Foto: LL arhiiv

Sel nädalal möödub 30 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Sellega seoses palus LõunaLeht mõnel 1991. aasta augustipäevi mäletaval tuntumal kagueestlasel neid hetki põgusalt meenutada.

JÜRI VARIK: mul soovitati oodata Eestimaale naasmisega

1991. aasta oli minu jaoks äärmiselt tormiline aeg.

Ma ei ole kunagi kuulunud NLKP ridadesse ja ammugi mitte olnud mingi KGB agent, mind edutati nõukaajal juhtivatele ametikohtadele tänu teadmistele ja kogemustele. 1988. aasta veebruaris sai minust Põlva biotehnoloogia rakenduskeskuse kommertsdirektor. 1989. aasta 28. oktoobril saime Moskvast loa Nõukogude Liidu esimese eraõigusliku aktsiaseltsi asutamiseks. Minust sai ASi A.O.IMBI projektidirektor.

Töökohustuste tõttu olin rohkem lähetustes kui kodumaal. Eestis toimuvaga olin üpris hästi kursis Eesti Komitee ja Memento liikmetelt ning mitmetelt tuttavatelt Eesti Ülemnõukogu saadikutelt saadud info kaudu. Kuna töökohustused ja raskusastme matkade juhtimised viisid mind enamiku NSVLi liiduvabariikide kõrval Kamtšatkale, Kuriilidele ja Vladivostokki ning Lääne-Saksamaale, Rootsi, Soome, Ungarisse ja mitmesse teise välisriiki, sain päris huvitavaid nägemusi Eestis toimuva kohta sealsetelt teadlastelt, ettevõttejuhtidelt ja isegi ajakirjanikelt.

Mul ei lähe kunagi meelest 1991. aasta 5.‒8. augustil toimunud kohtumine kuue ministri ja ühe ministriabiga Tbilisis. Neli päeva kestnud vastuvõtu käigus kuulsin ohtralt kiidusõnu Eesti iseseisvumise teemal. Mitu ministrit olid isiklikult kuulnud ja näinud, kuidas meie Arnold Rüütlit oli Moskvas tümitatud ja ähvardatud. Grusiine hämmastanu Rüütli rahulikkus, väärikus ja oma sõnade juurde jäämine. Kõige lõpus olevat ta tänanud saalis viibijaid talle osutatud tähelepanu eest. Ministrid tunnistasid üksmeelselt, et Gruusias sellist inimest ei ole.

A.O.IMBI projektijuhina oli minu olulisimaks kohustuseks juhtida ettevõtte uue, ligi 1100-ruutmeetrise tootmis- ja büroohoone projekteerimist, ette valmistada ehitust ja hoonesse kavandatavate tehnoloogiate muretsemist. Sellest suurest ja uhkest hoonest sai valmis vaid neljandik ehk kõige tagasihoidlikum osa, kuhu olid planeeritud pakenditsehh ja Markes PRP bürooruumid. Tänapäeval asuvad nende ruumides Espaki ehitusmaterjalide kauplus ja Jäägri pubi.

Kui tulla tagasi Eestimaale kõige olulisemate sündmuste juurde, siis vanadest märkmetest näen, et just 19. augustil 1991 alustasin komandeeringut Ukraina pealinnas Kiievis. Olukord enne komandeeringusse minekut oli äärmiselt pingeline.

Meenub, et Tallinna lennujaamas sain teada, et Vaino Väljas oli 18. augustil kutsutud kiires korras Moskvasse. Aga mulle ei osatud vastata, miks. Arvati, et Moskvas on poliitiline olukord muutunud kuumaks. Kiievis kohtusin sealses Tarass Ševtšenko nimelises ülikoolis ja biotehnoloogiaga tegelevates keskustes mitmete professoritega. Seal kuulsin ka põgusalt muljeid Moskvas toimuva käärimise kohta ja et olevat moodustatud mingi komitee, kes olevat välja kuulutanud erakorralise olukorra. 20. augusti õhtul jõudsin Odessasse, kus mind võttis vastu Odessa ülikooli bioloogiateaduskonna professor Segodin, eesnimeks ütles ta Vova.

