Priidu Beier 7. mail Tõrva kirikus-kammersaalis klassivenna – ja samuti õpetaja Valev Eleranna maali paistel. Hanno Valdmanni foto

Tõrva kirik-kammersaali juhi Ilmar Kõveriku olekus aimus kerget ärevust, kui mõni minut enne kokkulepitud «Juurte»-seeria kohtumist Priidu Beier veel kohal polnud, kuid delikaatse inimesena helistas Kõverik Tartu-Tõrva bussi juhile ja päris sõitjate kohta aru, ning sai rahustava kinnituse. Ja minutipealt seisis uksel ka piduliku olekuga kirjanikuhärra ise.

Tõrva keskkooli vilistlane ja praegune Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi kunstiajalooõpetaja Priidu Beier on avaldanud kümme luuleraamatut, viimati valikkogu «Saatmata kirjad», ning praeguseks on sahtlisse kogunenud veel mitme kogu materjal.

Kolm raamatut on Beieril ilmunud Matti Moguči nime all, lisaks on ta kasutanud feminiinsemaid pseudonüüme Ada Piirlup ja Kersti Maarler. Ka Matti Miliuse kui Matti Moguči luule silmapaistva esitaja saabuvaks 65. sünnipäevaks on mõttes Moguči paremad palad ühiste kaante vahele koondada.

Praegu paneb Udo Uibo kokku eesti joomaluule antoloogiat «Viinakuu», sinna peaks minema kümmekond Beieri värssi, kuid ise on mees pea täiskarsklane – alkoholihõnguline poeesia on sündinud sõpru jälgides ja nende kogemustele tuginedes.

Beier on olnud kaks korda abielus, korra ametlikult ja teine kord mitteametlikult, ning kuigi hetkel pakuvad parimat inspiratsiooni kahekümnendates neiud, sedastab ta elukogenult: «Ilmselt tuleb lõpuks piirduda mõne keskealise daamiga.» Mehele teeb muret, et tal pole siiamaani järeltulijat, ning fertiilses eas naisterahvastele järelemõtlemiseks – Priidu tähelepanu pälvinuna on lisaks kõigele muule ülisuur võimalus minna Eesti, ja miks mitte ka maailma luulelukku, sest Priidu Beier on värsistanud ka Monaco printsessi Stephanie kiituseks.

Juba keskkooli ajal kippus ta kirjandeid riimis kirjutama ja õpetaja õrritamiseks avaldas üsna pööraseid mõttekäike, kuid lõpukirjandi vormis ikkagi soliidselt Tšehhovi novellide ainetel.

Riidaja!

Aga seekord ei viinud tee edasi mitte Tõrva gümnaasiumi, vaid Riidaja põhikooli, kus Priidu Beier õppis kolm ja pool aastat ning hakkas tegema esimesi luulekatsetusi.

Remonditud koolimaja paistis nagu uus, kuid tõi meelde mälestuspilte. Helvi Jallai keemiakatsete ajal kippus Priidu tundelise inimesena minestama ning sai seetõttu viimaks katsete ajaks tunnist vabastuse – ja ka ajaloost, aga seetõttu, et suure ajaloohuvilisena hakkas ta õpetajalt pärima asju, millele too vastata ei osanud.

Teadmiseks, juba keskkoolis tuli Beier vabariiklikul 10.-11. klassi ajaloo-olümpiaadil kolmandaks, olles ise 10. klassis – eespool olid kaks 11. klassi neidu – ning arvab siiamaani, et küllap oleks ka neile ära teinud, kui oleks 11. klassi ajalooõpiku olümpiaadiks valmistumiseks oma valdusesse saanud. Tartu ülikooli ongi ta lõpetanud ajaloolasena.

Riidaja koolis nakatus Priidu Beier korvpallipisikust; toona kehalist kasvatust andnud Jaan Kauber oli küll käsipallifanatt, aga see mäng tundus liiga jõhkrana – võis üsna valusasti palliga vastu nägu saada. Ning jooksutreeningringide pikkus küündis kuni 30 kilomeetrini.

Riidaja parki edasi liikunud seltskonnaga rõõmsa kokkusattumusena ühinenud Beieri kooliaegne ajaloo ja geograafia õpetaja proua Elli (passis Ella) Zimmermann lausus Priidule tunnustavad sõnad: «Luuletused on vaprad sul, väga vaprad.»

Väga soojalt meenutab poeet ka raamatukoguhoidjat Evi Pikast, kes tellis kogusse uuemat poeesiat, mis nakatas. Muide, naine töötab Riidaja raamatukogus tänaseni. Ning kirjandusõpetaja Luule Leppik andis vanu eestiaegseid raamatuid lugeda. Temale kirjutas koolipoiss Priidu kirjandeid vigurdamata.

Autor: Hanno Valdmann
Viimati muudetud: 20/05/2010 12:26:37