Eile alanud uus kooliaasta tõi nii mõneski Kagu-Eesti koolis klassi ette verivärske kooliõpetaja. Põlva keskkoolis asus õpetama Serviti käsipallur Henri Sillaste (22), Võrumaal Kääpa põhikoolis Eva-Liisa Mälksoo (25) ja Räpina ühisgümnaasiumis Evaliis Seiler (24). LõunaLeht uuris kolmelt säravsilmselt noorelt, mis tundega nad esimest korda klassi ette astuvad, mis neid õpetaja ameti juures võlub ning milliste nippidega saab sõnakuulmatuid lapsi ohjeldada.

 

Mis tunne on esimest korda klassi ette astuda?

Henri: Ei ole erilist ärevust, harjutasin seda ametit paar nädalat juba eelmisel kooliaastal, kui asendusõpetaja olin. Natuke ikka oli alguses imelik. Ise olin ka alles kooli lõpetanud ja natukene võib-olla kartsin. Kui juba keskendud, siis ei olegi nii hull asi. Lihtne oli.

Eva-Liisa: Olen varem praktika ajal ka töötanud klassi ees. Selline väike ärevus on sees. Väga suurt pabistamist ei ole.

Evaliis: Kui ma teadsin, et ise vastutan terve tunni eest, siis oli selline ärevuse moment kindlasti. (Evaliisil on Räpina ÜG juba teine töökoht, aasta on ta töötanud Tabivere gümnaasiumis – M. P.) Hästi palju ettevalmistust oli vaja teha, kõik läbi mõelda, et tund meeles oleks. Kõige paremini iseloomustabki selline ärev ja natuke hirmus tunne, hirmutav tunne heas mõttes.

 

Kas ärevus on paratamatu või saab end selleks kuidagi ette valmistada?

Evaliis: Mina ise olen olnud eluaeg suur pabistaja. Ma arvan, et kindlasti saaks teha midagi selle vastu, aga kuna ma ennast tean, siis ma nii või naa pabistan. Esimene kord on ikkagi ootusärevus – kuidas lapsed reageerivad, kas nad võtavad omaks. Tahad endast maksimumi anda, aga pabina ja ärevuse tõttu kõik kohe ei meenu. Aga ettevalmistused selleks said kõik tehtud, mina isiklikult ei oskaks küll midagi teistmoodi teha.

 

Evaliis, kas nüüd, teisel korral on klassi ette astuda samasugune tunne?

Evaliis: Eks ma ikka pean jälle hakkama kõike ette valmistama. Õpilased on samamoodi uued. Hakkad nimesid õppima jne. Esimesed tunnid on natuke lihtsamad, räägin esimese veerandi hindamissüsteemi ära, mida ma õpilastelt ootan ja tutvustan ennast. Ma arvan, et samamoodi läheb nagu eelmisel aastal, natuke rahulikumalt ainult. Praegu ma küll veel ei pabista, aga eks ikkagi ole selline põnevil ja ärev tunne.

 

Mis ainet, mis klassidele te hakkate koolis õpetama ja kuidas koormus teile sobib?

Evaliis: Ma annan kehalist kasvatust tüdrukutele, teises klassis on poisid ka. Mul on päris suur koormus – teine, neljas, kõik põhikooli klassid ja kümnes klass. Koormust ma hirmuäratavaks ei pea – eelmisel aastal sain päris hea põhja, kui mul olid kõik klassid teisest 12. klassini. Kui ma sain seal hakkama, siis saan ka siin. Ei ole nii hullu midagi. Ma sain tunniplaani ka kätte ja kõige rohkem on kuus tundi päevas.

Henri: Kehalist kasvatust teisele ja kolmandale klassile. Töötan poole kohaga. Koormus on käsipalli mängimise kõrval normaalne.

Eva-Liisa: Hakkan andma eesti keelt ja kirjandust viiendast üheksanda klassini. Nädalas on 23 tundi. Ei ole liiga suure koormusega, jõuan kodus ka näiteks kirjandeid parandada.

 

Kuidas te oma kooli üldse õpetajaks sattusite?

Evaliis: Ma nägin kuulutust Õpetajate Lehes, saatsin CV ja siis mind kutsuti vestlusele. Nii ta läks.

Eva-Liisa: Õpetajate Lehe kuulutuse kaudu.

Henri: Serviti treener Rein Suvi (Põlva keskkooli õpetaja – M. P.) küsis, kas ma ei tahaks tulla. Ta pakkus mulle variandi välja, et teise ja kolmanda klassi kehalise kasvatuse õpetaja koht on vaba. Haarasin võimalusest kohe kinni. Õpetajaamet on hea vaheldus, saab teha natukene muud asja ka peale käsipalli ja kindlasti tulevikus kasulik.

 

Kas uue töökohaga kaasnes ka elukohamuutus?

Evaliis: Tegelikult ma elan Tartus ja olen tartlane. Räpinas pole ma veel korterivõtmeid saanud. Eks vaatab, kuidas elukorraldus kujuneb. Kuna ma olin harjunud sõitma ka Tabiveresse ja tean, et mu paljud tuttavad sõidavad 40−50 kilomeetrit iga päev tööle, siis see kaugus mind ei heiduta. Räpina on 60 kilomeetrit Tartust ja see pole midagi kohutavat. Kõik suhtlustasandid on olemas – internet ja telefon. Ma arvan, et sõpradest ma sellepärast ilma ei jää. Pigem saan vahvaid sõpru Räpinast juurde.

Eva-Liisa: Kolimine ei kohutanud üldse, pigem just see ilus loodus ja väiksem koht tundusid mõnusad. Pärit olen Abja-Paluojast, elama hakkan Võrus.

