Vilevana ja Vasja, ja mingite detailide, Pärtelpoja paadi kohta näiteks olen saanud tagasisidet inimestelt, kelle lapsepõlve ka need detailid kuulusid. Ma kogu aeg mõtlesin, et see on minu info, aga tuleb välja, et kõik teadsid neid tüüpe. Seda on mõnus teada.
Elasin oma lapsepõlveelu üsna kapseldunult. Ega ma väga palju seltsinud. Hoovi pealt järve peale, järve pealt tagasi. Väike Võru linn oli kogu mu maailm.

Joodikutega sealt raamatust ikka seltsisid?
Need joodikud on seal ka konstrueeritud. Võtame nii: peategelane on laps, siis on eluõhtul Kalju, kes on oma jalad ära joonud ‒ tema on ju ka laps. Siis Valter, kes on istunud terve elu vangis – tal puuduvad eluks vajalikud oskused, riik on teda üleval pidanud, ta on ka laps. Natuke pooletoobine Kolja on ka lapsemeelne. Ongi neli last. Mis siis, et paraku on kolm neist täiskasvanud. Nemad siis omavahel miskit moodi seltsivad. Seal on ka Papa ehk vanaisa, kes on väga asjalik tüüp, tema käest juba kiitust ei saa, tema teeb niikuinii kõiki asju paremini. Aga kas või see Valter – teiste meestega on tülis, annab hoovi elanikele peksa, aga lapsega suhtleb nagu võrdsega.

Seda raamatut lugedes jääb mulje, et Võru oli 1980ndate alguses paras joodikute ja litside linn.
Kindlasti mitte. Ääretult mõnus ja armas linn oli ja on praegu. Aga sellised aguli tagahoovid ei ole kuskile kadunud. See ei olnud raamatus kirjanduslik liialdus. Ja inimesed neis on sisimas ikkagi head, mingi külje pealt vaadatuna on neis alati inimene olemas. Lihtsalt minu keskkond on muutunud, läbi elu korduvalt-korduvalt vahetunud. Minu sõpruskond on suuresti vahetunud seoses elukohamuutuste ja tööga.

Miks raamatu peategelasel, kelle prototüübiks sa ise oled, ei ole ema? Su ema mainis, et on selle pärast isegi natuke solvunud.
Tegelikult on ema praegu mu ainus side Võruga. Sellepärast mind näebki siin, et ema elab siin. Aga see oli minu lugu ja minu vastandumine sellele taustsüsteemile. Kui oleksin pannud sisse oma ema, kaks õde, tänavalapsed – meil oli kohutavalt palju lapsi ‒, siis oleks teine raamat tulnud.

Raamatust jäi mulje, et lapsi Leegeni tänavas üldse ei olnud.
Meile pandi tänavale isegi liiklusmärk „Lapsed”. Mu vanaisa lasi panna, et autojuhid teaksid. Me mängisime tänava peal rahvastepalli, mädamuna. Minu hoovi peal oli mänguväljak, see oli alatasa lapsi täis. See tänav elas. Kui oleksin kõik need sisse pannud, siis oleks tulnud lihtsalt teine raamat.

Kui palju selles raamatus on tõsielu, kui palju väljamõeldist?
Raamatus on aega kokku surutud. Siis näiteks Valteri uskumatud lood Venemaal – tegelikult on need hoopis minu teise sõbra kalamehelood. Ilukirjanduslikku lisandust on raamatus päris palju.

