Olime Jaak Madismäega aastaid tagasi toonases Raadio Martas kolleegid, tegime koos saadet, tellisime karbilõunat ja ajasime mõnusaid suitsunurgajutte. Teinekord võis Jaak oma jutuga kaunis reljeefne olla, mõnd vahel üsna karmilt põhjata, aga enamasti oli ta lihtsalt südamlik ja sõbralik. Asjalik raadiomees ja hea töökaaslane.

Koostöö ja tutvus jätkusid ka hiljem, kui ma olin Martast lahkunud. Aeg-ajalt helistas Jaak, et soovitada näiteks jaanilehes grillimisnippide avaldamist, pakkuda mõnda leheloo teemat või niisama jutustada. Kellavärgi korrapärasusega laekus LõunaLehe postkasti tema poolt (Puuril, Ülenurmel, Eerikal või Erastveres või kus ta parajasti kodustuudiot pidas) sisse loetud raadioklipp. Aastaid oli kirja sisuks lisaks manusele „Jaak tervitab”.

Mis puutub grillimisnippidesse, siis Jaak pidas lugu heast söögist ja joogist. Et rahas ja kaaviaris suplemist ei võimaldanud elu talle kunagi, siis pidi ta ka omajagu mitmel rindel sõdima, lisaks raadiotööle käis ta pulma- ja jõuluvanaks, õhtujuhiks ning ka oli ta usin korilane. Tuleb meelde üks tema retsept: kas teadsite, et tooreid tikreid saab marineerida nagu kurke? Olla väga hea amps peale hammustamiseks.

Pealehammustamisest – Jaak oli mees, kes pitsi ei sülitanud, aga samamoodi oli ta vastutustundlik mees, kes ei sülitanud oma kohustustele. Sealjuures kohustustele ka ühiskonna ees. Jaak aitas 2008. aasta jõulude ajal Põlvas kahel poemüüjal agressiivset poevarast kinni hoida ja pälvis selle eest hiljem justiitsministrilt kodanikujulguse aumärgi.

„Jaak Madismäe näitas üles silmapaistvat mehisust,“ märkis justiitsministeerium. „Tänu Madismäele peeti agressiivne varas kinni ning mõisteti süüdi. Madismäe esines ka kohtuistungil enesekindlat ja julgelt, tema ütlustel oli varga süüdimõistmisel suur kaal.“

Tuntud raadiomehe arvates oli tegelikult kogu kodanikujulguse lugu märkimisväärselt üle paisutatud, sest tegu oli vaid väikse ebameeldiva vahejuhtumiga. „Ei midagi erilist,“ sõnas ta toona LõunaLehele. „Minu jaoks toimus see lihtsalt möödaminnes. See asi on üle pakutud, ma pole mingi kangelane. Igaüks oleks samamoodi käitunud.“

„Tunnen neid müüjaid, olen seal poes igapäevane klient, tänaval ütleme tere – kuidas siis vahele ei lähe, kui näed, et vend varastab, vehib ...“ kirjeldas ta sündmust.

Kui omakandimees Aapo Ilves ülemöödunud nädalal raamatukogu trepil mulle ütles, et Jaagule pole enam pikalt päevi antud, siis tuli see nagu külm dušš. Ma kahtlesin oma kõrvakuulmises ja küsisin üle, et kas ikka Madismäe Jaagust juttu. Oli. Vaatasin siis järgi, et tõepoolest on viimane minu koostatud tekstiga ja Jaagu sisseloetud klipp laekunud 16. oktoobril. Ent ometi – alles ta ju postitas FB-s kassipildi ja kiitis, kuidas ikka osatakse mõnuleda ...

Enam kolma- või neljapäeviti ei tulegi seda klippi koos selle vana hea sõbraliku teatega: Jaak tervitab. Halastamatu haigus tõmbas Jaagul liiga vara ehk 59-aastasena mikriheebli maha.

„Alates 27. november lävige Annekiga. Ma ei jõua enam suhelda. Olge terved!” kirjutas ta sotsiaalmeedias 26nda õhtul. 27nda hommikul ta läks.

Aapo käis Jaagul mõned päevad enne mehe lahkumist hospiitsis külas ja jutu seas küsis temalt, et milline on Jaak Madismäe viimane sõnum inimkonnale. Vastuseks tuli Jaagule iseloomulikult humoorikalt: kerget jalga!

Oli au tunda. Kaastunne Annekile lastega ja meile kõigile, kes me enam ei kuule raadios (ega telefonis) kõnelemas Jaagu mahlakat häält.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG, endine kolleeg
Viimati muudetud: 04/12/2025 09:24:58