Järgmise päeva pealelõunal kuulsin Odessas, et Eestis oli vastu võetud otsus taasiseseisvumise kohta. Mitmed teadlased kiitsid eestlasi selle tegevuse eest, aga mitmed olid seda meelt, et Gorbatšovi eemaldamisega võimult muutub Eesti olukord väga keeruliseks. Mitmed ülikooli õppejõud soovitasid oodata Eestimaale naasmisega. Kinnitasin, et mind ootavad kodus abikaasa, seitsmeaastane poeg ja pooleteiseaastane poeg ning ma pean olema koos nendega.

Tallinna jõudes sain kokku kunagise matkakaaslase Ants Pajuga ja mõni aeg hiljem ka Villu Jürjoga. Mõlemad rääkisid Toompeal toimunust ja Eesti taasiseseisvumise hääletamisest. Meelde on jäänud, et hääletamise vastu olid olnud mitmed kristlike demokraatide esindajad eesotsas Mart Laari ja Illar Hallastega, aga ka teised, nagu Jaak Allik, Indrek Toome. Südaöö eel toimunud hääletusel olevad siiski mitmed hääletamise vastu olijad liitunud pooldajatega.

Koduses Põlvas oli kõik rahulik. Tuttavad olid küll mures Moskvas toimuva pärast, kuid oldi arvamisel, et Väljas, Rüütel ja Savisaar suudavad vältida kokkupõrkeid vene vägedega.

Minu töös ei muutunud midagi. 1991. aasta oktoobris valmis uhke ärihoone projekt, ehituse alustamine oli kavandatud 1992. aastaks. Kahjuks ei leidnud tollase IMBI aktsionärid ühist keelt ja ilmselt ka tahtmist, et see uhke hoone oleks valmis saanud.

JÜRI VARIK, mees metsast

TOOMAS PAUR: läbi ajaprisma!

Minu lapsepõlves ja noorusaastatel iseseisvast Eestist palju avalikult ei räägitud, aga koduses tubases olemises räägiti sellest siiski. Perekondlik side vabaduseajaga oli aga olemas. Vanaema Marta ja vanaisa Jaan olid eeskujuks talupojatarkuse ja väärikusega. Ema Erna tegutses Võrumaal tragi kodutütrena, kasuisa Valter teenis Eesti Vabariigi ratsaväes. Väiksemas ja tugevama vastastikuse usaldusega sõprade ringis räägiti Eesti Vabariigist nii keskkoolis kui ka Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Kogu aeg oli see oma riigi olemus kuklas olemas, kord vähem, kord enam.

1980. aastate lõpul, mil algas laulev revolutsioon, töötasin Põlva rajoonis Maaritsa kolhoosi esimehena. Kolhoos oli sotsialistlik põllumajandusettevõte, kuid selle igapäevaelu korraldamisse jõudsid juba demokraatia alged. Nii sain kahel korral mandaadi majandi juhtimiseks vabadel valimistel. Majanditeski äratas huvi innovaatiline ja sotsialistliku plaanimajanduse alt vabanemist taotlev majandusidee isemajandav Eesti ‒ IME.

Nostalgia ja soov iseseisvalt otsustada ning toimetada ärgitas mitmeid tegelema talupidamisega. 1989. aasta suursündmus Eestis, Lätis ja Leedus oli Balti kett, kuhu majandi bussidega rohkesti ka Maaritsa kolhoosi rahvast sõitis. Samal aastal loodi (taasloodi) üks esimesi taasiseseisvuva Eesti poliitilisi ühendusi Maaliit.