Raamatus on sul üks vaenlane ka – Merimets. Mis temast on saanud?
Ma ei tea, puudub igasugune info. Ma ei taha tema pärisnime avaldada. Olen vassinud mingid asjad ära, sest need on lapsepõlveasjad. Igal poisil on vaenlane. See kuulub elu juurde, see on olelusvõitlus. Alati on üks poiss, kellest on keegi tugevam, kes käib talle närvidele. Lapsel peab olema vaenlasi. Sa pead ennast teistega võrdlema. Me ju seal koolis (Ruitlane õppis n-ö kirikukoolis ehk Võru I 8klassilises koolis ‒ E. A.) ikkagi vahetunni ajal kiriku nurga taga ja kuuri taga viiendas-kuuendas klassis toksisime üsna korralikult – panime vahekordi paika. Kui saime 7. klassi, siis olime juba natuke mehe tüüpi. 8. klassis, ma mäletan, olime juba suured mehed. Aga kaklesime. Tulid, silm sinine, koju, küsiti: mis juhtus? Midagi ei juhtunud. Kaebama minna on ka väga piinlik.

Nii et tegelikult oli sul koos ema, kahe õe, vanaema ja vanaisaga ilus lapsepõlv Karja tänavas...
Jah, Karja tänavas väikses korteris. Korter oli vaid 24 ruutmeetrit, aga siis ma ei tundnud, et meil on vähe ruumi. Ja mulle kohutavalt meeldis see hooviõhustik. Soola toodi naabri juurest, kui endal ei olnud. Kala puhastati hoovis. See oli kommuunielu. Ma olen vahepeal elanud erinevates linnades, maakohtades, paneelikates – mul ei ole olnud sellist asja. Võib-olla nüüd, kui ma elan Tallinnas vaeste kirjanike majas Koidu tänavas, kus elavad Peeter Sauter, Jaan Pehk, Kaevatsid – seal on samamoodi kommuun. Kui kohvi ei ole, siis sa ei pea jooksma poodi, võid naabri käest võtta. Terve maja suhtleb. Kui panen ukse kinni, siis mul on privaatsus. Mul on seal kohutavalt suur aed, mis on Tallinna kohta luksus, ja mul on seal meri. Võtad paadikäru taha ja sõidad mere peale. Meri on suur järv. Kui seal merd ei oleks, oleks mul Tallinnaga peaaegu võimatu leppida.

Mere loogika on hoopis teine mis järve oma, eks ole?
Neid ei anna võrrelda, aga Tamula järv on armas, väga armas. Ma saan siit kala kätte, kui siia tulen. Ma arvan, et kalad on ikka nende kohtade peal, kus nad kogu aeg on olnud. Veel sel sügisel tahan Tamulale kalale tulla. Kui ma praegu püüaksin, siis võtaksin tõenäoliselt mootorpaadi ja paneksin landi taha vedama. Küll ma tean, kuhu need triibud tõmmata, paraja sügavuse pealt ta peab tulema. Praegu on just suure haugi tulemise aeg.

Sa kurvastad väga, et Tamulal pole enam Roosisaarele viivat puidust silda.
Noh jah, see on minu sisemine kurvastus. Siit ei pea mingit tõde otsima. See vana sild on minu lapsepõlvepilt. Mulle seostub see vana sild Võruga. Aga juba on uusi põlvkondi, kellele seostub Tamulaga uus kivisild. Ma ei saa neilt ära võtta seda, mis neil juba olemas on. Eks kõigil on raske leppida, et kõik ongi muutumises. Mul on näiteks Tamula rannapromenaadiga ka raske leppida, aga kõrkjas kasvab sealt läbi, järv saab sellest promenaadist jagu. Loodus on suurem – see meeldib mulle. Viimane kord, kui mul oli Võrus raamatuesitlus, käisin õhtul Tamula ääres jalutamas. Mingid tüübid püüdsid silla pealt kala, rahulikud tüübid, ja siis kaks hullu skuutritega lasid seal madala peal niimoodi, et vesikupud lendasid. Vaatasin, et üks asi veel, mida minu ajal ei olnud – ei olnud hulle.

Mina olen ikkagi paadimees. Mul on mootorpaat. Aga jumala eest ma ei taha omale skuutrit.