 

Kuidas on läinud uude kollektiivi sulandumine?

Evaliis: Ikkagi pabistasin alguses, see on normaalne. Ma olen nii seltsiv inimene, seda ma ei kartnud, et mind jäetakse kuskile üksinda või et ma ei saa hakkama. Mulle määrati kooli poolt juhendaja, kes mulle kõike tutvustas. Hästi sõbralikult võeti mind vastu.

 

Kas esimesteks tundideks on vaim valmis?

Evaliis: Ülehomme (täna – M. P.) on vaja klassi ette astuda ja selleks ma pean korralikult välja puhkama ja ette valmistama. Suur pikk suvi on selja taga ja puhatud küll, tuleb end ilusti töölainele sättida.

 

Sõnakuulmatuid lapsi te ei pelga?

Evaliis: Väga ei. Magistriõppes õppisime pedagoogilist psühholoogiat ja selliseid aineid, mis valmistavad noori õpetajaid selleks hästi ette. Ma olen enne kokku puutunud paari õpilasega, kes olid krutskeid täis ja olen pidanud nendega hakkama saama. Ma arvan, et saan ka nüüd hakkama. Praegu ei ole kuulda ka olnud, et mõni õpetaja oleks nii kimpus mõne õpilasega, et ma peaks kartma. Kuna ma ise olen suhteliselt tasakaalukas ning väga kergesti vihaseks ja närvi ei lähe, siis ma saan nendega ikka ilusti hakkama.

 

Milliste nippidega te ülemeelikuid õpilasi taltsutada plaanite?

Henri: See selgub kohapeal. Siis tuleb midagi ette võtta. Katsun neid maha rahustada ja teha mingisugust sellist asja, mis neid rohkem huvitab.

Evaliis: Minu eelis on see, et ma olen noor õpetaja ja just ka alles kooli lõpetanud. Ma mäletan kooliajast paremini, kuidas krutskeid tehti ja õpetajaid proovile pandi. Saan neid krutskeid kuidagi ette aimata ja võib-olla neid siis nii palju ei tehtagi. Katsun lastega olla sõber-õpetaja. Mitte muidugi päris sõbratasandile laskuda, aga katsuda mõista neid juba kohe algusest peale. Nii katsuks krutskeid ära hoida. Kui juba midagi juhtuma hakkab, siis tuleb muidugi rääkida kõigest: miks ta nii käitub, mida ta ise oma käitumisest arvab, kas ta tegi õigesti. Ja siis sealt juba edasi minna.

 

Kuidas te õpetajaks õppima sattusite – kas see amet oli juba väiksena unistuseks või oli juhus mängus?

Eva-Liisa: See soov tekkis hiljem. Mul on ema ka õpetaja. See oli eeskujuks. Õppisin Tartu ülikoolis eesti keelt ja soome-ugri keeli, hiljem tuli pedagoogikale spetsialiseerumine.

Evaliis: Väiksena sai ikka õpetajat ja kooli mängitud, aga põhikoolis ja gümnaasiumis ma selle karjääri peale väga ei mõelnud. Olen sportlik tüdruk ja otsustasin proovida Tartu ülikooli kehakultuuri osakonda. Kui ma sinna tasuta sisse sain, siis ei teadnud ma veel, kas minust saab õpetaja või treener või keegi kolmas. Bakalaureuse lõpetasin ka ära ja ikkagi ei teadnud ma, mis must edasi saab. Kandideerisin magistriõppesse koos sõprade ja kursusekaaslastega, sain tasuta sisse ja siis tulid pedagoogilised ained. Sain aru, et õpetaja töö on üks vahva töö. See oli viieaastane pikk protsess – ülikool kasvatas minust õpetaja.

 

Millist õpetamisstiili te järgite ja millised üldse on hea õpetaja omadused?

Henri: Arvan, et ma olen õpilastega rohkem sõbralikum ja vastutulelikum. Eriti range ma ei ole.

Evaliis: Ma ise tahaks olla ikkagi neile sõbra eest ka, aga nad peavad võtma mind kui õpetajat. Selline kahe otsaga asi. Kuri õpetaja ei saa minust küll kunagi. Pigem tahaks pürgida sinna poole, et ilusti ja hea sõnaga nii kaugele jõuda, et kõigil on kõik asjad tehtud. Mina pooldan seda, et kõiki probleeme on võimalik rääkides ja arutades lahendada. Hea õpetaja on see, kes mõistab õpilasi ja nende vajadusi ning ka nende tujusid. Kindlasti peab kehalise kasvatuse õpetaja eriti kohanema, näiteks kui õpilastel on päeva lõpp ja nad on natukene närvilisemad. Siis ei saa plaanitud asja teha, vaid tundidele tuleb loovalt läheneda.

Eva-Liisa: Hea õpetaja peaks olema pealehakkav, range ja sõbralik. Ta saab lastest aru.

 

Millega te koolist vabal ajal tegelete?

Eva-Liisa: Plaanin astuda Võru segakoori. Olen varem ka erinevates koorides laulnud.

Evaliis: Ma mängin võrkpalli, hakkan ka Räpina naistega mängima. Sõidan rulluiskudega, rattaga, jooksen. Nagu noor inimene ikka, käin kinos, istun sõbrannadega kohvikus. Täiesti tavaline noore inimese elu.

Henri: Mängin käsipalli, muuks palju aega üle ei jäägi. Käin ka ülikoolis, õpin Tartu ülikoolis kehakultuuri.

 

Autor: MAARJA PAKATS
Viimati muudetud: 02/09/2010 10:20:51