Põllumehed on endas läbi aegade kandnud ja edendanud eestluse elujõudu. 19. sajandi ärkamisaja eestvedaja Carl Robert Jakobson oli mõtteergas ja pühendunud talupidaja. Ka 20. sajandi kaheksakümnendate aastate lõpul ühinesid mitmed põllumehed Eesti iseseisvuse püüdlustega.
Veriora sovhoosi inseneriharidusega direktor Heino Kostabi valiti 1990. aastal nii Eesti Kongressi kui ka Eesti Ülemnõukogusse. Ta oli üks nendest 69 saadikust, kes hääletas 20. augustil 1991 Eesti taasiseseisvumise poolt. Endiste majandijuhtide kokkutulekutel sai Heino Kostabiga ikka neid aegu arutatud. Olen huviga lugenud raamatuid, kus Heino Kostabi koos kaasteelistega meenutab 30 aasta taguseid aegu: „Kaks otsustavat päeva Toompeal” (1996), „Omariiklust taastamas” (2001), „Baltimaad hävitatud omariiklust taastamas” (2009).

Ohtlikul augustiputši ajal tõstis Eesti riigi taassünni poolt käe ka praeguse Võru suurhaigla hoone rajaja doktor Hillar Kalda, kellega sain heaks tuttavaks Võrus omavalitsuses töötamise perioodil. Metsameest, ajakirjanikku ja spordimeest ning aatelist poliitikut Ants Paju mäletan Eesti Põllumajanduse Akadeemia õpingute perioodilt, kus kohtusime tihti tõstespordisaalis.

Ise tegin 1991. aasta ärevatel augustipäevadel igapäevast majandijuhi tööd. Hirmu ja teadmatust ma tol ajal ei tundnud. Leidus Maaritsas vapraid mehi, kes olid valmis nendele vastu astuma, kes oleks meie vabadusiha takistanud. Valgjärve telemasti kaitsesid ka vaprad mehed Maaritsa kolhoosist. Astusin oma poegadega kaitseliitu, aitasin majandijuhina tekkivat kaitseliitu oma võimaluste piirides.

Kui kuulsime televiisorist, et Ülemnõukogu on välja kuulutanud Eesti taasisesisvuse, rõõmustasin südamest koos abikaasa Gleeri, poegade Jaanuse ja Meelise ning tütar Kristiinaga.

Uhke ja mõneti ka imekspandav mõelda, et elama taasiseseisvunud Eestis juba kolmekümnendat aastat. Tarkuse, töökuse ja põlvkondade ühtekuuluvustunde toel suudame seda teed edukalt käia ka tulevikus.

TOOMAS PAUR, põllumees, raadiomees, sportlane ja poliitik

ÜLO TULIK: tean vaid üht meest, kes juba sügaval nõukaajal siiralt uskus Eesti riigi taasloomisse

Töötasin sellel ajal Võru maakonna seemnekasvatusagronoomina taimetoodanguinspektsioonis. 21. augustil 1991 olin Rootsi Kuningriigis külas meie maakonna paljude põllumeeste suurel sõbral Jan Hermelinil. Hermelin oli talunik Rootsist, kes aitas kaasa taluturismi loomisele meie maakonnas. Temalt sain ka infot augustiputši kohta ja et mis meil toimumas oli. Esimene asi, mis Jan mulle ütles, oli, et tagasi minna praegu ei tohi. Ta pakkus mulle kohe maja, kus võin elama hakata, ja et siis mõtleme välja, kuidas saame pere ära tuua.

Sain järgmisel päeval ehk 22. augustil info ka selle kohta, et Ülemnõukogu tunnustas oma otsusega riiklikku iseseisvust. Endal mõtet ei tekkinud, et võiks Rootsi jääda, sest pere oli siin, ja kohe esimese laevaga, millega oli võimalik tulla, sai ka tagasi tuldud. Kodukandis olid meeleolud positiivsed, sest vene soomustransportöörid olid juba lahkunud, kui koju jõudsin.