Miks sa üldse Tallinna kolisid?
Sellepärast, et ühel hetkel mul ei olnudki muud elamist kui see Tallinna üürikorter. Enne seda elasin Võõpsus. Aga elus juhtuvad asjad niimoodi, et vahepeal inimesed lähevad kokku, vahepeal lahku ja mul tuli Võõpsust ära minna. Siis tuli laps minu juurde elama, pidin lapse kohe kooli panema ja siis me jäime sinna.

Kas oled suutnud väikese linna poisina Tallinnaga kohaneda?
Jaa, mul läheb praegu väga hästi. Tallinnas on head pesad: Uus Maailm, Kalamaja, Pelgulinn. Lasnamäel, Mustamäel ja Õismäel ma tõesti ei suudaks elada. Tallinnas on lahedad pesakesed, aga pesakeste vahel on õudus. Sellest õudusest tuleb autoga läbi sõita, ja võimalikult kiiresti. Kesklinn on õudus. Sa ei kohta seal enam eestlast. Seal lõbutsevad Inglise poissmehed, turistid. Väga hea, et nad on siin, aga sinna ei ole minul asja. Meri on see, mis mind kõigega lepitab. Meri on suur järv ja ma olen nädalas kaks-kolm päeva mere peal. See annab mulle energiat.

Vahepeal elasid Võõpsus. Mis Võõpsu majast sai?
Olen sel aastal kaks või kolm korda Võõpsus käinud – seenel ja kalal. Moonikal (Ruitlase endisel elukaaslasel ‒ E. A.) on see maja alles ja ta ei kavatsegi seda müüa. Ta pani selle vahepeal müüki, aga võttis müügist maha, sest tegelikult on tegu nii armsa kohaga. Ma saan sinna igal ajal minna, saan Moonikaga väga ilusti läbi. Võõpsus on ikkagi palju tuttavaid inimesi ja mulle Võõpsu rahvas väga meeldib.

Millega su poeg Kaarel tegeleb?
Mu poeg lõpetas 9. klassi ja läks nüüd Tallinna tööstustehnikumi. Ta on tulevane puitkonstruktsioonide ehitaja. Praegu paistab, et tüüp on õiges kohas.

Mis asja sa Tallinnas Kaur Kenderiga ajad?
Me oleme Kauriga head sõbrad. Eile [eelmise nädala neljapäeval] olime väljas sellepärast, et meil on see narkoteema. Asi on selles, et fentanüüli tõttu on minimaalselt 101 surma aastas, kontrollimatu turg, spice. Mul on oma lapse kaudu sellega õõvastav kokkupuude. Ma ei taha, et organiseeritud kuritegevus kontrollib narkoturgu. Selleks on vaja narkoseadust muuta. Lihtsate asjade, nagu kahe kanepitaime kasvatamise eest ei peaks tudengid vangis istuma. See on elude raiskamine. Inimene võiks reguleeritult endale savu osta. Fentanüülisurmi saaks ära hoida, kui narkarid saaksid kontrollitud meditsiinilist heroiini. Lõpeksid need üledoosid.

Oled Tallinnas narkareid ka kohanud?
Olen näinud jah. See on masendav vaatepilt. Fentanüüli kutsutakse „küüruks”. Tarbinud kõnnivad küürus nagu zombid vedrujalgadel. See on päris jube. Aga ka nendest inimestest saaks asja. Nad võiksid töötada kuskil kojamehena, teenida endale väikest elatist. Neile meditsiinilise heroiini andmisega võtaksime üledoosid ja kriminaalse narkoturu ära. Siis poleks mõtet enam uusi sõltlasi juurde toota, kui tegelikult see sõltlane ei hakka sulle pärast raha tagasi tooma. Muu maailm on juba seda teed läinud ja tulemused tulevad. Keelamise tee ei ole meid mitte kuhugi viinud.

