Puurkaevude rajamine Väimelas. Foto: LLi arhiiv

LõunaLehe lugeja Võrumaalt püstitas hiljutise Väimela veetehase teemalise loo valguses küsimuse: kas Väimela alt võib-olla et poole Eestini ulatuv vesi pole mitte meie kõigi ühine looduslik vara, mille suures koguses väljapuurimise üle peaks otsustatama vähemasti riigi tasandil?

End „Maaliks maalt” nimetanud Võrumaa lehelugeja luges hiljuti LõunaLehest uudist, mis rääkis Väimelasse plaanitavast veetehasest, täpsemalt selle rajajalt Eesti residentsuse äravõtmisest kapo ettepanekul. Meenutuseks lühidalt kokkuvõetuna: Vene ja Iisraeli topeltkodakondsusega Sergey Uger (suure Venemaa veetehase omanik) tahab rajada veetehase Võrumaale Väimelasse. Võru vallavalitsus algatas 2024. aastal katastriüksuse detailplaneeringu, mille eesmärk on muu hulgas määrata ehitustingimused joogi- ja mineraalvee tootmiseks vajalike tootmis- ja laohoonete püstitamiseks. Keskkonnamõju strateegiline hindamine jäeti algatamata. Samal ajal menetleti veeluba, kuna maaüksusele kavandati kolme puurkaevu: üht joogivee ning kaht mineraalvee tootmiseks. Vallavalitsus andis ehitusloa kolme, 580, 580 ja 200 meetrit sügava puurkaevu rajamiseks. Vastavalt seadusele oli ehitusloa menetlusse kaasatud ka keskkonnaamet, kes andis oma kooskõlastuse tingimusteta.

Mullu suvel alustati kahe kaevu puurimist. Teadaolevalt jõuti ühe puurimisega 345 meetrini. Kohalike tuntud kahtlase ja võimalik, et ohtliku haisu tõttu peatati puurimised kiiresti, ent juba mõne nädala pärast andis kohus loa jätkata kaevude rajamist – otsustati, et ohtu pole. Hiljem on aga avalikku pahameelt teinud veetehase rajaja Ugeri topeltkodakondsus ehk küsimus, kuidas saab siin äri teha agressorriigi kodanik. Siseminister Igor Taro teatas hiljuti riigikogu ees, et kapo ettepanekul on Ugerilt ära võetud Eesti residentsus, probleemiks oli see, et mees on esinenud Iisraeli passiga ja tema Vene passist Eesti riigil ametlik info puudus. Uger on ise meediale öelnud, et peab end eeskätt iisraellaseks ning et residentsuse äravõtmine teeb veetehase rajamise keerukamaks ja kallimaks.

Lehelugeja Maali sattus pärast hiljutise residentsuse äravõtmise loo lugemist seltskonda, kus teemat arutades tekkis küsimus: kellele kuulub põhjavesi? „Kes seda saab otsustada üldse, et ma lähen ja pumpan sealt põhjavett?” sedastas Maali. „Väimela inimesed ütlevad, et Võru vald olevat kõik ära otsustanud ja load andnud. Mind ei morjenda, mis rahvusest see ärimees on – aga see on ju ikkagi meie kõigi vesi ja seda ei tohiks vald üksi otsustada, et annab talle loa hakata seal põhjavett pumpama.”

Maali märkis, et talle teadaolevalt on maavarade kui rahva ühisvara kohta kirjutatud isegi põhiseaduses. Teataval määral on tal õigus, seal seisab viiendas paragrahvis nimelt nii: „Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.”

Toimetaja märkis siinkohal, et on ju vald ka Eesti rahva esindus – volikogu rahva poolt valitud ja vallavalitsus kui lubade andja volikogu poolt kinnitatud.

„Küsimus ongi selles, et Võru vald otsustab, volikogu otsustab. Aga kellele kuulub see vesi? See põhjavesi ulatub võib-olla et sinna poole Eesti peale. On ju, see on kõikide Eesti, siin peaks ikka riik olema otsustaja, et kes ja kui palju pumpab – see on ju maavara. Vald ei saa seda üksinda otsustada,” leidis võrumaalane. „Ma ise ei ela Väimela kandis, aga usun, et see puudutab väga paljusid. See on ju teada ja välja kuulutatud, et terves maailmas on põhjavee puudus. Tuleb aeg, millal vesi hakkab maksma kulla hinda, ja-ja me siin anname oma põhjavee ära kellelegi. Minu nägemus on, et me peame oma põhjavett kaitsma ja hoidma. Võib-olla kümne aasta pärast meil seda vett enam ei olegi, näeme ju, millised suved on.”

LõunaLeht uuris proualt, kas tema nägemuse kohaselt peaks sellist asja nagu vee puurimine otsustama näiteks riigikogu või tuleks korraldada üleriigiline rahvahääletus või peaks asi käima üldse kolmandat moodi. Maali leidis, et igatahes peaks analüüs ja veevarude uurimine olema põhjalik ja 15 loodavat töökohta ei tohiks olla tehase loomisel kaalukeeleks. Naine märkis, et võib-olla ulatub maa-alune veereservuaar isegi Sakala kõrgustiku alla ja seega ei peaks puurimine olema puhtalt siinse valla otsustada.

Hiljem võttis proua Maali uuesti ühendust ja nentis asja lähemalt uurinuna (ning ka vestlusrobotiga suhelnuna), et tegelikult on põhjaveel ja puuritaval mineraalveel siiski vaks vahet sees ja põhjaveega on meil lood head. Aga küsimus jäi endiseks: kuidas saab üks välismaa ettevõtja tulla ja hakata meie loodusressurssi kasutama ning seda vaid ühe kohaliku omavalitsuse loal.

LõunaLeht uuris keskkonnametilt kui riiklikult järelevalveasutuselt: kellele kuulub põhjavesi ning kuidas on riiklikult korraldatud otsustusõigus vee puurimise ja järelevalve alal? Millisel määral oli riik osaline otsustusprotsessis, kui Võru vallavalitsus andis loa vee puurimiseks Väimelas?

„Põhjavesi on Eestis avalik loodusvara, mis kuulub riigile. Puurkaevu rajamiseks annab ehitusloa kohalik omavalitsus. Ehitise või ehitamise nõuetele vastavuse kontrolli, sealhulgas ehitise kasutamiseelse ohutuse kontrollimist teostab kohalik omavalitsus,” vastas keskkonnaameti veeosakonna juhataja Triin Mägi.

„Kui puurkaevust hakatakse võtma põhjavett rohkem kui 150 kuupmeetrit kuus või rohkem kui 10 kuupmeetrit ööpäevas või võetakse mineraalvett, tuleb enne tegevuse alustamist taotleda vee erikasutuseks keskkonnaluba, mille annab ja sellega määratud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet keskkonnaamet,” selgitas ta. „Praeguse seisuga ei ole keskkonnaametile esitatud keskkonnaloa taotlust Pärna tee 7 (Väimela alevik) maaüksusele kavandatud puurkaevu(de)st veevõtmiseks.”

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 17/03/2026 11:45:42