Tänapäeval räägivad paljud, et uskusid Eesti riigi taasloomisse juba sügaval nõukogude ajal, aga mina tean ainult ühte meest, kes sellesse siiralt uskus. Selleks oli esimesel iseseisvusperioodil vapse toetanud ja selle eest karistada saanud ning nõukogude ajal Siberisse küüditatud August Reintam, minu abikaasa vanaisa. Tema küll iseseisvumist oma silmaga ei näinud, aga tudengina teda külastades ei läinud kordagi mööda, kui ta ei oleks poliitikast rääkinud ja oma kindlat arusaama väljendanud, et selline riik nagu NSV Liit ei saa kaua eksisteerida.

Kogu see iseseisvumise periood oli väga emotsionaalne ja rohkelt toredaid elamusi pakkuv. Erinevatel üritustel osalemisega sai antud oma panus riigi taasiseseisvumisse. Enim meeldejäävamad olid 23. augustil 1989 aastal toimunud Balti kett, kus sai kogu perega osaletud, ja kindlasti ka Tallinnas lauluväljakul toimunud üritused.

Uskusin, et meie riigi juhid eesotsas Arnold Rüütli ja Vaino Väljasega suudavad tagada meie riigi iseseisvuse. Kohalikest juhtidest jäid meelde Elmar Tiit ja Einar Rannit. Nemad olid need, kes nägid olukorda positiivses võtmes ja aitasid kaasa meie taasiseseisvumisele.

ÜLO TULIK, Lõuna-Eesti hooldekeskuse haldusjuht, Võru linnavolikogu esimees

TARMO TAMM: raadio oli nii öösel kui päeval kuuldeulatuses

Eesti taasiseseisvumine 30 aastat tagasi oli suur ime ja Eesti rahvas suutis selle ajaloolise võimaluse targalt ära kasutada. Mäletan neid sündmusi väga hästi. Osalesin Tallinna lauluväljakul Eesti vabaks laulmisel, kus oli ligi 100 000 osalejat, ja jälgisin kõike, mis ümberringi toimus. Sündmused Vilniuse teletorni juures, Riia kesklinnas tulistamised, sündmused Moskvas ja kogu maailmas. Raadio oli kogu aeg, nii öösel kui päeval, kuuldeulatuses ja kuulasin ärevusega uudiseid. Kahjuks ei suutnud vanaisa ära oodata seda aega, kui sinimustvalged lipud uuesti välja toodi. See oli tema unistus.

Ise töötasin siis töökoja juhatajana ja osavalla vanemana. Olin põllumajanduse reformikomisjoni liige ja osalesin vallas kõikide reformide läbiviimisel. Omandireformid, rahareform jne. Üks minu töö oli ka talongide alusel kauba jagamine ja õnneks on need avalduste kaustad alles. Loen, et avaldusi esitati tolmuimejate, televiisorite, jalgrataste, autorehvide, õmblusmasinate, ehitusmaterjalide ja külmutuskappide ostuks. Midagi ei jätkunud ja poeriiulid olid tühjad. Mitmel juhul sai kaup välja loositud. Samuti tuli ühel perioodil alkoholitalonge jagada.

Tagantjärele mõeldes on meil selle 30 aasta jooksul läinud väga hästi ja loodetavasti me suudame oma vabadust hoida.

TARMO TAMM, riigikogu liige

JAANUS RAIDAL: Keenis ja Pukas pidid küüditamisvagunid valmis olema

Ma olin toona Otepää linnapea. 30 aastat tagasi oli see ikka väga ehmatav ja jahmatav, aga samas oli see [iseseisvumispüüe] ka tajutav juba tol hetkel. Sest sündmused arenesid eelnevalt ju päris pingsaks kogu NSV Liidus, kaasa arvatud Eestis. Ehk oli tajutav, et midagi sellist võib juhtuma hakata. Rahulolematus Gorbatšovi suhtes oli suur, kuna ta oli liiga liberaalne, võib-olla liiga pehme, ja lasi poliitilistel protsessidel liiga kaugele kulgeda. Just nendes suundades, mis sobisid neile, kes soovisid iseseisvumist.

