Svalbardi ümbruses kõndijatel peab püss seljas olema. Foto: erakogu

Meie maailmapildi üks avardajaid ja samas igapäevaeluks energiat andjaid on võimaluse korral minna kodust kaugemale, kasvõi naabrite juurde põhja või lõunasse. Viise kaugele minekuks on erinevaid: iseseisvalt kuhugi lennata või sõita, grupiga matkama minna või turismifirmade kaudu võõraid maid uudistada.

Võrumaal elav Helen Metsma on üks vähestest kagunurga elanikest, kes on käinud iseseisvalt Svalbardis ehk Teravmägedes. „Lapsed kinkisid tunamullu sünnipäevaks reisi soovitusega, et ma nelja sihtkoha seast ühe valiksin. Soojad maad jätsin kõrvale, sest Svalbard tundus kõige eksootilisem ja kaugeim. Reisisime sinna tütrega,” selgitas ta polaarjoone taha mineku tagamaad.

Pea poolteist aastat hiljem nimetas naine reisi suureks elamuseks. Eestist lennati Helsingisse, sealt teise lennukiga Bergenisse. Edasine osutus kõik väga ehedaks elamuseks.

„Bergenis läksime kruiisilaevale, millega sõitsime mööda Norra rannikut põhja poole viis päeva. Laev tegi kuues fjordi ääres paiknevas väikelinnas mitmetunnise peatuse, mille ajal said reisijad minna linnaga tutvuma. Kruiis lõppes Nordkapi neemest veidi eemal asuvas Honningsvagi linnakeses. Vastas olev buss viis soovijad üles Nordkapi neemele. Tagasi linnakeses, asusime laevaga teele Svalbardi. Sõit üle Barentsi mere Svalbardi suurimasse asulasse Longyearbyeni, mis on ka sealne halduskeskus, kestis ligi kaks päeva,” rääkis Helen Metsma ning täpsustas, et Svalbard asub Nordkapist ligi 1150 kilomeetrit põhja pool.

Longyearbyenis ja selle ümbruses olid nad kolm päeva ja liikusid ringi seal elava tuttava saatel. Longyearbyeni asulas on isegi ülikool, mille hoone on suhteliselt uus, kaks muuseumi ja kaubanduskeskus. Asulas ja selle ümbruses on ligi 50 kilomeetrit autoteid, kuid olulisimaks liiklusvahendiks on siiski ATV ning soovi korral saab ka koerarakendiga sõita. Lumeta ajal veavad koerad sõitjaid ratastel käruga.

„Seal on kõik nii teistmoodi alates sellest, et väga rangelt soovitatakse asulast väljas jääkarude tõttu püss seljas liikuda, kuid samas on poe uksel silt, et „ära sisene püssiga”. Loodus on ka teistmoodi: vaid kivid, liustikud ja lage maa, sest puud seal ei kasva,” kõneles ta.

Asula kaubanduskeskusest ostsid nad erinevaid meeneid, külmikumagneteid, kohalikke snäkke ja mõned T-särgid.

Alkoholi müüakse kohalikele talongi alusel kaks pudelit kuus, ostu järel lüüakse talongi auk. Turistidest saavad ühe liitri alkoholi osta ainult lennukiga äraminejad lennupileti ettenäitamisel.

Teravmägedel on veel üks omanäoline koht, Barentsburgi asula, millest nad enne Longyearbyeni jõudmist laevaga möödusid.

Hiljuti juhtus Metsma Jupiterist nägema BBC reisisaadet „Simon Reeve'iga Skandinaavias” osa, kus Reeve näitab ja räägib elust nii Longyearbyenis kui ka Barentsburgis. Viimane on venelaste asula, nad kaevandavad seal kivisütt ja tahavad turismi arendada. Saatelõigus oli näha, et asulas on endiselt Lenini büst ja lehvib Nõukogude Liidu lipp ning osa hooneid on väga väsinud ilmega.
(Wikipedias on kirjas, et 1932 müüsid hollandlased kaevanduse Nõukogude Liidule – toim.) Nime sai asula ja Barentsi meri Hollandi meresõitjalt Willem Barentsilt, kes Svalbardi 16. sajandi lõpul avastas.

„Reisimine on üks võimalustest ennast igapäevastest tegemistest välja lülitada, näed põnevaid kohti ja sulle jääb kõigest mälestus, mille najal saad tükk aega nii-öelda edasi purjetada,” võttis Metsma kokku reiside kasulikkuse.

Ta eelistab reisida iseseisvalt, sest nii saab enam puhata: „Tellin pileti, lendan kohale ja puhkan paar päeva, seejärel uurin, kuhu saan päevaks uudistama sõita. Nii tegin mullu Rhodosel.”

Maailmapilt avardub ka matkates
Põlva matkaklubi liige Kati Maidla on seljakotiga liikunud nii meie lõuna- kui ka põhjanaabrite juures ja kaugemalgi. Klubi tegevus hõlmab jalgsi-, jalgratta- ja veematku Baltimaades, Skandinaavia maadesse minnakse peamiselt suusamatkadele.

Enamasti sõidab grupp kogu varustusega, telkidest toiduaineteni, autoga matka alguspunkti, kust alustatakse kolme- kuni seitsmepäevast ringmatka.

„Kõige rohkem matkame ikka Eestimaal, suvel nii jalgsi, jalgratastega kui ka vee peal ning talvel suuskadel,” ütles Maidla, kelle lemmikuks on kujunenud sügisesed matkad meie soodes. „Naudin matkadel loodust, seltskonda ja turvalisust. Minu abikaasa Meelis Maidla naudib matkamise kõrval ka nende ettevalmistamist ja korraldamist,” täpsustas ta.