Ma ise olen puhas. Ausalt öeldes isegi kanep ei sobi mulle. Unustan hingamise ära ja pärast on mul selline paranoia, et ei saa üle tee minna. Auto on 300 meetri kaugusel ja ma ei saa teed ületada. Ma ei taha sellist seisundit. Olen täiesti veendunud, et suur hulk inimesi, kes on kanepi ära proovinud, arvab nii nagu mina. Ja kes täisealistest tahab, siis palun tõmmaku. Kas alkohol on parem või? Näeme, mida alkohol inimestega teeb. Nagu Kaur ütles: kanepiuimas inimene ei lähe kedagi kirvega tänaval taga ajama ega laksu all olles autorooli. Sa ei saa lihtsalt rooli hoida, sul on parakad.

Aga meie oleme nii tublid, et kui meil avastatakse üks seakatkus siga, siis tapame kogu populatsiooni maha. Lugesin ükspäev ajalehest, et politsei peab oma töövõiduks nende massaažisalongide kinnipanekut, mis tegelevad „õnnelike lõppudega”. Selleks saadeti politseinik sinna „õnnelikku lõppu” saama ja see filmis seda. Fakk. Maksumaksja raha eest saadavad mendi sinna, et teda maksumaksja raha eest lüpstaks. Samal ajal on Pevkuuril [siseminister Hanno Pevkur] sõnavõtt, et riigis ei jätku politseiressurssi. Kurat, te ajate mööda Tallinna pihkureid taga, samal ajal kui meil on aastas üle 100 fentanüülisurma. Lõpetage ära!

Mida sa pagulaste teemast arvad?
Ma arvan, et sitt teema, aga ega seal muud varianti ole, tuleb kontrollida neid inimesi, kes tulevad. Me ei saa ka piire lahti teha, et tulge kõik siia. Aga kui on inimese taust kontrollitud, siis võib teda siia lasta. Mõned sajad pagulased kannatab meie riik välja.

Nii et sina ei käi koos Ojulandiga pagulaste vastu allkirju kogumas?
Ei, ma ei käi. Ma isegi olen nii tolerantne, et kui näen teda Seto kuningriigis, siis ma ei vala talle suppi pähe. Las ta ajab oma asja. Muidugi, kellelegi ei meeldi pagulasprobleem. Meil on omal venelaste probleem veel lahendamata. Aga kui nüüd tuleb kuni 1000 pagulast juurde, siis ei juhtu ka midagi koledat.

Mis on sinu arvates Eesti riigis praegu kõige põletavam probleem?
Meie riigis on kõige põletavam probleem see, et lihtsalt mingisugused Ojulandid ja EKREd külvavad viha, ajavad inimeste pead sassi samal ajal, kui meil tõmmatakse püksid jalast ära, meil pole lastele toitu, inimesed on majanduslikes raskustes. Me räägime ainult pededest, pagulastest, Kreekast. Me ei tegele sellega, mis on tegelik probleem: vaesus. Ma arvan, et nende teemade varjus on ilgelt mõnus praegusel koalitsioonil jätkata.

Et sogasest veest kala püüda?
Muidugi. See loll ettevõtlusjutt. Ettevõtjate olukord on nii raskeks tehtud, et võimatu on oma tööjõudu üleval pidada, aga me räägime aastaid sellest mõnusast ettevõtluskliimast, mis meil on. Sittagi meil ei ole. Lihtsalt selle hägu sees on hea seda paska edasi ajada.

Kas sogasest veest on kalamehel ka hea kala püüda või on see müüt?
Mina ütlen selle kohta nii, et kaladel on lõpused, see on nende hingamisorgan. Kalad on väga tundlikud liiva, sodi ja muu suhtes. Kala üritab sogasest veest jalga lasta.

Ja viimane küsimus vihjega sinu eelmisele romaanile „Naine”. Kuidas su elus praegu naistega lood on?
Suurepärased. Jätkuvalt suurepärased.

 

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 24/09/2015 11:56:05