Sellel teemal [et läheb iseseisvumiseks] oli mul diskussioone juba siis, kui mind valiti Otepää linnapeaks aastal 1989. Olin RSNi (rahvasaadikute nõukogu – toim) täitevkomitee esimees, kui mind kõigepealt valiti. Ja siis me kohe muutsime oma nimetused ära, nimetasime RSNi täitevkomitee volikoguks. Ja siis linnavalitsuseks, mina olin nii linnapea kui linnavolikogu esimees. Tol korral olid sellised seadused.

Lasin kohe Otepää linnavalitsuse hoonele panna Eesti Vabariigi lipu. Käskisin punalipu maha võtta. Kommunaaljuhataja jõi ennast täis ja kartis nii hirmsasti, nii et järgmisel hommikul, kui tööle läksin, pidin ise praktiliselt aitama kaasa, et see lipp saaks sinna pandud. Sinna ta ka jäi. See oli 1989, oktoober-november.

Sellega ma pälvisin loomulikult väga suure tähelepanu kogu NSV Liidus, kõik olid hämmingus. Mis toimub? Aga kuna ma olin Nõukogude Liidus kõige noorem võimu esindaja, oli nii poolt- kui vastuolijaid. Nii et päris suur poliitiline lahing hakkas mu ümber keerlema.

Toonane Eesti NSV ministrite nõukogu, valitsus, otsustas mind isegi tagandada, sest ma astuvat väga jõhkralt Eesti NSV seaduste vastu. Ja et ma olevat alustanud väga tugevalt iseseisvumispüüdlusi. Minu tingimus, see sai toona ka meedias hästi tuliselt kajastatud, oli see, et kui ei tule Eesti Vabariiki, siis tuleb Otepää Vabariik. Niimoodi poliitiliselt survestasin.

Jäin toona linnajuhi kohale püsima, aga iga kolme kuu tagant toimusid minu tagandamise protsessid. Minu taha kogunes väga tugevalt Otepää elanikkond ja rahvas, sellest lähtuvalt ebaõnnestusid kõik minu taandamise katsed.

Üleminekuvalitsuse eesotsas olnud peaministri Edgar Savisaare eestvõtmisel võeti vastu valitsuse otsus, et aidata kaasa Raidali taandamisele. Raivo Vare saadeti Otepääle asja uurima, neid asju korraldama. Aga Vare ütles, et temale meeldib kõik see, mida olen siin poliitiliselt korraldanud, ja ta ei näe mingit vajadust Raidali mahavõtmiseks.

Nädal-kaks enne 20. augustit käis veel üks kunagine vabadusvõitleja minu juures, nüüd on ta juba manalamees. Ütles, et Raidal, kõik see, mis sa Otepääl ja Eestis korraldad, on suurepärane. Enne augustiputši ütles nii. Ja kui tuli putš, siis sama mees tuli minu juurde ja ütles, et Raidal, sinu pärast meid saadetakse kõiki Siberisse. Et juba pidid Keenis ja Pukas olema rongivagunid valmis ja kõik lähevad teele. Siis ma olin küll väga masendunud ja üllatunud, et mis toimub, kas nii konjunktuursed ongi mõned Eesti inimesed.

Eks see võttis ikka mõru maigu suhu. Siis ma sõitsin autoga – Otepää linnal oli sinine Moskvitš – veel spetsiaalselt Tallinna, peale seda, kui 19. augustil [see protsess] hakkas. Läksingi 20. augusti hommikul Tallinnasse vaatama tankide kolonni, mis liikus Pihkvast pealinna poole. Laekusid signaalid, et tuleb ka Valgjärve telemasti piiramine ja blokeerimine. Aga nad algul Valgjärve masti suunas ikka ei tulnud. Sõitsin, oli päris mitu kilomeetrit pikk tankikolonn, mis läks Tallinna poole. Kui Tallinna jõudsin, kohtusin paljude Ülemnõukogu saadikutega ja arutasime neid teemasid. Igal juhul ... see vaikus 20. augustil oli väga suur.