Maidla sõnul on matk ka enda proovilepanek: „Kodus tagasi olles on hea tunne, et said hakkama, ja oled endaga rahul, sest jalgsi- ja suusamatkaja peab oma varustust ise seljas kandma.”

Ta on seda meelt, et inimene võib kodust aeg-ajalt ära käia, sest siis saab naastes tõdeda, et „oma kodu on kõige armsam”, lisaks sellele avardavad rännakud maailmapilti ning õpetavad kohanema erinevate olukordade, maastike ja kliimatingimustega.

Abikaasaga on nad ette võtnud jalgsimatka mööda La Gomera (üks Kanaari saartest – toim) rannikut, perega on ratastega Ahvenamaa läbi sõidetud, koos autoga Saksamaal sõidetud ning ronitud nii Alpides kui ka Norra mägedes.

„Palju aastaid tagasi osalesin korraldatud bussireisil Šotimaa losside aedades. See oli tore reis, kuid nägemata jäi, kuidas šotlased igapäevaselt elavad, ning loodust kogesime peamiselt bussiaknast,” meenutas ta. Maidla sõnul sõltub reiside tulemus paljuski reisija enda eeltööst ja soovist märgata ümbritsevat ja olla kohal.

Kes ei saa mingil põhjusel iseseisvalt minna või ei soovigi seda, kasutavad reisibüroode teenust.

Grupireisid giidi pilgu läbi
Tiina Niitvägi-Hellamaa on vabakutseline giid, kes teeb koostööd ühe Eesti suurema reisifirmaga. Nii prantsuse kui ka inglise keelt valdavana on ta giid-reisisaatja Prantsusmaale, Itaaliasse ja Marokosse reisivatele gruppidele.

„Olen kultuurireiside giid ja need reisid valinud inimesed on juba eos tavaliselt rohkem huvitatud nähtust ja soovivad läbi isikliku kogemuse saada põhjalikumaid teadmisi piirkonnast ja riigist, kus nad on,” selgitas ta ja lisas, et reisile tulnud on avatud ja positiivse hoiakuga, enamasti abivalmid ja üksteist toetavad inimesed.

„Loodus, arhitektuur, ajalugu, kunst on märksõnad, mis panevad inimesi liikuma ehk ise seda kõike nägema. Reisisaadete puhul piirdub nägemus vaid kahe meelega, nägemise ja kuulmisega,” arutles ta.

Inimesi tõmbab soojadele maadele eelkõige sealne kliima, sest kuus kuud n-ö halba suusailma Eestis väsitab üksjagu, peale seda on tore nautida sooja merevett ja päikesepaistet. Selle kõrval on oluline ka kultuurikiht, mis Niitvägi-Hellamaa sõnul on Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas väga korralik ning maailmatasemel vaatamisväärsusi kohtab igal sammul.

Maroko kohta sõnas ta, seal oleneb palju kohalikust giidist, kelle esimene võõrkeel on ajaloolistel põhjustel prantsuse, kuid paljud räägivad ka inglise keelt.

„Sealsetes linnades on Euroopa kultuuri mõju tuntav ja naised tegutsevad paljudel elualadel, kuid meeste pärusmaa on asjaajamine hotellides, restoranides, piletikassades. Naisena, pealegi välismaalasena, jääksin asjaajamisega hätta nii kultuurilistel põhjustel kui ka sellepärast, et suurem osa kohalikest ei valda võõrkeeli,” edastas ta.

Reis on alati väljakutse nii reisijatele kui ka saatjale. „Reisil on tähtis, et reisijad tunneksid, et nende eest hoolitsetakse ja nende vajadustega arvestatakse. Püüan esimesel võimalusel tabada grupi dünaamikat, nende ootusi reisile ja ka minule, samuti võimalikud nõrgad kohad. Viimased on tihtilugu seotud vanuse või tervisega ning mõnikord mõne reisija iseloomuga. Kui õnnestub kõige sellega arvestada ja paindlik olla, läheb reis korda,” kõneles ta.

Küsimusele, miks ta reisib, sõnas Niitvägi-Hellamaa, et soovib kõike ise proovida ja kogeda: „Rutiini talun raskustega ja tööd, kus tuleb sõna otseses mõttes tunnid täis istuda, ei suuda üldse teha.” Ta naudib väga reisi ettevalmistamist, sest sel ajal saab külastatava piirkonna eluolusse süveneda „aegade algusest” tänaseni.

Giid-reisisaatja töö on ühelt poolt väga pingeline ja tulvil ootamatusi, kuid see just asja huvitavaks teebki ning hiljem on seda suurem rahulolu, kui keerulisest seisust on õnnestunud auga välja tulla.

Niitvägi-Hellamaa meenutas ühte Saksa lennufirmast alanud juhtumit, kus lennuk Frankfurti hilines ning 48-liikmelist Eestist saabunud gruppi ei lubatud Nizzasse suunduvale lennukile, sest lend oli n-ö ülebroneeritud. Mitmetunnilise asjaajamise järel sai grupp kohad Bergamosse suunduvale lennukile, kuid tund enne väljalendu lend tühistati.

„Lennujaamas valitses kaos, lennud hilinesid või jäid ära ja oli selge, et niisuguses olukorras ei ole võimalik 48 inimesele ühelegi lennule kohti leida,” meenutas ta. Lõpuks läks tal korda saada piletid Šveitsi Baselisse suunduvale rongile. Baselis ootas neid reisifirma organiseeritud buss, mis viis nad öösel üle Alpide Nizzasse. Peale kahte peaaegu magamata ööd jõudis grupp hotelli 19 tundi plaanitust hiljem. Õnneks ei ole sellist vahejuhtumit enam ette tulnud.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 22/01/2026 09:28:43