Minu poole pöördus Ragnar Kond, et mis nüüd siis saab, mis juhtuma hakkab. Mina kasutasin leninlikku tsitaati, et mitte üks samm tagasi, vaid kaks sammu edasi. Nüüd ongi see aeg, kus on vaja vabariigi iseseisvus välja kuulutada. Ragnar kommenteeris tookord, et mitte keegi isegi juhtivatest poliitikutest ei julgenud tol korral sõna võtta. Seda võimendati päris suurelt. Läksin tookord poliitilises mõttes täispanga peale. Ja õnneks olidki õhtul pinged juba maas, Janajev, või kes ta oli, lasi ennast maha (NSV Liidu asepresident Gennadi Janajev oli üks putši juhte, ent tema suri alles 2010; maha lasi end putši läbikukkumise järel Boriss Pugo – toim) ja putšistid loobusid riigipöördekatsest. Ja Ülemnõukogu kuulutas öösel välja iseseisvuse. Siis oli väga suur pingemaandus ka mulle, ma olin oma hinges väga rahul.

Mis veel samal ajal juhtus ... Paljud imestasid, et kust toonane Otepää linnapea Raidal niipalju raha sai, et suutis teid asfalteerida ja hoida küttemajandust töös, tanklates kütust. Üle Eesti käidi siin tookord tankimas. Juhtus see, et 19. augustil saabus Riiga näljaabisaadetis NSV Liidule, suur ookeanilaev Ameerikast. Olin selle teemaga kursis, sest juba pool aastat või aasta varem olin kohtunud administraatoriga, kes vastutas saadetise toomise eest. Pidi siis tulema nii, et Loode-Venemaale pool saadetist, Ukrainasse ja vist isegi Bulgaariasse oli veel midagi määratud. Eestisse oli väga vähe mõeldud. Mina kauplesin loomulikult ikka osa kaupa ja toetust ka Eesti suunas, Otepääle. 19. augustil saabus ookeanilaev, mulle helistati Riiast. Öeldi, et, Raidal, kogu kõik autod, niipalju kui on, kokku ja tühjenda laev, kõik see kuulub sulle, me tahame kiiresti siit minema minna. Nad kartsid, et laev arestitakse.

Juhtuski niimoodi, et üle 200 furgoonauto kogu Lõuna-Eestist sai kokku kogutud ja kui tankikolonnid liikusid Tallinna poole, siis suured furgoonautode kolonnid liikusid Riia poole. 20. augustil laaditi laev hästi kiiresti tühjaks ning juba õhtul ja öösel saabusid need furgoonid Otepääle. Oli 10 000-ruutmeetrine suur ladu Otepää autoremonditehases, sinna sai ladustatud kogu see humanitaarabi. See oli maast laeni kaupa täis. Seda sai realiseeritud.

Seal oli Ameerika meditsiiniseadmeid, seal oli teravilja, hästi palju kõike kaupa. Maarjamõisa haigla sai suure saadetise, Tallinna keskhaigla, teraviljaait sai kolme aasta seemne. Pluss ma seda sümboolse hinnaga realiseerisin, sellest teenisin päris suure hulga raha ja selle suunasin Otepää asfalteerimisse ja heakorrastamisse. Ja alustasime ka veesüsteemi väljaehitamist ja kõiki olulisi tegevusi, et Otepääst saaks tänapäevane linnake. Arendasime elamuehitust, ehitasime Eesti esimese eurotualeti valmis jne.

20. august oli minu jaoks suur arenguhüpe. Nii minu enda, Otepää kui Eesti elus.

JAANUS RAIDAL, Otepää vallavolikogu aseesimees

 

Augustiputš ja Eesti iseseisvumine 1991
Augustiputšiks nimetatakse 19.‒21. augustini 1991 Moskvas toimunud riigipöördekatset, mille teostaja oli nn vanameelne tiib Nõukogude võimuladvikust. Peamiselt eri jõustruktuuride tippjuhtidest (nt NSVLi kaitse- ja siseminister, KGB esimees jt) koosnev rühm lootis takistada NSV Liidu lagunemist äärmuslike meetmetega, üritades võtta riigipöördega võimu enda kätte ning suruda jõuga maha demokraatlikud ja rahvuslikud liikumised. Putšistid kõrvaldasid võimult president Mihhail Gorbatšovi, moodustasid Erakorralise Seisukorra Komitee eesotsas tollase NSV Liidu asepresidendi Gennadi Janajevi ja KGB ülema V. Krjutškoviga ning tõid Moskva tänavatele tankid. Võimu ülevõtmiseks Eestis saadeti Tallinnasse Pihkva dessantdiviisi soomuskolonn.

Vastupidi riigipöörde juhtide lootustele ei leidnud putš heakskiitu ega toetust ei ühiskonnas ega jõustruktuuride liikmeskonnas. Riigipöördevastaste juhiks ja demokraatlike reformide jätkumise eestkõnelejaks kujunes kiiresti Vene NFSV president Boriss Jeltsin, kes asus Moskvas putši nurjamiseks organiseerima ulatuslikku kodanikuallumatuse kampaaniat.

Selles olukorras suutsid Eesti poliitilised jõud leida ühise keele: 19. augusti õhtul algasid Toompeal Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Komitee delegatsiooni läbirääkimised Eesti iseseisvuse väljakuulutamise asjus. Põhiline vaidlusküsimus oli valik kahe võimaluse vahel: kas kuulutada välja uus iseseisev Eesti Vabariik või taastada juriidilise järjepidevuse alusel 1918. aastal välja kuulutatud ja 1940. aastal okupeeritud Eesti Vabariik. 20. augustil kell 23.02 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest”, mis oli kooskõlastatud Eesti Komiteega: pikkade vaidluste järel valiti juriidilise järjepidevuse tee. Peale selle otsustati moodustada Põhiseaduse Assamblee, et töötada välja Eesti Vabariigi uue põhiseaduse eelnõu.

21. augusti hommikul hõivasid Tallinna sisenenud Nõukogude väeüksused teletorni ning teleülekanded katkesid mõneks ajaks. Raadiomaja jäi hõivamata – sealt edastati jätkuvalt maailmale teavet Eestis toimuva kohta. 21. augusti pärastlõunaks oli selge, et riigipööre Moskvas on läbi kukkunud, ning pärast läbirääkimisi Eesti juhtkonnaga vabastasid dessantväelased teletorni ja lahkusid Eestist. 22. augustil seadis diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga sisse Island, kellele järgnesid Leedu, Läti ja Venemaa. Esimese lääne suurriigina tunnustas Eestit Prantsusmaa. 30. augustil avas Rootsi Tallinnas oma saatkonna.

NSV Liidus tuli võimule taas Gorbatšovi valitsus, mis ei teinud enam takistusi Balti riikide iseseisvuse taastamisele, arvestades kujunenud poliitilist olukorda, oma suhtelist nõrkust ja maailma avalikkuse toetust Baltikumile. 6. septembril andis NSV Liit Eestile oma ametliku tunnustuse, 17. septembril võeti Eesti vastu ÜROsse. Samasugused protsessid leidsid aset ka Lätis ja Leedus. Peagi järgnes ka teiste liiduvabariikide NSV Liidust lahkulöömine ning NSV Liit lõpetas ametlikult oma eksistentsi 1991. aasta detsembris.

Allikas: Estonica.org

 

 

 

Autor: Lugusid kogus VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 23/08/2021 08:46:06